Parandamisega parema maailma poole

Parandamisel on emotsionaalne tähendus, mistõttu ei tähenda see üksnes materiaalse maailma säilitamist, vaid ka tundemaailma parandamist ja sidemete alalhoidmist.

TENNO TEIDEARU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Triin Amuri kuraatoriprojekt „Maailmaparandajad“ Kondase keskuses kuni 12. XII.

Kondase keskuse „Maailmaparandajate“ näitust võib pidada etnograafiliseks kollektsiooniks, sissevaateks parandatud asjade maailma või ka esemete ja suhete rägastikuks. Triin Amuril on õnnestunud koguda üle kahekümne parandatud asja ning nende põhjal jutustatud lugusid ja mälestusi. Eksponeeritud esemed on kuulunud mitmesuguse taustaga mitmest põlvkonnast inimestele. Kindla kontseptsiooni ja narratiivi asemel on kuraator loonud kõneka ruumi, kuhu on kogutud eriilmelised objektid ja nende lood. See toob esile asjade tähenduse mitmetahulisuse, mis peitub nende materiaalses olemuses ning sotsiaalses ja kultuurilises mõõtmes. Etnoloogi ja materiaalse kultuuri uurija pilguga seda näitust vaadates ilmnevad paljud tähenduskihid, mis on kordumatud, aga ühtlasi ka kultuuriomased.

Igal selle väljapaneku esemel on oma lugu, aga inimese kaudu ongi asjadel biograafia ja sotsiaalne elu.1 Esemete biograafias, mis algab nende valmistamisest ja lõpeb äraviskamisega, esineb mitu etappi ja pöördepunkti, parandamine on üks neist.

Tarbimiskultuuris on asjade parandamisest kujunenud individuaalne ja sotsiaalne protest, globaalse mõõtmega kultuuriline vastupanuliikumine, vastuhakk masstarbimisele ja kapitalismile. Näituse osaline Tuuli (40aastane raamatu­koguhoidja ja tekstiilikunstnik) peab end tarbimisvastaseks, kellele parandamine on „protest, anarhistlik vastuhakk külmale tarbimismentaliteedile – keeldumine manipulatsioonidest ja kontrollist, iseseisev otsustamine“.2 Parandamine ei ole tarbimisahelast väljaastumine. See on osa tarbimiskultuurist, mis hõlmab tarbimiskäitumist, hoiakuid ja neist tulenevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi väljendusvorme.3 Parandamine on vastuhakk kaduvusele ja lagunemisele, mis on materiaalse maailma ja ka inimese paratamatu osa. Kaduvust mõtestatakse tihti materiaalse ebaõnnestumisena, ometi pakub see võimaluse ümberkohanemiseks ja loominguliseks tegevuseks, mis ilmneb näiteks asjade parandamises.4

Kristi (46aastane pearaamatupidaja) õpetab oma lastele, et rõivaid saab parandada ja nõelub nende sokke talviti pea iga päev kirjumaks.

Tenno Teidearu

Näitus paneb juurdlema, mis ajenditel on asju parandatud või tehakse seda endiselt. Seejuures vihjatakse parandamise kultuurilistele tagamaadele. Kindlasti tunneb näitusekülastaja ära nii mõnegi tuttavliku motiivi. Mõned näitusel eksponeeritud asjad jutustavad vana tuttavat nõukogudeaegse tarbimiskultuuri ja defitsiidi lugu. Selle näiteks on 1980ndatest pärit Adidase ja Karhu naelikud, mida toona kõrgushüppega tegelenud Aires (57aastane arendusjuht) tihti kas ise või kingsepa abiga lappis ja parandas, või tema 1987. aastal ligi kuupalga eest komisjonipoest ostetud teksa­püksid, millele ta õmbles vastupidavad nahksed paigad. Selliste defitsiitsete kaupade parandamine oligi paratamatu. Ühtlasi oli levinud masstoodete kohandamine oma maitse ja vajaduste järgi või rõivaste ümbertegemine. Näiteks Mare (62aastane kunstnik ja muuseumi­pedagoog) õmbles oma teksamantli külge kaunistuseks metallnööbid ja lasi Tallinna kaubamajast ostetud meestepidžaamast endale õmmelda suvekleidi. Parandamine, mida tänapäeval sageli mõtestatakse protestina mass­tarbimisele, on lähiajaloos olnud tarbimis­kultuuri loomulik osa. Siiski pole see kadunud kunst. Näiteks Kristi (46aastane pearaamatu­pidaja) õpetab oma lastele, et rõivaid saab parandada ja nõelub talviti nende sokke pea iga päev kirjumaks.

Näitus toob lugude kaudu selgelt esile selle, et esemete ja nende parandamise tähenduslikkus seisneb peale funktsionaalsuse ka emotsionaalses väärtuses. Üheks näiteks on siitilmast lahkunud vanaema kootud kindad, mille Anu (35aastane koordinaator) sai kingituseks aastaid tagasi, kui läks Taani õppima ja mis sellest ajast peale seostuvad vanaema ja koduga. Ka Kadril (39aastane muusika- ja pilliõpetaja) on surnud vanaemast alles kootud kirikindad, millega ta käib suusatamas ja mida enne iga suusahooaega hoolega nõelub. Esemetel on võime mälestusi säilitada ja neid esile kutsuda. Seetõttu ongi asjadel kui mäluesemetel oma roll ka sotsiaalsete sidemete alalhoidmisel. Iga nõelutud auk või peale õmmeldud lapp võib olla märk austusest, hoolimisest ja armastusest kellegi vastu.

Eksponeeritud esemed on kõnekad ka materiaalse vormi poolest. Näitusel hakkab silma, et valdav osa eksponeeritud esemetest on paraku rõivad. Üleüldiselt mängivad parandamise puhul oma osa materjalid ja valmistamistehnikad. Rõivaid, näiteks teksapükse, villaseid sokke ja kindaid, on lihtsam parandada kui tarbeesemeid või kodutehnikat.

Parandamise kunsti tuleb teraselt vaadata ja lähedalt uurida. Parandamine hõlmab eriomast esteetikat ja tehnilisi võtteid, mida on näitusel hästi esile toodud. Näiteks Tuuli (40aastane raamatukoguhoidja ja tekstiilikunstnik) on parandanud oma tumesinist kampsunit, sukkpükse ja villaseid sokke traditsioonilise jaapani kintsugi tehnika eeskujul kuldse ja kollase niidiga. Sellest tehnikast lähtuvalt peaksid parandatud kohad olema võimalikult nähtavad, sest parandamine loob esemele väärtust juurde. Sama tehnika eeskujul on näitusel eksponeeritud ka Marta (37aastane disainer ja loovuurija) parandatud lauanõud. Kristina (33aastane konservaator) on aga oma lumivalgele kampsunile tikkinud plekkide varjamiseks plastpärleid, mis rõivaeset kaunistavad. Eri värvide, tehnikate, materjalide kasutamisel ning põhimõtete järgmisel ei näi olevat piire. Seda demonstreerib Kiti (42aastane pereema) puidust punutud korv, mille katki läinud serva paikamiseks on kasutatud lillede ja maasikate motiividega vanemat kirjut kangast. Brikolaažis peitub lihtne, kuid leidlik argine loomingulisus ja esteetika. Parandamine on selles valguses võib-olla vaba(meelse)m ja loovam tegevus kui asjade valmistamine või tarbekunsti disain ja sellest võib nii mõndagi õppida.

Parandamine, mis on tarbimiskultuuri osa, kannab nii praktilist kui ka emotsionaalset tähendust. See tuleb näitusel selgelt esile. Parandatud asjad ühendavad põlvkondi ja lähedasi. Sestap pole esemete parandamise eesmärk ainult materiaalse maailma säilitamine, vaid ka tunnetusliku maailma parandamine ja väärtuslike sidemete alalhoidmine. Maailmaparandus võib-olla algabki sokiaukude nõelumisest.

1 Igor Kopytoff, The Cultural Biography of Things: Commodization Process. Kogumikus: The Social Life of Things: Commodities in Cultural Perspective, toim Arjun Appadurai. Cambridge University, Cambridge 1988, lk 65–91.

2 Tsitaat pärineb Tuuli (40, raamatukoguhoidja ja tekstiilikunstnik) esemete legendist näitusesaalis.

3 Celia Lury, Consumer Culture. 2nd edition. Polity Press, Cambridge, Malden 2011.

4 Timothy Carrol, David Jeevandrampillai, Aaron Parkhhust, Introduction: Towards a General Theory of Failure. Kogumikus: The Material Culture of Failure: When Things Do Wrong. Toim Timothy Carroll, David Jeevandrampillai, Aaron Parkhurst ja Julie Shackelford. Bloomsbury, London 2017, lk 1–20.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht