Pealelend – Anne Rudanovski, Pallase kunstikõrgkooli skulptuuri­osakonna juhataja

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mis on skulptuuri õpetamisel kõige tähtsam ja kas selles on aja jooksul midagi muutunud?

Küsimus tõi silme ette pühapäeval Vabal Laval nähtud Olivier de Sagazani performance’i „Transfiguratsioon“. Mees põlvitab savihunniku ees ja asub looma iseennast. Savi on pehme, ta surub seda jõuliste liigutustega otse omaenda näkku. Nina, suu ja silmade asemele vormub lopergune savikera, mis saab musta värvi sisse kastetud näppudega silmad ja punase suukriipsu. Mõne aja pärast hävitavad rahutud käed tehtu, et siis taas uut looma asuda. Skulptorist saab skulptuur. Protsessi brutaalsus on eemaletõukav, savi taktiilsus ja sümboli tähendus naelutavad paigale. Kas seda, mida teeb de Sagazan, saab õpetada?

Skulptuuri on nimetatud intelligentseks kunstiks. Tee selleni viib sammhaaval. Skulptuuri õpetamise aluseks on endiselt kolmik: idee, vorm, materjal. Tähtsaim on tahe õppida. Pallase skulptuuriosakond on avatud loominguline õppekeskkond, kus saadakse skulptorile vajalikud teoreetilised teadmised ja praktilised vahendid, õpitakse teostama ideid fookusega meisterlikul väljendusel.

Koos teoreetiliste alusteadmistega omandatakse tööriistade käsitsemise oskus ja tehniline baas, 3D-ruumiloome ja -vormiloomega seotud tarkvarateadmised, materjalitunnetus. Skulptuuri eluringi täiuse nägemiseks on õppekavas restaureerimisprojektid, suvised praktikad annavad tõsielulise kogemuse. Teadmine, et inimene loob alguses endale tööriistad ja siis loovad need tema, on toonud muutuse ka skulptuuriõppesse. Käed võimestatakse virtuaalsete meislitega ja ekraani abil saab vabaneda materjali piirangutest, et naasta reaalsusse sellega, mis tehtud ekraani taga. Näiteks saviga modelleerimist õpetame 3D-modelleerimisega paralleelselt. Ruum ja vorm on laienenud virtuaalkeskkonda. Muutused, mille on toonud mõttemaailma tunnetuslikult erinevad vormiloome keskkonnad, pakuvad ka kunstis uusi võimalusi.

Skulptuur pole ammu enam (ainult) kiviraiumine, kuid skulptuuriga kaasneb siiani arhetüüpne kujund mehest, kes seisab meisli ja haamriga kivirahnu ees, vaatleb ja näeb. Näeb midagi, mida teised ei näe, asub raiuma ja teeb nähtamatu nähtavaks. See on ilus kujund, mida ei maksa põõsasse visata.

Lõpetuseks väike nõuanne, mis leiti Michelangelo ateljees paberiribalt pärast tema surma: „Lahkuja sõnum abilisele: joonista, Antonio, joonista! Antonio, joonista ja ära raiska aega!“

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht