Otsus armastada

Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida ja anda vaatajale võimalus maaliga suhestuda, seda mõista või mitte mõista?

TRIINU SOIKMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Armastuse lugu“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. V. Kuraator ja kujundaja Jaan Elken, toimkond: Marie Virta, Tiiu Rebane ja Linda Elken.

Selle vahel, mida öeldakse, kuid ei mõelda, ning mida mõeldakse, kuid ei öelda, läheb kaotsi enamik armastusest, on tõdenud Khalil Gibran. Selles tõdemuses on märgata kirjanike kutsehaigust – sõnaobsessiooni. Kujutav kunst on selle loogika järgi kas kõnevõimetusest krooniliselt haige või vastupidi, tõvest täiesti puutumata, sest verbaalsus ei olegi üleüldse kunsti kommunikatsioonivahend. Väikelaps, kelle kõnepeetuse pärast pedagoogid muret tunnevad, võib end hoopis rikkalikumalt väljendada miimikas või kehakeeles, helides või visuaalselt. Kognitiivne areng on individuaalne ning neil, kellel see kulmineerub maalikunstis, on rida eeliseid sõnaseppade, aga ka teiste kunstiliikide esindajate ees. Seda eriti nii piiritus teemas nagu armastus, täpsemalt, armastuse loos, nagu sedastab näituse pealkiri.

Armastus kui loomulik olek

Alahindamata fotograafiat, graafikat, skulptuuri või mis tahes smuud meediumi, võimaldab just maali olemus suurtel tundmustel väljenduda kõigis neis vormides, värvides ja varjundites. Maalil ei ole trükiplaati ega valuvormi ja seetõttu on see spontaanne; ei peegelda tagasi väliseid objekte, vaid kiirgab välja sisemist tunnetust. Üks viimase aja ehedamaid näiteid sellest on kas või Sirje Runge „Suur armastus / Kaunis lagunemine“ ehk vabaõhumuuseumis looduse meelevalda jäetud tohutu abstraktne pannoo. Vallutada lõuend, kuni see su enda vallutab, imbuda selle kudedesse, katta see korduvate ja korduvate kihtidega, saada värvimassiga üheks, sulatada ja sulanduda, esile tuua ja peita, peituda, jätta alati võimalus tulemus üle maalida või hävitada, hävineda lasta, hävinedes seeläbi ise niisamuti – see on igasuguse maali, aga ka armastuse protsess ja potentsiaal. Seda mitte sugugi ainult romantilises tähenduses.

Ometi pole maal kõikvõimas ja võib eraldiseisvana jääda selles protsessis kõigest episoodiks, afääriks. Üldse on raske ette kujutada teost – romaanid ja täispikad filmid välja arvatud –, mis jutustaks armastuse loo algusest lõpuni. Parema puudumisel põikan illustreeriva näite toomiseks korraks helikunsti juurde. Bryan Ferry „If there is something“ on üks erandlikke juhtumeid, mis käib ühe pala jooksul järgemööda läbi kõik faasid: kergemeelne kirg, ennastsalgav pühendumus ja nostalgiline tagasivaade. See ei ole niivõrd lüürika, mis siin liigutab, kuivõrd geniaalselt arenevad, suisa maalilised akordid: mänguline kantristiilis intro, võimsalt võbelev vokaal kui täiskuutõbine libahundiulg, indleva mära kriiskeks kehastuv saksofonisoolo, maadligi suruv bass ja selle tasanemine, kulmineerumine harmooniliseks sümfooniaks. Silmas pidades just sellist loo struktuuri ning armastuse tuhandeid toone, on mõnevõrra hõlpsam luua süsteem ka näitusesaalis, kus narratiiv areneb grupinäituse, paljude eneseväljenduste keskkonnas.

Marko Mäetamme minimalistlik seeria on lahendatud tragikoomilises võtmes, kuid küll koomik juba teab, et kui asi on tõsine, siis ei ole enam naljakas.

Stanislav Stepaško

Draamat siinsest loost otsida ei tasu, vähemalt esialgu mitte. Anna ei visku rongi ette, Margarita ei lunasta Meistrit, keegi ei ohverda ennast, keegi ei päästa kedagi. Ei ole ekstsesse ega suuri žeste, sest armastus ei olegi žest, vaid loomulik olek, energia, mille salgamine tähendaks elamisest loobumist. Sellist trans­tsendentaalset baasi esindavad näitusel pühalikkust kujutavad abstraktsed vormid küpsematelt naisautoritelt (Tiina Tammetalu, Kristiina Kaasik), kelle tasakaalustatud kompositsioonidele pakuvad kontrasti nende nooremate kolleegide (Liis Jugapuu, Mirjam Hinn) uljad ja otsivad, eufooriliselt aegruumi avastavad vormimängud, aga ka antiikfilosoofiline küsimus eetika ja esteetika vahekorrast selle sõna otseses ja kaudses tähenduses (Tiit Pääsuke).

Mõned pidepunktid

Armastuse maisema ja kodusema tasandi toovad sisse stseenid aiaäärsest tänavast ja päikeselisest taluhoovist (Heli Tuksam, Liive Koppel), mida omakorda saadab kaitstus ja hoitus (Ivika Luisk, Maris Tuuling), see turvalisuse kants, mida armastuses leida loodetakse isegi siis, kui see sisimas hirmutab. Nii joonistub, täpsemalt öeldes, maalub silme ette pühapäevaselt pidulik pilt, mida võib pidada paradiisiks (Piret Rohusaar), kuid mis võib mõjuda ka kaunis läägelt. Fakt, et armastada võib ka ooperit või Pythagorast (Ašot Jegikjan, Eva Jänes), teeb küll üldpildi argisemaks, kuid ka lihtsustab armastuse olemust ehk liialt. Vahest pole rohkem ekspluateeritud sõna, kui on „armastus“ ja võib-olla just sellepärast jääbki mõni autor sõnatuks, on parem vait (Vano Allsalu) või kirjutab oma armastuskirjad piimaga kortsus linale (Pille Ernesaks), mille puhul polegi ilmselt tähtis, kas keegi selle kunagi loetavaks triigib.

Figuratiivseks kehastunud armastust Aphrodite variatsioonidena võib küllap ootuspäraselt leida pigem mees­autoritelt (Erki Kasemets, Einar Vene, Jüri Arrak, Philip-Arvo Luik, Ilmar Kruusamäe, Peeter Must) – olgu siis tegu justkui Berndt Notke surmatantsu­stseenist välja astunud kurjakuulutava jumalusega, võrgutava Veenuse, neitsi Maarja või lihtsalt dekoratiivsete aktidega. Reeglit kinnitavateks eranditeks on stseenid õrnema sugupoole esindajate omavahelisest kiindumusest (Nelly Drell, Anu Muiste) ning portree Andrus Joonasest – olgu muld talle kergem, kui oli armastuse kuulutamise koorem! – oma ristiretkel (Margus Tiitsmaa). Ometi jäävad kõik needki eraldiseisvalt justkui ikoonideks voodipeatsis, nii nagu koomiliselt kerglased paarikesed (August Künnapu, Karl-Erik Talvet) jäävad mängulisse introfaasi.

Alles siis, kui keegi küsib, mis värvi on armastus (Lilian Mosolainen) ja keegi talle kirekeeles vastab (Karl-Kristjan Nagel, Priit Vaher, Sirje Petersen, Kaja Sikk), hakkan ma uskuma, et lool on lootust jõuda järgmisse faasi, kus kõhuliblikad mitte üksnes ei kõdita, vaid võivad ka kurjaks minna. Kui asutakse teele, mis viib tundmatusse, ohu poole (Mari Roosvalt, Sirje Piir, Riin Pallon), väravani, mille taga kõrguvad kadakad läbi pilvede (Uno Roosvalt, Mati Kütt), alles siis lugu kasvab ja küpseb, väljub turvatsoonist, riskib ja joob šampanjat. On lugusid, mis kõrbevad roostekihi all tasaseks mullaks (Urve Küttner, Anne-Mai Heimola), ning on neid, mis ei saagi valmis, jäävad lõpetamata või kisavad lõputult (Liis Koger, Martin Kaares) – see toob meid tagasi algusesse, tõdemuseni, et lõppeda ei saagi miski, mis on kogu aeg olemas. Armastada, nagu ka maalida, tähendab täiskohaga tööd.

Süda tunnetele, aju mõtetele

Eespool toodud näited on kõigest illustratiivsed pidepunktid narratiivis kulgemiseks, üks võimalus teiste seas sellel kaardistamatul territooriumil orienteerumiseks. Armastuse palett on kirju, selle kogemiseks, väljendamiseks ja vastuvõtmiseks on vahendeid vähemalt sama palju kui maalimiseks ning vaevalt jõuab keegi kõiki neid teid aduda, läbikäimisest rääkimata. On boonus, kui leiame oma missioonile kaasteelise, kuid grupinäitusel ilmneb eriti selgelt, et kõigiga küll ei jaksa sammu pidada, ja ei peagi. Näitusel leidub teoseid, mis haagivad hästi pigem radiaatoriribide või vaheseintega kui suurte tunnetega, neid, mis annavad inspiratsiooni suviseks kleidimustriks, ning neid, mille roll taandub sideaineks, kuid see ei vähenda nende iseväärtust. Ja siis leidub veel paar, mis kehastuvad eespool mainitud uluks ja kriiskeks, koostoimes nii müstifitseerivad kui ka demüstifitseerivad armastuse, teevad sellest dialektilise tunnetusviisi, kus dramaatilisus on serveeritud maitsekalt ja mõõdukalt.

Alina Orava „Süda“ ei kriiska, see on väike ja vaikne, selle tukseid kuuleb ainult armastaja rinnale naaldudes; kuid see on intensiivne.

Marie Virta

Alina Orava „Süda“ ei kriiska, ta on väike ja vaikne, tema tukseid kuuleb ainult armastaja rinnale naaldudes; kuid see on intensiivne ja intiimne juba oma kammerlikult kujult, millesse on tikitud monumentaalmaali tihedus ja raskus. Südame vormiks on teineteise ümber põimunud armastajapaar ja sisuks naise orgasm, suurim and, mida kinkida partnerile ja pakkuda iseendale. Midagi sünget on aga selles südames, selles luu ja liha all peituvas pimedas kambris. See on ühtlasi nagu fantasy bond – alateadlik alalhoiuinstinkt, illusioon ühendusest, aseaine, mis kaitseb tõelise lähedusega kaasnevate ohtude, aga ka surmahirmu eest. Pisikesse privaatsesse karpi lukustatud lugu sellises tähenduses ei tähista mitte niivõrd müstilist sidet oma südamedaami või -rüütliga, vaid piiravat kinniseotust. Kui tahes kaunis see kunstilises või ilukirjanduslikus plaanis ka ei paista, kliinilises pildis toob selline solipsistlik „side“ kaasa häireid mitte ainult hingelisel ja vaimsel, vaid ka psühhosomaatilisel tasandil. Pole kurvemat saatust kui tundeelu status quo, kuid pole ka suuremat võitu, kui võita saatust.

Kui süda on koduks tunnetele, siis aju mõtetele. „Kas sa mõtled mulle vahel? Kas sa üleüldse mõtled vahel?“, küsib Marko Mäetamm oma seerias „Armastus on pime“ ning osutab sellega mitmele asjaolule. Esiteks sellele, et erinevalt eespool püstitatud postulaadist ei ole maal kirjaoskamatu, vaid võib lõimuda tekstiga nii, et enam pole aru saada, kust üks algab ja teine lõpeb. Teiseks ilmneb, kuidas armastatus kahtlemine paneb meid kahtlema tema – või ka iseenda – terves mõistuses, selles, kas oleme üldse ühest liigist. Kolmandaks osutab see tõsiasjale, kuidas vajame välist heakskiitu, et määratleda oma olemasolu, vahet pole, kas romantilise armastaja või professionaalse kunstnikuna. Mäetamme minimalistlik ja stiilne seeria, mis tegeleb armastuse halli argipäevaga, on lahendatud tragikoomilises võtmes, kuid küll koomik juba teab, et kui asi on tõsine, siis ei ole enam naljakas.

Ka näituse kuraatoritekstis ilmneb heakskiidu vajadus samuti selgelt, kuigi rafineeritult – kriitiku kuju kaudu. „Mille muuga kui armastusega saab põhjendada müsteeriumi, et jätkatakse suunal ja meediumiga, mis pakub kunstiväljal maalinärvita kriitikutele pinget vaid siis, kui kuraatorid selle mingisse teemapaketti paigutavad,“ küsib Jaan Elken, tuues ohvrialtarile maali kui asja iseeneses, mida kriitikud justkui ei mõista, ei adu. „Armastusega loodu avaneb vaid armastajale,“ jätkab ta vihjates Mäetammega sarnaselt sellele, et ilmselt siis on kriitikutel mingi organ puudu. Sellises ettevaatlikus sõnastuses peidavad end korraga armastamise kaks viisi: esimene, mis on omane väikelapsele, kes kehtestab end jonni ja trotsiga, ning teine, lapsevanema oma, mis patroniseerib, tõstab iseennast teist madaldades. Mõlemad viisid on mõistetavad kaitsemehhanismid, mis võivad ilmneda vahel igas terves täiskasvanus, ning nende teadvustamine ja tasakaalustamine ongi ilmselt küpse armastuse suurim väljakutse.

Pole ju saladus, et kuigi armastus on kogu aeg olemas, siis võime sellest tõeliselt osa saada võib mõnel puhul, enamasti traumaatilistel põhjustel, olla pärsitud. Samuti on selge, et selline pärsitud energia võib kurja kõhuliblika kombel otsida väljapääsu nii eneseimetluses ja -haletsuses kui teistele suunatud kibeduses. Kuid kas on siis vaja seda isiklikult võtta? Miks kujutleda endale ette vaenlane ja laskuda temaga samale tasemele, maskeerida käsikähmlus intellektuaalseks üleolekuks? Armastus ei ole üleolev, armastus on üle, ning armastamise võimetusest suurim patt on üksnes võimetus seda võimetust mõista.

Väidetakse, et armastus tähendab anda oma süda kellegi teise kätte ja usaldada teda, et ta seda katki ei tee. Miks aga peaks üldse oma südame kellelegi ära andma, kui võib seal talle lihtsalt ruumi teha? Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida, sest teisiti ei saa, sest see on olemasolemise ja elamise viis, ja anda teistele võimalus sellega suhestuda, seda mõista või mitte mõista? On karm ütlus: vägisi armsaks ei saa. Peaksime olema delikaatsed ja mitte kunagi seda kellelegi nina alla hõõruma, sest see oleks sadism, kuid seda tõsiasja ise vaikselt meeles pidades vabaneme vajadusest maalida meeldimise pärast või meeldida armastuse pärast.

Maalikunsti kõnepeetus võib olla riukalik. Kuigi see on suurepärane vahend andmaks edasi seda, mida on sõnades raske või suisa võimatu väljendada, ning jätab tänuväärse ruumi vaataja isiklikule loole, peidab see endas ohtu jääda loetamatuks, nagu piimaga kirjutatud kiri. Tunded on küll tunnetamiseks, kuid mõtted ei ole (ridade vahelt) lugemiseks ning kunsti kogemisest suurem nauding saab olla vaid kogeda armastust ennast, lubada sellel endasse imbuda nagu tihke värv imbub lõuendisse. Maalimine nõuab oskusi, armastus aga, nagu ka usaldus, pole mitte oskus, vaid otsus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht