Õõvaoru kodustamine

Anders Kreugeri, Jaakko Pallasvuo ja Miša Skalskise kureeritud näitus „Madalad allikad“ on üks viimase aja parimaid Baltimaade ja Soome kunstnike ühisnäitusi.

SABINA LISELLE UMMELAS

Näitus „Madalad allikad“ („Shallow Springs“) Helsingi Kohta galeriis kuni 22. VI. Kuraatorid Anders Kreuger, Jaakko Pallasvuo ja Miša Skalskis, kunstnikud Gabrielė Adomaitytė (Leedu/Holland, 1994), Māris Ārgalis (Läti, 1954–2008) , Milla Aska (Soome, 1993), Marikki Hakola (Soome, 1960), Madlen Hirtentreu (Eesti, 1993), Elvyra Kairiūkštytė (Leedu, 1950–2006); Miska Kukkohovi (Soome, 2001), Daria Melnikova (Läti, 1984), Rait Prääts (Eesti, 1952), Anna Škodenko (Eesti, 1986), Viktor Timofejev (Läti/USA, 1984) ja Justinas Vilutis (Leedu/Prantsusmaa, 1991).Kuraatorid on kutsunud Kohta galeriisse 12 kunstnikku esindamaks vaat et kolme põlvkonda, kelle looming voolab ometi ühises jõesängis. Näitusel kohtab sürreaalseid kummalisi olendeid, kes digiajastu ootuses alles oma kohta otsivad, aga ka tehnoloogiliselt terviklikke abstraktsioone ja sümboleid, mis ise fantaasialugusid toodavad. Kokku on sulandunud inimkeha pehmus ja masinlik teravus, ühiselt töötavad algoritm ja alateadvus. Baltimaade ja Soome mütoloogia ning ajalooline pärand tõusevad teoste kaudu esile ja tõmbavad selga XXI sajandile omase kuue.

Internetipõlvkond. Gabrielė Adomaitytė on noor Leedu kunstnik, kes maalidel on jäädvustanud omaloodud mnemooniliste vahenditega kultuurimälust pärit elemente. Ta armastab suurte mõõtmetega figuraalseid abstraktsioone. Ka sel näitusel on kaks suurt teost. Õlimaali „a sprite for a chase“ ehk „Tagaajaja hing“ kesksed elemendid on silm, seda ümbritsev lihas- ja võrkkest ja läbipaistev kuppel. Maalil kujutatud silm nagu jälgiks ümbritsevat dünaamilist keskkonda klaasistunud, kuid siiski analüütilise pilguga. Kunstnik ise on kirjeldanud oma loodut risoomsena. Tõsi, tema maalidel mõjuvad ka tiigistunud esemed dünaamilisena.

Milla Aska on Soome maalikunstnik, kelle pehmetes helesinistes ja ookritoonides maalid võimaldavad vaatajale puhkepausi. Tema teosed mõjuvad aeglastena. Ta on toonud väljapanekusse kõige looduslähedasema vaate – sooja, kasitud ja pehme.

Daria Melnikova noorkuukujuline baar, mis toetub üksteise peale laotud portselankruusidele ning meenutab mõnda dekoratiivset elementi filmist „Alice imedemaal“, on projektina loodud 2019. aastal. Baari välimus on aastatega teisenenud olenevalt sellest, kus ja kellega koos on seda varem esitletud. Baar toimib ajamasinana, mis ühest paigast teise liikudes lõpuks efemeersena igavikku kaob.

Lätis ja USAs tegutsevalt Viktor Timofejevilt on väljas tähestikku ümbermõtestav ja taastootev videokell. Muutuvad sümbolid nihestavad tajuvälja ruumis, kus pea iga teos mängib omal moel aja tajumise viisidega. Seda jälgima jäädes võib aja tajumine ja ka keele mõistmine hägustuda. Dešifreerimisvajadus kaob, säilib ainult seieri hüpnootiline mõju.

Leedu fotograaf Justinas Vilutis on kasutanud keerukaid mitmekihilisi kujundusi, läikivaid ja klanitud pindu ning vedelikke ja plasti, et tekitada fotosid, mille kompositsioon justkui sulab hüperreaalsuses ja erootilisuses. Galerii nurgasein on kaetud tema fotoga, mis on üle ujutatud objektidega. Eemalt paistab see abstraktne ja tehislik, lähemal vaatlusel meenutab äratuntavaid materjale ja elemente. Ületöödeldud fotol moodustavad austrid, silmapiirkonna kullatud niisutusmaskid ning vee- ja meetilgad luksusesemeid kujutava ahvatleva reklaamfoto asemel koosluse millestki räpasest. Tekib dissonants, põnev tähendusnihe.

Marikki Hakola tegeleb oma videoinstallatsioonis lühikeste reklaamklippide ja performatiivsete aktsioonide dekonstrueerimisega. Viimased kaks teost järgivadki ehk ainsana pealkirja pinnapealse allika motiivi.

Noorema põlvkonna interneti­kihistustest läbi imbunud, isegi välja koorunud taieste hägusa udu vahelt võib aimata krüpteeritud sisu. Selle avamiseks on vaja võtit, mis töötab ajus avajana eriti tõhusalt neil, kes on sündinud 2000. aasta paiku. Soome noore kunstniku Miska Kukkohovi maalil „The Generating Ether“ raamistavad tühjust tehiskeskkonnast alateadvusesse imbunud elemendid – Windowsi taustapiltide maastikud, poliitiline kompass, psühhoanalüütilised eneseotsingud, tarbimiskultuur, elektriliinid ja videomängude väljakud. Ta on filtreerinud virtuaalse maailma elementide kaja oma olemuse kaudu puhtaks mateeriaks ning esindab edukalt uut, peale kasvavat kunstnike põlvkonda. Tema teoste esteetiline keskkond paelub, haarab endasse ja on uskumatult põnev, kuid maalidel kujutatud elemendid võib paigutada õõvaorgu, kuhu sattuda on kõhe, ja ometi tekib sellel näitusel koosluses teiste teostega kodune tunne.

Kukkohovi maalide keskele on paigutatud Madlen Hirtentreu teosed – arheoloogilis-muinasjutuline roomav skelett ja pärlikee küljes laest rippuv heleroheline silikoonelukas, kes teravate kihvade ja kõhedust tekitava olekuga meenutab mõnda „Silent Hilli“ limast tegelast. Hirtentreu tekstuuri­katsetused on vilja kandnud. Erksinise toa keskele on tekitatud ajas seisma jäänud stseen, mis tõotab kohe ellu ärgata. Nii Kukkohovi, Hirtentreu, Adomaitytė kui ka Aska loodu mõjub vaimselt ja ka füüsiliselt stimuleerivalt: nad on elemendid hingeliselt läbi töötanud ja sümbioosis vanemate tegijate töödega elavdavad galeriiruumi.

Vanem põlvkond kui turbakiht maasügavuses. Rait Prääts on näitusele toonud kuus uskumatult imepärast ja detailset teost. Neist õhkub kunstniku käsitööoskust ja julget kontseptuaalset mõtlemist. Kohe sissepääsu juures tervitab külastajat arvutidetailide, roheliste kiipide ja hägusate nägudega varustatud tehisajupilv. Arvuti algelemendid on käsitsi lahti kistud, ümber paigutatud ja moonutatud millekski, mis ilmselt paljude ettekujutuses meenutab tehis­intellekti välimust. Galeriisaali keskele on asetatud Präätsa „Rekonstruktsioon“. Tühimik vankriratta kodarate vahel on saanud selga katedraali vitraažaknaid meenutava kuue, millel mänglevad ühendatud kätega inimfiguurid ja kiilaspäised kehata peanupud. Präätsa miniatuurne „puukirik“ seisab väärikalt kesk digitaalajastu vaimus võrsunud kunstiteoseid.

Anna Škodenko triptühhon vitraažilaadse vankriratta kõrval on astunud sellega dialoogi ja kinkinud Rait Präätsa kehatutele nägudele näotud kehad. Škodenkogi on liigendanud oma teosega ruumi, et sinna on moodustunud väike kabel, kus saab näha Läti vanemat kunstnike põlvkonda esindava Māris Ārgalise litograafiaid. Neil kujutatud 1970ndate putukateemalised mängukaardid paljastavad õrnalt oma sürrealistliku, kummitusliku struktuuri. Teosed on kihistunud mitmekordsete tähenduskardinate taha. Pind koorub lahti aeglaselt, tükk tüki haaval. Digitaalses tõmmises ligunenud kunsti eelkäijad on kui maasügavuses peituv turbakiht, mille peale hakkavad settima uued samblad. Elvyra Kairiūkštytė räägib naivistlikes tindijoonistustes usust, naisest, mehest ja tekitanud nendega konfliktse keskkonna.

„Madalad allikad“ on üks viimase aja parimaid Baltimaade ja Soome kunstnikke ühendavaid näitusi. Kuraatorid on valinud igast riigist esteetiliselt ühisjoonele paigutatavad teosed, mille tähendusrikkus embab teoseid tugevalt. Kõik on omavahel tasakaalus. Vaidleksin vastu näituse pealkirjale ja kuraatoritekstile, öeldes, et Kohta galeriis eksponeeritu ei ole pealiskaudne ega madal. Selles koosluses on sügavust, mis puudutab rohkem, kui esialgu lubati.