Pastelne, rahutu, hirmutav saladus

Lily Marleen Verilaskja „Oma veres“ on tähenduslõks, süüdistus või torge, rahutus või murdumine, murtus sees, mida selle olemus ja esitusviis justnagu esmapilgul ei lubaks.

JÜRGEN ROOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lily Marleen Verilaskja näitus „Oma veri“ Vent Space’is kuni 17. XII.

Näitust tutvustavas tekstis seisab veidi paradoksaalselt: „Lily Marleen Verilaskja esimene isikunäitus „Oma veri“ räägib naiste rollidest perekonnas esinevatest omavahelistest suhetest ja feminiinsusest ilma kõrvalise vaatleja pilguta. [—] Astudes sammu edasi, on kunstnik eemaldanud kaks naistegelast täielikult igasuguse gaze’i mõju alt. Tuues tegelased tagasi galerii ruumi, kus neid esitletakse kui kunstiteoseid, mängib kunstnik vaatleja ning subjekti vahelise suhtega.“ Paradoksaalselt selle tõttu, et näitus iseenesest eeldab juba vaatamist, vaatajat. Saab teha mõttelise ekspositsiooni, mida keegi ei näe, saab teha mõttelise raamatu, mida pole olemas, mida keegi ei loe, aga lõppeks on see selle kaudu juba olemas, juba nähtud, ära nähtud, ära vaadatud …

Näituse ava-performance’id lõid pinnase või lähtekoha: mitu kihti naiste­vahelisi suhteid koorub lahti. Ema, kes punub tütrele patsid pähe. Siis patside mahalõikamine, mis on psühho­loogiline, elumuutuslik kogemus – sageli muudavad naised soengut mingi etapi lõpu või alguse märki­miseks. See on lihtalt siiski ühe mehe kogemuslik-tunnetuslik üldistus, muidugi ei ole see üldkehtiv universaal, aga rituaalsus on selles säilinud ja mitte ainult naiste puhul: male maailmameistrivõistlustel ilmus Jan Nepomnjaštši pärast teist kaotatud (kaheksandat mängu) ootamatult välja uue soenguga: ta oli juuksekrunni maha lõiganud ning astus Magnus Carlseni vastu nagu uus mees. Tõsi, seekord see teda ei aidanud, aga rituaalsus oli märgiline.

Lily Marleen Verilaskja „Oma vere“ atmosfäär on justnagu turvaline, õrn ja pehme, aga tumeda, kummalise, mõrumandli kõrvalmaitsega.

Junny Yeung

Verilaskja puhul ju samuti: see on tema esimene isikunäitus, justnagu napp ja habras, ettevaatlikult meie ette pandud. Tõsi, just pikkade juuksepatside mahalõikamine ning näituseajaks saalipõrandale jätmine mõjub raputavalt, julmalt, julgelt. Juustega seotud maagiat on meil ju nii pagana palju!

Lisaks kogu näituse ilmselge „riimumine“. Pink keset ruumi, kus on kuivanud lilled, mis võib olla väikekodanlik, rahulik pingike aianurgas või salongis, kuskil verandal näiteks, aga mind hakkas kummitama hoopiski surnuaiapingina (maas juuksepatsid).

Kangad, korduvad kangad, kleidiriided, pastelsed toonid: helesinine-roosa, must-lilla (andke andeks, kui ma nüüd valesti ütlesin, mul on alati olnud häda, et ma ei saa teiste inimetega koos samamoodi värvidest aru ja see tekitab veidraid arusaamatusi). Igatahes õrnad, poeetilised toonid, mis korduvad väikestel maalidel. Ühesõnaga, justnagu tõesti turvaline, õrn ja pehme, aga tumeda, kummalise, mõrumandli kõrvalmaitsega, mis jääb tolles ilus veidike hirmutama: mis on tolle kardina taga, mis on selles maalimas, kust võib-olla kostab õrna muusikat, aga võib-olla ei kosta ka …

Näituse keskmes on video kahest tüdrukust, kahest õest, keda näeme vestlemas, s.t aimame vestlemas, sest paista on vaid punased juuksesalgud (osalt noodsamad, mis põrandal), lõuajoon ja muidugi juba tuttavad kleidid: jah, äratuntavalt kaks õde, aga nendegi maailm jääb varjatuks. Võiks tõesti vaadata seda nii, et see on turvaline, veidi varjatud-kaitstud, peidetud maailm ja siis too „Oma veri“, mis on olemuslikult ka kunstniku nimega seotud, aga kindlasti turvalisust tekitav seos: oma veri, meie veri, meie sugu … Ikkagi jääb kummitama tume võimalus, riivav-hirmutav, nimetamata jääv mõte, millele ei õnnestu näppu peale panna, täpset kohta ega nime anda.

Selles pastelsuses on saladus, saladuses aga oht, tumedus, tume täpike. Kuivanud lilled, maha lõigatud patsid, midagi, millega on jäetud hüvasti, midagi, mis on ometigi talletatud, hetkeks kinni püütud, aga libiseb käest ja kaob kuskile. Mul on tunne, aga see on ju ainult tunne, et „Omas veres“ on mingi tähenduslõks, süüdistus või torge, rahutus või murdumine, murtus sees, mida selle olemus ja esitusviis justnagu esmapilgul ei lubaks.

Või on see minu viga: vaadates ei oska ma olla vaatamata. Igatahes on see ühe teekonna vaimustav algus. Või ka mingi teise tee veidi hirmutav-ähvardav lõppmäng …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht