Peatükke Eesti naisliikumise ajaloost

Vabamu väljapanek on teostamata monograafilise uurimuse või suuremamahulise näituse kondikava. Jääb loota, et sellele järgnevad põhjalikumad käsitlused.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Välja ahju tagant!“ Vabamus kuni 10. III 2024, kuraator Piret Karro.

1887. aastal ilmuma hakanud ajakirja Linda avanumbris pöördus väljaandja Lilli Suburg eesti naiste poole järgmiste sõnadega: „Edasi suuremale vabadusele, kuhu kõrgema vaimuharidusega rahvaste naisterahvad juba jõudnud on! Jah, armsad suguõed, välja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!“ Sellest tekstist, mida võib tinglikult pidada esimeseks eesti feministlikuks manifestiks, ongi laenatud Vabamus avatud Eesti naisliikumise ajaloole pühendatud näitus „Välja ahju tagant!“.

Isikulood

Tegemist on esimese omataolise näitusega, kuivõrd siinse naisliikumise ja feministlike ideede leviku uurimise ajalugu on üsna hõre. Eesti naisliikumise ajaloo seni põhjalikem ülevaade on 1957. aastal Lundis ilmunud Helmi Mäelo raamat „Eesti naine läbi aegade“, millele eelnes nii muu maailma kui ka kodumaise naisliikumise lühiajalugu tutvustav Vera Poska-Grünthali „Naine ja naisliikumine“ (1935). Siiani puuduvad üldistav-populariseerivad käsitlused Nõukogude perioodi vastuolulisest soo­ideoloogiast ja -poliitikast ega ole palju alusuuringuidki, millele toetuda. Seda lünka asuski täitma kõnealuse näituse kuraator Piret Karro, kui avaldas 2022. aastal ajakirjas Vikerkaar ülevaatliku käsitluse Eesti naisliikumise ajaloost viimase 150 aasta jooksul.¹ Näitus „Välja ahju tagant!“ on selle uurimuse tulem.

Temaatiliselt koosneb Vabamu trepigaleriisse paigutatud näitus ajaloo peatükkidest. Mõni neist seostub rohkem rahvusliku ajaloonarratiiviga ning mõni vähem, peegeldades kuraatori soovi tuua esile naiste emantsipeerumise poliitilist spektrit, kuhu on mahtunud nii ristumised töölisliikumisega, rahvuslik-sotsiaaldemokraatlik kui ka rahvuslik-konservatiivne naisõigusluse vorm. Samuti toob selline lähenemine esile feministlike ideede rahvusvahelise leviku ning Eesti naisõiguslaste rahvusvahelised kontaktid.

Näituse kontseptsiooni kohaselt isikulugudele keskendumine on naisajaloo populariseerimise seisukohalt hea valik, sest Eesti poliitikas ja kultuuris olulist rolli mänginud naisi on ajalooõpikutesse jõudnud õige vähe. Seda joont toetab ka näituse ajaloolisele osale sekundeeriv kunstiline pool. Flo Kasearu on just selle näituse jaoks loonud uue skulptuuriseeria „Monumentaalne hüljatus“, mis koosneb naistele pühendatud miniatuursetest ratsamonumentidest. Iga ajaloo alapeatükki täiendab üks ratsa­monument, mis on pühendatud seda perioodi või sündmust sümboliseerivale naisele. Vaatajal jääb vaid otsustada, kas olla tehtud valikuga nõus või mitte.

Aleksandra Kollontai

Eesti naiste emantsipatsiooni algust markeerib (iseenesestmõistetavalt) ärkamisaja tegelase ja esimese naisõiguslasena Lilli Suburg (1841–1923), kelleta ei ole võimalik Eesti naisliikumise ajalugu kirjutada. Samast perioodist on valik tehtud aga ka 1872. aasta Kreenholmi manufaktuuri streigi kasuks, kuigi selle seos siinse naisliikumise arenguga on pigem kujuteldav. Kreenholmi sissetoomine on õigustatud ja põnev selles mõttes, et siin on seos bolševiku ja Nõukogude diplomaadi Aleksandra Kollontaiga, kelle ühinemist vene töölisliikumisega mõjutas külaskäik Kreenholmi manufaktuuri ja sealsed kohutavad töötingimused.

Kollontaid, erakordselt värvika eluga isiksust, peetakse üheks tuntumaks marksistliku feminismi esindajaks ning tema varastes kirjutistes peegeldub kindlasti XX sajandi alguse feministlik mõte, kuigi ta suhtus rahvusvahelisse naisliikumisse pigem kriitiliselt. Tal oli siiski oluline roll naiste õiguste ja seksuaalpoliitiliste küsimuste edendamisel vene kommunistlikus liikumises ning Nõukogude Liidu algusaastail osales ta uue perekonnaseaduse väljatöötamisel. Tülid kommunistliku partei juhtkonnaga viisid selleni, et tülikas Kollontai saadeti juba 1922. aastal diplomaadina välismaale, tema poliitiline tegevus lõppes ning ta vaikis 1930. aastatel, mil seni iseseisvad naisorganisatsioonid Nõukogude Liidus suleti ning stalinlik konstitutsioon vähendas radikaalselt naiste õigusi (sh abordikeeld). Ametlikult järgis Kollontai kommunistliku partei seisukohta, et naiste võrdõiguslikkuse küsimus saab automaatselt lahenduse kommunistlikus ühiskonnas koos klassivahede kadumisega, pidades seega naisliikumist kodanliku ühiskonna nähtuseks.

Marie Reisik

Iseseisva Eesti naisõiguslik mõte ja organiseeritud tegevus liikusid teistsugust trajektoori mööda, peegeldades siinset poliitmaastikku. Eesti Vabariigi seadusandlus oli omas ajas soolise võrdõiguslikkuse ja naistele poliitiliste õiguste andmise koha pealt väga eesrindlik: ei olnud XX sajandi esimese poole Euroopas just palju riike, kus naistele ja meestele oleksid riigi rajamisest peale kehtinud samad poliitilised õigused ning mille avaõiguslikus elus oli sooline diskrimineerimine põhiseadusega keelatud. Tegelikus elus olid asjad ikkagi teistmoodi ning põhiseaduslikust võrdõiguslikkusest hoolimata kujundas sõdadevahelise vabariigi avaõiguslikku elu ning privaatsfääri tugevalt juurdunud patriarhaalne maailmavaade. 1930. aastal tuletas Eesti Naisliit meelde, et formaalne poliitiline üheõiguslus ei tähenda, et naiste teelt on takistused kõrvaldatud ja patriarhaalsed traditsioonid kadunud. Vastupidi: „Maa-ala, millele naine tunneb endal olevat õiguse, tuleb tal kätte võita samm-sammult, visa võitlusega.“²

Ka abielusuhetes jäi mehe ja naise võrdõiguslikkus tagamata. Tsiviil­seadustikuna jäi kehtima tsaariaegne Balti eraseadus, mille kohaselt abielunaine kuulus perekonna institutsiooni sees oma mehe eestkoste alla. See tõi kaasa abielunaise piiratud teovõime vara, sh nii ühisvara kui ka talle enne abielu kuulunud vara käsutamisel. Naisõiguslased ja -juristid püüdsid olukorda muuta, juhtides tähelepanu, et Balti eraseadus on põhiseadusega vastuolus, kuid probleem jäi lõpliku lahenduseta.

Sõdadevahelise vabariigi naisliikumist esindavad näitusel peamiselt naisseltsid, kuigi esile tuuakse ka ühiskondlikult aktiivsed üksikisikuid, kelle tegevus oli suunatud naiste õiguste eest seismisele (nt Alma Astra-Oinas, Marie Reisik jt). Kõige aktiivsemalt seisid naiste õiguste eest rahvuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlikku ja mõõdukat (tsentristlikku) poliitspektrit esindavad naised. Eesti naisliikumise üks juhtfiguure, naisliidu juht ja riigikogu saadik Marie Reisik (1987–1941) kuulus Jaan Tõnissoni moodustatud Eesti Rahvaerakonda ning tema poliitilist ja ajakirjanduslikku tegevust iseloomustas mõõdukas, kuid avatud joon, mis võimaldas ühendada naisliikumise erinevad suunad.³ 1930. aastatest on enim tuntud konservatiivsem naisliikumine, mida esindas mh laiaulatuslik kodu­majandusliikumine. Vera Poska-Grün­thal on nimetanud Kodumajanduskoja loomist 1936. aastal „eesti naisliikumise tippsaavutiseks avalik-õiguslikust seisu­kohast“.⁴

Leida Laius

Nõukogude okupatsiooni kehtestamisega saabus iseseisva naisliikumise lõpp: naisorganisatsioonid saadeti laiali ning mitmed nende juhtfiguurid küüditati Siberisse.

Sõjajärgset nõukogude perioodi, mil ametlik soolise võrdõiguslikkuse retoorika ja riigi vajadustele allutatud soopoliitilised otsused põimusid nii poliitilises elus kui ka privaatsfääris tugevalt kinnistunud patriarhaalsete hoiakutega, on nii kompaktse näituse raames olnud ehk kõige keerulisem käsitleda. Lihtsustatult on Nõukogude-aegset sooideoloogiat kirjeldatud kui lõhet ametliku võrdõiguslikkusretoorika ja tegelikus elus valitseva patriarhaalse-traditsioonilise rollijaotuse vahel. Selline käsitlus pole vale, kuid jätab varju soopoliitikas toimunud muutused ning nõukogude ühiskonnas elanud naiste hariduslikud, tööalased ja loomingulised võimalused.

Kuraator ongi vaadelnud Nõukogude perioodi tolleaegses Eestis kultuurivallas silma paistnud loovisikute kaudu ning selle perioodi kangelanna on filmirežissöör Leida Laius, kelle 100. sünniaastapäeva just tähistati. Sellega on toodud hästi nähtavale naisprofessionaalide võimalused, aga ka ühiskondlikud takistused või ilmajäämised. Muidugi ei peegelda edukate naisloojate roll enamiku naiste argipäeva, mida kirjeldab kõige paremini naiste topeltkoormuse ehk -vahetuse mõiste. Viimane toob esile naise rolli allutamise riiklikele majandushuvidele – seda nii tootva töötaja kui ka laste ema ja põhihooldajana.

Eesti iseseisvuse taastamise järgset ajastut on valitud esindama feministlike ideede mõju avaldumine kujutavas kunstis ning seksuaalvähemuste organiseerumine. Feministlike kunstinäituste ja lesbiliidu rajamise kõrval oli siiski palju teisi ettevõtmisi ja liikumisi, mis andsid tunnistust tollal palju vastuseisu ja poleemikat tekitanud tänapäeva feminismi jõudmisest Eestisse.

On selge, et ühele väikesele näitusele kõik ei mahu ning iga näitus peegeldab ajaloolise materjali kõrval ka kuraatori eelistusi. Mingis mõttes on Vabamu näitus veel teostamata monograafilise uurimuse või suuremamahulise näituse kondikava ning jääb vaid loota, et esimesele ülevaatlikule, kuigi kohati fragmentaarsele väljapanekule järgnevad põhjalikumad käsitlused uurimuste ja ka näitustena. Vahepeal on meie ühiskond nii palju küpsenud, et on tekkinud laialdane huvi siinse naisajaloo ja selle eripära vastu. Uurimuste toel mõistetaks paremini ajalugu, aga ka praegusi suundumusi ning soolise võrdõiguslikkuse ja sellega seonduvate küsimustega seotud hoiakuid.

1 Piret Karro, 150 aastat Eesti feminismi. – Vikerkaar 2022, nr 3.

2 Kümme aastat Eesti Naisliitu. 1920–1930. Estotrükk, Tallinn 1930.

3 Evelin Tamm, Eesti feministide eelkäija Marie Reisik 130. – Sirp 17. II 2017.

4 Vera Poska-Grünthal, Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1936, lk 90.