Palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge

Peep Peterson: „Ametiühingute tarvis on prekaarne töö nagu autojuhtimise pimeala. Me teame, et see on olemas, kuid me ei näe seda.“

AIRI TRIISBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2021. aasta oktoobris sõlmisid Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit 2022. aasta alampalga osas üleriigilise kokkulepe. Selle tulemusena tõusis riiklik alampalk 70 euro võrra, nii et tänavu on alampalga brutokuumäär 654 eurot ja tunnimäär 3,86 eurot. Möödunud aastaga võrreldes tõusis alammäär 12%. Alampalga mõjul tõuseb järgmisel aastal sotsiaalmaksu miinimumkohustuse määr 654 euroni. Sellest sõltub vabakutseliste töötajate ligipääs sotsiaalkaitsele, see on ravikindlustusele, töötuskindlustusele ja pensionile.

Peep Peterson on Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Sellele ameti­kohale valiti ta 2013. aastal ning järgmiseks ametiajaks tagasi aastal 2019.

Alampalga tõus

Airi Triisberg: Kui lugesin sügisel uudist alampalga tõusu kohta, valdasid mind vastakad tunded. Tean, kui raske on alampalgast ära elada. Seepärast olen täiesti nõus, et alampalga määr peab tõusma, ja tunnen heameelt, et ametiühingud selle nimel tööd teevad ning on sealjuures edukad. Teiselt poolt toob alampalga tõus mul aga nutu kurku, sest vabakutseliste loovisikute olukord on selle mõjul veelgi raskem. Kui 2016. aastal loodi võimalus saada ravikindlustuskaitse igakuise sotsiaalmaksu summeerimise põhimõttel, siis oli brutokuutasu lävend 390 eurot. Tänavu on see 584 eurot ja järgmisel aastal 654 eurot. Pidev võidujooks alampalgaga nõuab vabakutseliselt loovisikult atleetlikke saavutusi ja tõmbab ausalt öeldes hinge kinni. Hiljutine Praxise uuring vabakutseliste toime­tuleku kohta näitab, et ligikaudu poolel polnud ravikindlustus 2020. aastal pidev.

Kahjuks ei kasva riikliku alampalga mõjul vabakutseliste loovisikute sissetulekud. Mina töötan kunstivaldkonnas, kus on palju ajutisi töösuhteid ja sõlmitakse töövõtu- või käsunduslepinguid. Neid reguleerib võlaõigusseadus, mis ei kohusta alampalka maksma. Kunstivaldkond ei ole riiklikku alammäära ka vabatahtlikult orientiiriks võtnud. On täiesti tavaline, et kunstiinstitutsioonid maksavad vabakutselistele koostööpartneritele alampalgast väiksemat tasu.

Oluline on mõista, et alampalga tõusul on mõju ka võlaõiguslike lepingute alusel töötavatele inimestele, kellele tööandja ei ole kohustatud alampalka maksma, kuid kellelt riik ootab ometi sotsiaalmaksu miinimumkohustusele vastavat maksupanust. Milline on ameti­ühingute vaatenurk sellele kitsaskohale?

Peep Peterson: Me ei tohi ära unustada, milline on juurküsimus. Põhiküsimus on sissetulek, mitte sotsiaalmaksu miinimumkohustuse määr. Probleem tuleneb ju sellest, et ei ole normaalset sissetulekut. Kultuurivaldkonna tasud peaksid samuti olema seotud miinimumiga. Tuleb saavutada kultuuriministriga kokkulepe, et edaspidi ei tõuse ainult institutsioonide töötajate palgad, vaid kõik tasud, kaasa arvatud vabakutseliste honorarid.

Mäletan, kui võitlesime ametiühingutega rahvusringhäälingu töötajate palgatõusu eest. Kultuuriministeerium ütles, et raha ei ole. Kõigi ministeeriumi eelarvest rahastatavate asutuste palgatõusuks kokku oli ainult kaks miljonit eurot. Järgmisel päeval tõusis töötukassa töötajate palgafond ühe miljoni euro võrra. [Peep Peterson on töötukassa nõukogu liige.] Siis sain aru, et kultuurivaldkond tegutseb justkui täiesti eraldi reaalsuses. Selleks et kunstiasutustel oleks tasu maksmiseks rahaline kate, tuleb küsimus viia rahandusministri ette.

Õiglasemad tasumäärad

Triisberg: Olen täiesti nõus, et ainus õige lahendus on tasude tõstmine. Aga kuidas seda ellu viia? Käsunduslepingu alusel töötavate inimeste palgataset ei reguleeri paraku ükski seadus.

Peep Peterson: „Mis pagana ühiskondlik kokkulepe see on, et kunstnikule ei maksta?“

Piia Ruber

Peterson: See on palgapoliitika kujundamise küsimus. Kunst ei ole ju äri, kus kehtiks põhimõte, et kunstnikud on ettevõtjad ja tuleb valida see, kes oma teenust kõige odavamalt pakub. Isegi kui mõned kunstnikud tegutsevad osaühingu vormis, ei ole nende töö klassikalises mõttes äri.

Üks võimalus on sõlmida valdkonna­sisene vastastikuse mõistmise lepe, mille raames lepitakse kokku tasupoliitikas ja tariifides. Sel juhul tõstatub ilmselt küsimus, kuidas veenda tööandjaid sellise kokkuleppega kaasa tulema. Ma ei tunne kunstimaastikku nii hästi, aga soovitan vaadata kõigepealt nende organisatsioonide poole, mida rahastab riik. Küllap teised kunstiasutused tulevad hiljem jõudumööda järele.

Triisberg: Kunstiasutused ütlevad, et töötasude maksmiseks pole kuskilt raha võtta. Öeldakse, et raha ei ole ja raha ei tule. Kultuuriministeerium omakorda ütleb, et ei saa tasude maksmist ühepoolselt reguleerida. Enamik kunstiasutusi ei ole riigiasutused, vaid sihtasutused. Palgakokkulepete osas on olemas vaid üks näide. See on ministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahel paika pandud kultuuritöötaja miinimumpalk, mille kaudu reguleeritakse kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kõrgharidusega kultuuritöötajate palgamäära. Kunstivaldkonnas saavad kokkuleppe alusel palka üksnes riigimuuseumide, Tallinna Kunstihoone ja Sihtasutus Kultuurilehe väljaannete koosseisulised töötajad.  Vabakutseliste koostööpartnerite tasustamist kokkuleppe ei puuduta. Riik ei saa kunstiasutusi ühepoolselt kohustada tasu maksma. Riik saab kunstiasutusi rahastada, aga raha kultuuriministeeriumil ei ole, sest valitsus ei eralda seda piisavalt.

Peterson: Siis tuleb proovida teistsuguseid formaate, näiteks hea tahte kokkulepe aastaks 2023. Mis juhtuks, kui sellist asja katsetada? Kindlasti leidub vähemalt mõni kunstiasutus, kes on valmis säärase kokkuleppe raames koostööd tegema. See tooks kaasa vähemalt arutelu teemal, kust tuleb raha ja kuidas kokkulepe saavutada. Tekiks surve rääkida rahast.

Triisberg: Oleme Maarin Ektermanniga püüdnud ärgitada kunstivaldkonda sellist hea tava kokkulepet sõlmima. Avaldasime tänavu jaanuaris õiglasemate tasumäärade ettepaneku. Reaktsioonina sellele ettepanekule räägitakse kunstivaldkonnas tõesti natuke rohkem tasustamisest ja rahastamisest, kuid mingeid samme pole esialgu astutud. Siiani on kõigest üks institutsioon avalikult öelnud, et võtab tasupoliitika kujundamisel aluseks meie mudeli. Seegi ei puuduta organisatsiooni tervikuna, vaid ainult ühte väljundit – jutt käib Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ingliskeelsest ajakirjast. Ükski teine kunstiasutus ei ole ennast seni ettepanekuga sidunud. Ka loomeliidud ei ole ettepaneku suhtes veel seisukohta kujundanud. Ometi oleks vaja, et õiglasemate tasumäärade eest seisaks ametlik huvikaitseorganisatsioon, mitte kaks eraisikut. Kunstiasutustelt kuuleb kriitikat, et meie pakutud tariifimäärad on liiga kõrged, kuid nad ei ole lauale pannud ka muid määrasid, mis vastaksid rahalistele võimalustele. Praegu on raske hinnata, kas kunstiasutused alles kujundavad oma seisukohta või lihtsalt oodatakse viisakalt, kuni tähelepanu selle teema ümbert kaob ja arutelu vaibub.

Mul ei ole illusioone, et vabakutseliste kunstitöötajate sissetulek lähiajal paraneb, sest Ukrainas toimuva sõja mõjul asetuvad riigieelarves esikohale kaitsekulutused ja sõjapõgenike toetamine. Vabakutseliste sotsiaalkaitse problemaatika jääb sellegipoolest alles. Kultuuriministeeriumis tegeletakse praegu vabakutseliste küsimusega, analüüsitakse võimalusi, kuidas parandada loovisikute sotsiaalkaitset. Aga nad ei tegele juurprobleemiga, väikeste tasudega, vaid püüavad leevendada alarahastamise tagajärgi. See tähendab, et on veel kaks võimalikku arengusuunda: kas laiendada sotsiaalkaitse solidaarsusprintsiibi alust või kaotada sotsiaalkaitse seos miinimumpalga lävendiga. Kui ükski neist kolmest stsenaariumist käiku ei lähe – ei tõuse palk, ei laiene solidaarsusprintsiip või ei muutu sotsiaalkaitsesüsteem –, siis loovisikute töötingimused ei parane.

Mulle jäi sügisel silma veel üks teine ametiühingutega seotud uudis, mis näitab, et sotsiaalkaitse pole üksnes kultuurivaldkonna mure. Novembri alguses andis Eesti Ametiühingute Keskliit teada, et ametiühingud tahavad laiendada ravikindlustuse ja töötutoetuste kõigile töötegemise vormidele. Kas on olemas ka konkreetne plaan, kuidas see eesmärk ellu viia?

Peterson: Oleme sotsiaalministeeriumis juba kahel korral kuulanud sealsete ametnike mõtteid ravikindlustuse laiendamise võimaluste teemal. Ministeeriumi ettekujutuses ei käiks ravikindlustus enam sotsiaalmaksu kaudu. Kui tervishoiusüsteemi rahastada tulumaksu kaudu, siis tooks see raha sisse ka ettevõtjatelt ja laiendaks märgatavalt maksubaasi. See tähendaks, et näiteks OÜ või FIEna tegutsevad kunstnikud hakkaksid samamoodi maksu maksma.

Igasuguse alampiiri kaotamine on vastuoluline küsimus. Sel on mõned positiivsed küljed, nii saab lahendada vaesemate ühiskonnarühmade sotsiaalprobleeme. Ent on ka teada, et kõige populaarsem automark miinimumpalga saajate seas on Toyota Land Cruiser. Tekib küsimus, kuidas ikkagi saada kätte maksuliuguri õiglane panus? Alampiiri kaotamine sellele kaasa ei aitaks. Praegu on kõige suurem maksukoormus Maxima kassapidajal. Kas tal peab olema kõige suurem maksu­kohus? Kas tal on põhjust olla solidaarne? Kas on õiglane, et tema palgast makstakse kinni ettevõtjate või kunstnike sotsiaalkaitse? See on vaatenurk, mille kaudu ametiühingud sotsiaalkaitse küsimusele lähenevad.

Prekaarne töö

Triisberg: Kas Maxima kassapidajale langev ebaproportsionaalne maksukoormus on argument, et konventsionaalsele palgatöö mudelile üles ehitatud sotsiaalkaitse süsteemi kaitsta, või pigem tõestus, et süsteem on vaja ümber ehitada?

Peterson: Pigem tuleb muuta süsteemi, aga seda ei saa teha üksnes solidaarsusprintsiibi laiendamise kaudu. Tasuta ravikindlustus on kõige hädapärasem lahendus, seda võib kaaluda, aga lõpuks tuleb ikkagi inimestele palka maksta. Riigimaksud on ju ainult üks osa sotsiaalsest kindlustundest. Inimene peab leiba ostma, ta peab elama. Mis pagana ühiskondlik kokkulepe see on, et kunstnikule ei maksta? See ei ole okei.

Triisberg: Arvan samuti, et tasuta ravikindlustusega on seotud mõned ohud. Üsna tõenäoliselt visatakse pensioniga seotud probleemid sel juhul üldse üle parda või lükatakse kaugesse tulevikku. Ometi on pension väga põletav küsimus. Olen näinud vabakutseliste kunstitöötajate pensioniregistri kontosid, mõnel ei ole seal mitte midagi. Raske on täis saada isegi riikliku pensioni saamiseks vajalikku 15 aastat pensionistaaži, sest väikse palga asemel makstakse loovisikutele sageli stipendiume, litsentsitasusid või müügitasusid, mis pensioniarvestuses ei kajastu. Kui inimesel koguneb elu jooksul ainult kuus-seitse pensionikindlustusosakut, siis ei ole lõppkokkuvõttes kuigivõrd vahet, kas ta saab rahvapensioni või riiklikku pensioni.

Kunstivaldkonnas kerkib aeg-ajalt küsimus, kas leidub teisi ühiskonnarühmi, kellel on samad probleemid. Mäletan, kuidas otsisime sellele küsimusele vastust kümmekond aastat tagasi, kui koondus omaalgatuslik kunstitöötajate liikumine Kaasaegse Kunsti Liit. Ravikindlustusega seoses jäid meile tookord silma Pühtitsa kloostri nunnad, kes on praeguseks endale ravikindlustusseaduse erandi välja võidelnud ja saavad nüüd tasuta arsti juures käia. Meie nii edukad ei olnud: meil õnnestus saavutada ainult sotsiaalmaksu kuu­põhist summeerimist võimaldav seaduse­muudatus. Seadus annab kõigile vabakutselistele töötajatele natuke paindlikuma ligipääsu ravikindlustusele, ent kunstivaldkonnas on sellest üsna vähe kasu, sest võidujooksus riikliku alampalgaga jääme traditsiooniliselt kaotajaks. Kes võiksid praegu olla kunstivaldkonna töötajate võimalikud liitlased või toetajad?

Peterson: Meie kindlasti oleme. Oleme ametiühingutes väga selgelt mõistnud, kuidas sissetulekute puudumine kunsti­valdkonnas dikteerib Tartu ülikooli õppejõudude palga. Oleme näinud, et ülikoolid ei suuda teha koostööd, sest palgavahe on nii suur: Eesti Kunstiakadeemias on kõige väiksemad palgad ja Tallinna Tehnikaülikoolis kõige suuremad. Kui ülikoolidel on vaja pidada riigiga dialoogi palgaastmete kujundamise üle, siis ei suudeta omavahel kokku leppida, sest kõige vaesem ülikool ütleb, et nende valdkonnas on sotsiaalkaitse olematu ja inimesed on valmis tööd tegema ainult haigekassakaardi eest. See on põhjus, miks ametiühingud ei saa kuidagi jätta prekaarse tööga seonduvaid teemasid käsitlemata. Näeme ka mujal majanduses, kuidas sotsiaalse kaitse puudumine on nagu vähkkasvaja, mis ajab oma harusid külgnevatesse valdkondadesse. Transpordisektoris algas prekaarsus taksonduses ja liikus sealt kulleriteenustesse, ehitusest liigub prekaarsus tee-ehitusse ja sealt teehooldusse jne. Meile on ametiühingutes täiesti selge, et me ei saa üheski valdkonnas hoida palga­taset, kui ei hoolitse külgnevate alade eest. Ametiühingutele on prekaarne töö nagu autojuhtimise pimeala. Teame, et see on olemas, kuid me ei näe seda. Ka ametiühingute seadus ei soosi prekaarsete töötajate organiseerumist, vaid kaitseb eelkõige neid, kes töötavad täiskohaga ühe kindla tööandja juures. Kogu ametiühingute struktuur on seadusest lähtudes üles ehitatud klassikaliste töötajate esindamisele.

Triisberg: Olen kuulnud väidet, et paljud Bolti juhid või Wolti kullerid teevad seda oma põhitöö kõrvalt lisaraha teenimiseks. Kas ravikindlustuse puudumine on platvormimajanduses sama terav probleem kui kultuurivaldkonnas?

Peterson: Igas prekaarses valdkonnas on nii, et mõnedele töötajatele on see töö peamine elatusallikas ja teistele kõigest lisasissetulek. Arusaadavalt tekib sellest suur huvide konflikt. Need, kes teevad lisatööd, tahavad saada maksimaalset summat ja võimalikult vähe makse maksta. Nad ei pruugi mõista, et löövad niiviisi turu uppi. Ka lisasissetulek peaks olema sotsiaalsete garantiidega kaetud. Me lihtsalt ei tohi aktsepteerida sotsiaalsete tagatiste puudumist.

Ametiühing ja loomeliidud

Triisberg: Selline huvide konflikt on ka kunstivaldkonnas täiesti olemas. Minu hinnangul on näiteks Eesti Kultuurkapitali projektirahastuse mudel üles ehitatud eeldusele, et loovisiku sissetulek ei sõltu kulkast. Kui taotlejal on püsiv sissetulek, siis lubab kulka projektitoetus teenida väikest lisaraha. Vabakutselisel loovisikul ei ole seevastu ratsionaalne kulkast raha taotleda, sest positiivse rahastusotsuse puhul tuleb võtta endale tillukese tasu eest mahukad töökohustused. Samuti vaieldakse kultuurivaldkonnas küsimuse üle, kas stipendium peaks olema maksustatud. Need, kellel on põhitöö, tahavad makse vältida ja saada võimalikult palju raha kätte. Vabakutselistel on seevastu vaja, et loometöö toetus on maksustatud, sest kui loovisik saab stipendiumi, siis ta ei saa pensioni. Olen nõus ametiühingute seisukohaga, et solidaarne peaks olema nendega, kes on prekaarsed ja nõrgemal positsioonil.

Küsin lõpetuseks, millised on ametiühingute kokkupuuted loomeliitudega?

Peterson: Eesti Teatriliit tegutseb ametiühinguna. [Teatriliit on teatrivaldkonna loomeliite ühendav katusorganisatsioon, mis kuulub Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO.] Eesti Ajakirjanike Liidus toimub sisedebatt, kas liit peaks täitma pigem loomeliidu või ametiühingu rolli. Minu arvates need kaks ei välista üksteist: tugeva esindusorganisatsiooni ehitamiseks tasub erinevad funktsioonid pigem ühendada kui lahutada. Mitme funktsiooniga organisatsioone on ka teistes valdkondades, näiteks Eesti Õdede Liit on nii ametiühing kui ka kutseühing.

Triisberg: Kultuurivaldkonnas on ka palju loomeliite, mis ei ole ametiühingud. Kas teil ei ole nendega üldse koostööd?

Peterson: Ei, aga meil ametiühingute keskliidus oleks sellise koostöö vastu kindlasti huvi, isegi kui loomeliidud ei astu meie liikmeks. Meie probleem on, et me ei näe tahavaatepeeglisse. Kui loomeliidud soovivad meid prekaarse töö probleemide osas nõustada, siis teeme hea meelega koostööd. Meil peab riigiga läbi rääkides olema lugude variatsioon. Kui läheksime homme arutama ravikindlustussüsteemi reformi, siis mõtleksime esmajoones palgatöötaja vaatepunktile. Me mõtleksime Maxima kassapidajatele ja ülikooli õppejõududele, aga me ei oska kunstnike vaatenurgast argumenteerida, sest me ei ole kuulnud nende lugu. Arvan, et on hea mõte luua loomeliitudega partnerlussuhe. Meie saaksime loomeliitudele pakkuda ametiühingute teadmisi ja lobivõimekust. Loomeliidud saavad meile anda sisendi, et saaksime riigiga läbi rääkides esindada ka vabakutselisi loovisikuid ja prekaarseid kultuuritöötajaid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht