Poolarmastuskirjad

Diāna Tamane näitusest „Poolarmastus“ ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse lapsepõlve kujutavast väljapanekust kiirgab turvalisust, julgust ja siirust, seal eksponeeritu ei ole võimendatult erootiline ega kohatu.

KAISA EICHE

Diāna Tamane isikunäitus „Poolarmastus“ Tartu kunstimuuseumis 18. VI – 16. X, kuraator Shoair Mavlian ja graafiline kujundaja Aleksandra Samulenkova. Näitus on vaadatav novembris Ühendkuningriigis festivalil „Photoworks“ ja 2023. aasta kevadel Riia fotomuuseumis.

Näitus „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 20. XI.

Diāna Tamane annab oma fotodega edasi perekondlikke suhteid ja ka meelelisust, silmale pigem nähtamatuks jäävaid tajupilte või kogemusliku ja mäluga seguneva sünteesi komplekssust, mida ta siis fotograafiameediumi abil tõlgendab ja paratamatult lihtsustavasse vormi üle kannab.

Suvekodu ja omailm

Näitusel „Poolarmastus“ esitatud fotodel võis näha suve tähistavaid viiteid ja sellega kaasnenud kognitiivset kogemust. Kahtlen, kas üldse ja kui teistmoodi ma ise suve pildiliselt näitaksin … Kõik, mida ta oma fotodel on kujutanud, on ilmselt väga paljudele hästi tuttav: madal kevadpäike, mis pärast pimedat talve taas ellu äratab, nõgesekipitus, hunnikus mädanevate suveõunte lõhn, liivaterad hammaste all, märgadest rannariietest põhjustatud külmavärinad, vee sillerdus ja soojad valged suveööd tähistaeva all. Selline indeksiaalne tähenduste kooslus on meie laius- ja pikkuskraadil universaalne, nii võib väita küll.

Laia ühisosa tähistab ka suvila­kultuur. Diāna Tamane on oma näitus­projektis dokumenteerinud oma perekonnale ja sugulastele kuuluvaid suvilaid, mis asuvad mereäärses vanas Vārzas, 64 kilomeetrit mööda rannikut Riiast Eesti poole. Sellesse piirkonda rajati Nõukogude ajal umbes 400 elektroonikatehase töötajate suvilat. Kuna nii kunstniku ema- kui ka isapoolne vanaema töötasid elektroonikatehases, siis soetasid ka nemad 1980ndate algul sinna suvila, kus edaspidi suved veedeti. Aastate jooksul kujunes sellest paigast Tamanele väga tähtis koht ning on seda ka praegu, kui perekonnas on vahepeal toimunud murrangulisi sündmusi: vanemad lahutasid, 2008. aastal sündis poolõde Elīna. Diāna hakkas ilma teadliku eesmärgita õega koos veedetud aega fotograafiliselt jäädvustama. Nii sai (ja saab siiani) kasvuhoonest vähemalt kord aastas ateljee, kus traditsiooniliselt pildistatakse Elīna portree. Sellest seeriast on tosina aastaga välja joonistunud tüdruku kasvamise ajajoon.

Näituselt ei puudunud ka Diāna Tamane fotodele omane füüsilise keha keskmesse asetamine, kehaline teadlikkus, puudutuse tüpoloogia, inimestevaheline sõnadeta kommunikatsioon ning ka inimese ja asjade suhted. Nii võis leida fotodelt päikselaikudes suvila interjööri ja selle detaile, mis lisavad seeriale õdusat atmosfääri ja turvatunnet. Positiivsed ja vanemlikust armastusest tulvil situatsioonide dokumentaalsed ülesvõtted sidusid pildikoosluse idealistlikuks tervikuks, kuhu destruktiivne maailm justkui ei ulatunud. Kui selleks mitte pidada aknavaateid krunditagusest metsatukast, mis pärast lageraiet 2015. aastal nüüd tasapisi võssa kasvab. Kuraatori kaastekstis nimetatakse seda korduvaks metafoorseks motiiviks, mis peegeldab aastate möödumist ja kasvamist.

Tamanele toimib näitus aastatepikkuse vaatluse, aga ka armastuskirjana õele. See aga toob esile kunstniku ja tema (pool)õe tugeva suhte. Ilmselt näeb Tamane selles protsessis võimalust uuesti tunnetada iseenda suureks kasvamise kulgu ning seda vahemaa tagant vaadelda, olude üle mõtiskleda. Sellest perspektiivist on protsess olnud analüütiline. Eelnevalt kirjeldatule rakendub kenasti Jakob von Uexkülli omailma kontseptsioon, kus subjektile omab tähendust ainult talle endale elutähtis. Elu mõte näibki peituvat ainult selles koosluses. Diāna Tamane elu mõtteks võib sel juhul täheldada perekonna naisliikmete suhteid tugevana hoidvat armastust kui võimestavat väärtusilmingut.

Kas lapsepõlv on süütu?

Seetõttu jäi muuseumi näituse kunstniku­tuurist meelde vastuoluline repliik: Tamane kuraator Shoair Mavlian olevat kunstnikule tunnistanud, et lääne kunstidiskursuses muuseumid selliseid teoseid oma kogudesse enam ei osta. Mavlian olevat pidanud silmas fotosid, kus on kujutatud alaealisi lapsi liiga paljastavalt, näiteks supelriietes. Sellega seoses meenus mulle hiljutine ühismeedia diskussioon, mis puhkes Juhan Kuusi dokfoto keskuse näituse „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ plakatile valitud teose üle. Heideti ette alaealise tüdruku objektistamist, näituse reklaamimiseks kasutamist ja seksualiseerimist avalikus (linna)ruumis. Laste ja lapsepõlve pildilise kujutamise eetiline külg on lääne fotograafia diskursuses esil aastakümneid, aga siinmail vähe lahatud teema. Seepärast peatuksin sel pikemalt.

Nii dokfoto keskuse kui ka Diāna Tamane näituse „Poolarmastus“ puhul võib tõstatada küsimuse fotograafia kui kunstikeele eetikast laste pildistamisel ning mõtiskleda, kas ja millal muutub last kujutav teos seksuaalseks või ka ekspluateerivaks. Dokfoto näituseplakati puhul tekkinud diskussiooni argumentatsioonist käis läbi foto tõlgendamises tähtsat osa mängivad fotograafi kavatsus, kontekst ja lugu, mida autor sedastab. Mõlema näituse kaasuse puhul on tähtis, et fotograafiks oli lapsele (tüdrukule) väga lähedane samast soost inimene – ema ja õde.

Probleemi teravik sihtis laiemat konteksti, mitte pildistamise hetke või näitust, s.t asutuse langetatud valikuid näituse turundamisel (plakatid linnaruumis). Kuna Tamane näituse kuraator osutas kunstiteoste institutsionaalsele ostupoliitikale, mis temaatilised teosed pigem välistab, siis võtsin olukordade võrdluseks ette kaks samalaadset rahvusvaheliselt tähelepanu pälvinud kaasust, kus fotograafid Sally Mann¹ ja Bill Henson² on pidanud oma fotosid alaealistest lastest avaliku hukkamõistu eest kaitsma. Nendest Bill Hensoni juhtum jõudis 2008. aastal Austraalias avaliku aruteluni ja võimude huviorbiiti, kuna samal ajal käsitles senat laste seksualiseerimist meedias.

Lapsepõlve kujutamine ongi kohati äärmuslike ja afektiivsete tõlgenduste tõttu keeruline. Kujutiste avalikku ruumi tõstmine problematiseerib käsitlust veelgi. Sattusin seda uurimistööd tehes peale New York Timesi artiklile,³ kus Google rakendab oma süsteemides meetmeid, et takistada lapsporno levimist, andes automatiseeritult kogutud tõendid üle uurimisorganitele ning blokeerides levitaja kontod. Antud artiklis kirjeldatakse, kuidas üks väikelapse isa saatis perearstile oma lapsest sümptomeid kujutava alastiolekus fototõendi, et arst saaks ka nädalavahetusel lapse seisundist selgust ja määrata ravi. Paar päeva hiljem koputas mehe uksele politsei. Asi on seega tõsine ja võib osalistele kaasa tuua väga ränku tagajärgi.

See tõstatab küsimuse, kuidas ja millistel tingimustel määrata, kas lapse­kujutis on erootiline ja ekspluateeriv või mitte. Nende küsimuste lahendamiseks töötati 1997. aastal Iirimaal Corki ülikoolis välja hindamissüsteem laste pildilise seksuaalse kuritarvitamise kategoriseerimiseks ehk COPINE skaala.⁴

Mainitud kaasuste puhul tulevad kõne alla skaalapunktid 1–4, mille kirjeldused ei ole piisavalt selged, et abiks olla, sest küsimus pole alati selles, mis pildil on, näiteks alastuse määr, vaid hoopis vaataja tõlgenduses või kogemuses. Juriidiliselt lisandub siia ka veenmisjõud, kas näiteks ujumisriietes alaealise pildiline kujutamine on alati iseenesest seksualiseeriv. Leian, et valitud nelja kaasuse puhul pole tegemist olukorraga, kus last oleks fotografeeritud seksualiseerivas kontekstis eesmärgiga toota lapspornograafiat. Ent neis teostes on omal kohal lapse loomulik tärkav seksuaalsus, mida lääne kultuurides pigem tabuks peetakse – lapsepõlv on süütu.

Pedofiili pilk

Niisiis jääb kõigis kaasustes diskussioonist (sihilikult?) välja kaks karakteristikut: tõlgendaja agentsus ning lapse seksuaalsus ja selle kujutamine kultuuris. Kuidas rääkida avalikult ja tasakaalukalt asjadest, mis mõnele ühiskonnagrupile ületavad punase joone? Sellist avaramat ruumi ongi seni pakkunud kunstisfäär ning seepärast apelleeritakse neis diskussioonides tihti kunstilisele väljendusvabadusele või pikkadele kunstiajaloolistele traditsioonidele. Kui nõuda avalikust ruumist alastuse likvideerimist, siis kas me ikka saavutame sellega laste suurema kaitse seksuaalkurjategijate eest või hoopis pärsime laste loomulikku arengut, juurutame neis paranoilisi hirme ja kärbime seeläbi nende elujõudu? Kui Wall Street Journal avaldas 1991. aasta veebruaris Raymond Sokolovi kriitilise artikli Sally Manni tööde kohta ning sellele oli lisatud tsenseeritud Manni foto oma alasti tütrest Virginiast, mis oli 1990. aastal ajakirja Aperture Magazine kaanel, siis kommenteeris Mann, et see tsensuur ei moonutanud mitte ainult kujutist, vaid ka last ja tema süütust. Manni sõnul just tsensuur, mitte pilt, lisab kujutisele pornograafilise tähendusvälja.⁵

Samalaadse mõttekäigu toob sisse ka õigusteadlane Brian Simpson,⁶ kes lahkab Bill Hensoni teoseid ja kaasnenud süüdistusi ning küsib, kas sellised lapse loomulikku seksuaalset arengut eitavad või marginaliseerivad avaldused ja kujutiste keelamine just ei seksualiseeri lapsi, püüdes säilitada lapse süütust nende alastioleku erotiseerimise kaudu? Ja ta läheb ses osas veel kaugemale, püstitades tõsise küsimuse, millele võiks mõelda iga täiskasvanu (kunstnik või mitte), et miks me peame vaatama kõiki lapsi ja lapsepõlve kujutavaid teoseid pedofiili pilguga.

Laste pildilise seksualiseerimise üks peamisi murekohti meedias või üldse avalikus ruumis on see, et nii normaliseeritakse arusaama lastest kui seksuaalsetest olenditest, mis võib anda nii lastele endile kui kahetsusväärselt ka täiskasvanutele sõnumi, et lapsed on seksist huvitatud ja selleks valmis. Sellega kasvab nende seksuaalse ründamise risk.

Kunstniku vabadus

Kuid tekib õigustatud küsimus, kas selle ühiskondliku probleemi lahendamiseks peab süüdistama ja piirama kunstnike ja galeriide vabadust? Selmet taotleda olukorda, kus seksuaalsus pole tabu, kus laste ja noorte seksuaalkasvatusega tegeldakse süstemaatiliselt, kus austatakse ega alandata seksuaalpartnereid ja nende soove ning kus ei voha vägistamiskultuur?

Igatahes on see debatt, mida on kontrollinud ja kontrollivad täiskasvanud ja kus väljenduvad konkureerivad hirmud (kunstniku vabadus vs. alaealiste väärkohtlemine), paljastades seeläbi pigem midagi täiskasvanute kui laste kohta. Seda eriti juhul, kui kõne all olevad fotograafid ei eita laste seksuaalsust ja ühiskonna võimetust nii keeruliste teemadega asjalikult tegeleda.

Tartu kunstimuuseumi Diāna Tamane ja dokfoto keskuse näituse juurde naastes pean tunnistama, et ei vaadanud neid teoseid ohutundega, veel vähem pedofiili pilguga. Mulle kiirgas sealsetest teostest valdavalt turvalisust, julgust ja siirust. Minu sõnum neile fotograafidele ja lapsmodellidele on, et teie fotod ei tekitanud minus jälestust või tülgastust ja ma ei pea neid võimendatult erootilisteks, veel vähem kohatuteks. Seksuaalsus on elujõu osa ning iseenda nahas tuleb end võimalikult hästi tunda igas vanuses. Ei ole vaja tärkava elujõu eufoorilist kujutamist linnaruumist kaotada, sest see kätkeb endas lootust.

1 https://mediaengagement.org/wp-content/uploads/2019/01/36-sally-mann-case-study-2.pdf

2 https://www.bmartin.cc/pubs/08arpa.html

3 https://www.nytimes.com/2022/08/21/technology/google-surveillance-toddler-photo.html

4 https://en.wikipedia.org/wiki/COPINE_scale

5 https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-sally-mann-s-photographs-children-viewers-uncomfortable

6 https://www.researchgate.net/publication/ 258187130_Sexualizing_the_child_The_strange_case_of_Bill_Henson