Palju portreid ja graafilisi lehti

Ülikooli kunstikogu 44 928 teosest on näitusel väljas 79 teost, peamiselt rektorite väärikust ja tõsidust rõhutavad akadeemilised portreed.

KRISTA PIIRIMÄE

Näitus „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“ ülikooli muuseumis kuni 27. II, kuraatorid Ingrid Sahk ja Tiina-Mall Kreem ning kujundaja ja graafiline disainer Angelika Schneider.

Tartu ülikooli 1919. aastal eestikeelsele õppele ülemineku sajandat aastapäeva tähistati suurejooneliselt, muu hulgas mitme näitusega, sh „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“. Seda eksponeeriti kõigepealt Tallinnas Kadrioru muuseumis, praegu saab seda aga vaadata ülikooli muuseumis Toomel. Juubeliga seoses välja antud trükis annab ülevaate kunstikogude ajaloost.¹

Kunstikogud XIX sajandil. Ülikooli kunstimuuseumi rajas Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), kes kutsuti Halle ülikooli erakorralise professori ametikohalt 1802. aastal taasrajatud Tartu ülikooli professoriks (kõnekunst, klassikaline filoloogia, esteetika ning kirjandus- ja kunstiajalugu). Valgustusajastule kohaselt kirjutas ta 1802. aastal: „Ma soovin uues Liivimaa ülikoolis Tartus eelkõige kaasa aidata õpivõimelise noorsoo õilistamisele teaduse ja kunsti kaudu, eriti aga äratada huvi vana klassikalise kirjanduse ja sellest õhkuva tõelise inimvaimu vastu.“ Põhjuseks, miks just tema need sõnad kirjutas, tuleb pidada ta lapsepõlvekodu Magdeburgis: tema arstist, kirjanikust ja loodusuurijast isa oli ka kunstikoguja ning poegki hakkas kunsti soetama juba kooliajal.

Ülikoolis osteti kunstiajaloo õppimiseks põhiliselt odavamaid koopiaid, kuid ostude hulka sattus siiski ka kuulsate kunstnike originaale. 1837. aasta aruande järgi sisaldas ülikooli kunstimuuseum 2684 gravüüri, 707 gravüürialbumit, 48 maali ning tuhandeid münte, medaleid, gemmivalandeid, antiik- ja etnograafilisi esemeid, 22 kipskuju. XIX sajandi teisel poolel osutusid tähtsaimaks antiikskulptuuride kipskoopiad ning musta- ja punasefiguurilised vaasid.

Aasta pärast ülikooli avamist pandi alus ka joonistuskooli õppekogule. Seda hakkas komplekteerima Dresdenist joonistusõpetajaks kutsutud maalija ja graafik Karl August Senff (1770–1838), kellel oli juba Tartusse tulles kaasas viis kastitäit õppevahendeid: maale, gravüüre, kipsmudeleid jm. Teda kui joonistusõpetajat huvitas eelkõige XVI ja XVII sajandi Itaalia meistrite maalide järgi loodud graafika.

Pärast Senffi surma valiti joonistusõpetajaks August Mattias Hagen (1794–1878), kes keskendus uuele ja odavamale litograafiatehnikale. Hageni ametiaja lõpuks oli kogus üle 2400 teose. Viimane joonistusõpetaja Woldemar Friedrich Krüger (1887–1894) asutas veel fotokogugi. Kui joonistuskool lõpetas 1892. aastal tegevuse, jaotati selle kogu kunsti­muuseumi ja raamatukogu vahel.

Kunstikogud XX sajandil. 1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda ja aasta­tel 1915–1917 evakueeriti ülikooli vara Venemaale. 1920. aasta rahulepingu kohaselt tuli ülikooli vara tagastada, kuid tagasi saadi ainult raamatukogule kuulunud vara. Seniajani on ikka Voroneži kunstimuuseumi valduses umbes 100 maali, 226 antiikkreeka vaasi, 26 egip­tuse muistist ning üle 5000 mündi.

Kogud olid XX sajandi alguseks kasvanud siiski hüppeliselt. Tartu lähikonna Raadi mõisa Liphardtite erakunstikogu oli XIX sajandi lõpus Baltimaade suurim ja väärikaim. Kõige suurem oli seal Berliini ülikooli meditsiinidoktori kraadiga Karl Eduad von Liphardti (1808– 1891) asjatundlik panus.

Kui rajati Eesti Vabariik, tahtis tema pojapoeg Reinhold Karl von Liphardt Eestist lahkuda, muidugi koos kunstikoguga, kuid see oli Eesti Vabariigi seadusega keelatud. Läbirääkimiste tulemusel kinkis ta ühe kolmandiku kunstikogust Tartu ülikoolile ja teistele asutustele ning ülejäänu lubati tal Eestist välja viia. Ülikool sai 41 maali, 117 skulptuuri, 20 000 köidet ja palju muud. Rikkalikust kogust deponeeriti töid ka Eesti Rahva Muuseumi, kust anti enamik Raadi kunstiteoseid 1950ndatel edasi Tallinna ja Tartu kunstimuuseumidele.

1919. aastal rajatud rahvusülikooli tarvis osteti ja telliti esinduslikke kunsti­teoseid, neid ka kingiti. Telliti eelkõige rektorite portreid, neid maalisid näiteks ka Ado Vabbe ja Aleksander Vardi. Kingitustest on vahest kõige väärtuslikum Rootsi ülikoolide ja kodanike kingitud Gustav II Adolfi portree koopia, mille aluseks on XVII sajandil maalitud Jacob Heinrich Elbfasi originaal.

Nõukogude ajast on olulisemad ENSV Kunstifondi ostetud ja ülikoolile üle antud kunstiteosed. Tuleb ära märkida ka kunstimuuseumi direktori Õie Utteri energiline tegevus, tänu millele anti just tema asutusele üle tollis salakaubana kinni peetud mitusada vene õigeusu ikooni.

Ülikooli raamatukogule kuuluvaid teoseid hakati järjekindlalt arvele võtma 1950ndate lõpul, süstematiseerima ja katalooge välja andma 1972. aastast peale Tiina Nurga käe all.

XXI sajand ja näitus Toomel. Sel sajandil on ülikooli kogude kasv olnud väike ja juhuslik. 2017. aastal tellis ülikool neli rektori portreed. 21. XII 2021 Tartu Postimehest sai lugeda, et Tartu kõrgem kunstikool Pallas kinkis ülikooli kliinikumile 75 kunstiteost 44 autorilt pealkirja all „Värvid Pallasest“: „Pallas soovib muuta nendega tervishoiutöötajate raskeid tööpäevi ja haiglas oma tervisehädade pärast viibijate aega värvilisemaks ja helgemaks.“²

Aga ülikooli kliinik ei ole enam ülikooli alluvuses, mistõttu tuleb leppida arvuga 44 928 ehk kunstimuuseumi ja raamatukogu kunstiteostega.

Näitusele „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“ on tehtud sellest 79 teosest koosnev valik koos inforohke saatetekstiga. Näituse juhatab sisse Enn Põldroosi hiigelpannoo „Universitas Tartuensis“.³

Pannoost vasakul on väljas rektorite ja teiste tähtsate inimeste portreed. Valik algab XVII sajandi tegelaste kuningas Gustav II Adolfi ja Johan Skyttega, viimase portree autor on Jüri Arrak. Edasi tulevad XIX sajandi esindajad, kellest nii mõnedki leiab ka Põldroosi pannoolt – ja neid on huvitav omavahel võrrelda. Tähtsamad on Franz Gerhard von Kügelgeni „Wolfgang von Goethe portree“ (1808) ja „Johann Gottfried von Herderi portree“ (1809). Mõlemad osteti kunstniku leselt. Kügelgeni kolmas portree „Rektor Georg Friedrich Parrot“ (umbes 1803–1820) omandati alles 2016. aastal pooljuhuslikult. Seda põnevat lugu saab lugeda näituse saatetekstist.

Kõik kunstnikud on rõhutanud modelli väärikust ja tõsidust, nagu näeb ette akadeemiline koolitus. Nii on see ka XX sajandi rektorite portreede puhul. Kõiki rektoreid on kujutatud tugitoolis istumas.

Kui on tegu väga hea portretistiga, näeb ka inimlikumaid jooni, näiteks ebalust Nikolai Triigi kujutatud arstiteadlasest rektori Henrik Koppeli pilgus. Kas joonia sammas taustal on vihje kreeklastele kui meditsiiniteaduse rajajatele? Veelgi parem on Ilmar Malini maalitud rektor Feodor Klementi portree, lihtne ja monumentaalne. Klement seisab ja vaatab ülevalt alla heatahtlikult-uurivalt, nagu on kohane teadlasele. Paberile toetuv vasak käsi on väga detailselt välja maalitud, sest selle käega viis teadlane ellu tarku mõtteid. Klementi uurimisvaldkond oli ennekõike optika ja seda sümboliseerib klaaskuppel.

XXI sajandi tellimustest on eksponeeritud Elo-Mai Mäe (Mikelsaare) „Peeter Tulviste portree“. Kui kunstnikule tellimus anti, oli portreteeritav juba nii haige, et tuli appi võtta foto. Kunstnik eelistas taustana raamaturiiulit ülikooli peahoone asemel. Tulviste puhul on kõige kõnekam kaval muie – tema huumorimeel oli üle ilma kuulus. Foto peal on Tulvistel käes monograafia Jaan Tõnissonist, kuid perekonna arvates sobis pigem midagi ülikooliga seostuvat. Nii valitigi portreel kujutamiseks Eesti Üliõpilaste Seltsi lauluraamat, oli ta ju ka seltsi liige. Raamaturiiulite asukoht on jäänud välja selgitamata.

Rektor Volli Kalm aga on istunud Laurentsiuse molberti ees ja naeratanud laia suuga, paistab, et ka kunstnik on ennast vabalt tundnud. Impressionistlikult valgusesse sulanduv nägu ja ka kogu figuur on väga maalilised.

Põldroosi pannoost paremal jätkub galerii teemaga „Õppetöö ja pürgimus“. See pool mõjub ülekuhjatuna ja väsitab, aga algab lõbusalt, sest Jüri Arrak on maalides olnud naljatujus: Juri Lotmani ees laual on mingid vidinad ja see paistab olevat geniaalse mehe elus ainus kord, kui ta ei oska neile tähendust anda. Lotman tundub väga õnnetuna.

Seejärel haarab mind Eduard Ole „Sügisviis“ (1928), tippteos Ole ja kogu eesti art déco kunstis. Nõtked poosid, paljas naine kõrvuti moodsalt ja boheemlaslikult riietatud meestega: valged püksid, kaabud ning mingid džemprid. Väga maitsekas on värvikäsitlus, kus tagasihoidlikele toonidele annab vürtsi must triip siin ja seal. Tumedates kontuurides ja pehmetes varjudes on tunda jaapanlase Tsuguharu Foujita kunsti mõju, mis köitis Olet Pariisis viibimise ajal.

Ole maali kõrval on Enn Põldroosi „Pürgimus“ (1970). Maali kohta on kirjutatud, et tegu on füüsikute ja lüürikute dialoogi kujutamisega. Füüsikaprofessor Jaak Kikas ei usu seda, sest nood vaidlused toimusid 1950ndate lõpust 1960ndate keskpaigani ja ainult Venemaal. Ka Põldroos ei mäleta: „Ma seda pilti päris hästi ei mäleta, kuid mingi sihttellimus see kindlasti polnud. Kuid kunstifondil oli komme aeg-ajalt toetusena kunstnikelt pilte tellida. Kavandeid ei küsitud, oli vaid tarvis pildi pealkiri ja suurus öelda. Oma asi, mida tegid. Need olid tavalistest natuke suuremad pildid – et hinda õigustada. Neid pilte kasutati rändnäitustel mööda Eestit, mida korraldati päris hulganisti. Pärast kingiti need kultuuri- ja haridusasutustele.“⁴ Põldroos on osanud lihtsalt igale poole toppida palja naise ja eriti kaval oli seda teha võimude soositud kosmose teema puhul. Akt ei olnud tollal väga hinnatud žanr.

Galerii lõpeb kahe kujuga: Andrus Kasemaa „Nikolai Pirogovi portree“ ja Lembit Tolli „Kaaluta olekuga“. Rõhutatult staatilise ja lendleva skulptuuri koosolemist võib vaadelda kui korraga esitatud duelli ja duetti.

Ühes kõrvalruumis tutvustatakse Morgensterni ja teises Liphardtite kogu kuulsamaid graafilisi lehti, joonistusi ja akvarelle, näiteks Albrecht Düreri, William Hogarthi, Adriaen van Ostade, Lucas van Leideni, Johannes Wilhelm Krause, Christian Leberecht Vogeli ja Ernst Friedrich von Liphardti teoseid. Hannes van Doetecumi koopia kujul näeb ka Pieter Bruegel vanema „Jüripäeva külapidu“. Muuhulgas, selgub, et ülikooli kunstimuuseumi rajaja Karl Morgenstern tegi ka ise kunsti.

1 Tartu Ülikooli 100 kunstiteost. Koostanud Ingrid Sahk ja Moonika Teenus. Kujundanud Angelika Schneider. Tõlkinud Kristin Lillemäe. Tartu Ülikooli Muuseum, 2019. 280 lk.

2 Raimu Hanson, Kõrgem kunstikool Pallas kinkis kliinikumile head meeleolu. – Tartu Postimees 21. XII 2021.

3 Vt pikemalt Krista Piirimäe, Enn Põldroos pani nõukogude ajal pannoole ülikooli loo. – Tartu Postimees 1. XII 2021.

4 Enn Põldroosi e-kiri 4. XII 2021.