Postsovetlik tegelikkus baltlase perspektiivis

ARUNAS GELUNAS

Leedu näide Pean tunnistama, et minu mõtlusest puretud mõistus nägi mitu head päeva vaeva ?perspektiivi? mõiste selgitamisega. Lõpuks jõudsin üsnagi triviaalsele ja väga ?visualistlikule? tulemusele, mille sarnaseid võib leida lugematutes ?Sissejuhatustes filosoofiasse?. Definitsiooni järgi on ?perspektiiv? teatud aja- ja ruumipunktist avanev vaateväli, mida algusest saati piirab vaataja kindel positsioon. Vastupidiselt ?Jumala vaateväljale?, mis haarab kõiki nähtusi kõigist aja- ja ruumipunktidest, on see inimese vaateväli osaline, ebatäiuslik ning kaldub muutuma. Selline definitsioon rahuldas mind, sest see tundus pakkuvat sobilikku õigustust nendele hüpoteetilistele lätlastele ja eestlastele või isegi leedulastele, kelle arust minu lühike ettekanne ei esinda õigesti nende variante ?postsovetlikust baltlase perspektiivist?.

Oletan, et vähemalt emotsionaalses plaanis erinevad ?postkommunismi rahvuslikud variandid? kolmes Balti riigis märkimisväärselt. Leedu roomakatoliiklik ja romantiline taust võis mõjutada oma riigi ?kaasaegsete institutsioonide? kujunemist ja radikaalsete elumuutuste tajumist eri viisil mitte üksnes küllaltki kaugest Eestist, vaid ka oma ?keelesugulasest? Lätist, mis mõlemad on protestantliku taustaga. Veel pean ütlema mõne sõna oma ?metoodika? kohta: kuigi minu jaoks oli ääretult raske analüüsida teatud aspekte ?rahuliku erapoolikusega?, otsustasin ma pigem kirjeldada ja tsiteerida, kui anda väärtushinnanguid.

 

I motiiv: Nostalgia dramaatilise elemendi järele

Üks mõjukamaid Leedu kunstikriitikuid, Alfonsas Andriuðkevicius tavatses alustada oma loengusarja Nõukogude Leedu kunstist rõvedavõitu naljaga. Ta tsiteeris oma vanaldast maaliprofessorit, kes tõi sotsrealistliku kunstiteose loomuse välja nõnda: ?Dramaatilise elemendita kunstiteos on nagu tissideta tüdruk.? See Nikita Hruðtðovi stiilis vulgaarne nali pole käepärane mitte üksnes nõukogude kultuuri ?pseudoheroilise? kalduvuse analüüsil. Küllaltki teistsuguses vormis ?dramaatilise heitluse elemente? võis leida nendegi töödes, kes võitlesid selle süsteemi vastu. ?Heitlust? võib mõista ka kui inimlike põhiväärtuste ? mida kujundikeeles sagedasti maskeeritakse ? kõrvutamist Nõukogude süsteemi pinnapealsete ja poolikute väärtustega. Sümboolsel 1991. aastal kirjutatud lühikeses, kuid olulises essees ?Ideoloogilisest nohust? teeb Alfonsas Andriuðkevicius ettepaneku võtta nõukogude aja kunstiteose hindamisel aluseks ?kõrgeimate inimlike väärtuste (ja ennekõike ? metafüüsiliste)? olemasolu või nende puudumine. Pelgalt mõne aastaga muutus see olukord radikaalselt. Nõukogude süsteem kadus, kujundikeel kaotas oma vajalikkuse, mässaja ja ?varjatud vaimse aristokraadi? roll muutusid naeruväärseks. Ja mis kõige tähtsam: ?Kurjuse? konkreetne ja selge kuvand haihtus ning selle asemele tuli ?Uue Kurjuse? keerukas ja mitmetahuline kuvand ? massikultuur ja läänelik tarbijamentaliteet. ?Heitlust inimlike põhiväärtuste pärast? tuli pidada veelgi keerukamates tingimustes, sest tärkava ühiskonna paljud liikmed ei pidanud uut kurjust sugugi kurjaks. Intellektuaale, kes jutlustajate kombel püüdsid hoiatada ühiskonda lääneliku tarbijamentaliteedi apokalüptiliste ohtude eest, naeruvääristati sageli kui vanamoelisi ekstsentrikuid.

Massikultuur polnud mitte ainus kurja juur. Tekkis uut tüüpi kunst. Kaasaegne lääne kunst kõigi oma aastakümnete pikkuste keerukate trajektooridega ja stilistiliste vormide mitmekesisuses kerkis äkki Leedu areenile kui parima maitse musternäidis. Sel polnud mingit pistmist ei tarbijamentaliteedi ega massidega ning see oli märksa enam ?elitaarne? kui ?populaarne?. Kuid kuna see tugines täiesti uuele ?grammatikale?, oli see ?täielik abrakadabra? traditsioonilise koolkonna kunstnike jaoks, kes kunagi olid pidanud endid modernistideks ja ?eesrindlasteks?. ?Meil pole selle hindamiseks kriteeriume,? ei suutnud hiiglaslikku installatsiooni nähes varjata oma segadust üks Vilniuse kunstiakadeemia vanaldasi professoreid. Mitte kusagil mujal ei ilmnenud paremini põlvkondade erinevus.

Suur hulk vanema põlvkonna esindajaid tundis, et uued kultuurivormid ohustavad nende väärtusi ja õõnestavad nende identiteeti. Teised jälle kiitsid uued kultuurivormid heaks, kuid pidasid kultuurimuutust siiski liiga kiireks. Kunagised mõjukad vanema põlvkonna kunstnikud, luuletajad, näitlejad ja akadeemikud ei suutnud taluda tunnet, et nende saavutusi enam ei vajata ja et nagu nõukogude ajal, on rahvuskultuur taas ohus. Kuulus vanema põlve luuletaja ja kujundikeele ületamatu meister Marcelijus Martinaitis kurtis hiljuti esinemises ?Intelligents ja selle roll poliitikas?, et kultuuriinimeste ?aura? on kadunud ja nende suunava moraalse jõu tähtsus ühiskonnas vähenenud. Martinaitise väitel rikuti iseseisvusajal häbitult kõiki moraalseid tabusid ning vargus muutus legaalseks. Kunstnikku enam ei vajatud. Martinaitis ütles, et isegi nõukogude ajal oli kultuuriinimene huvitavam olla. ?Oli võimalik riskida ja tunda end [nõukogude] süsteemist eraldi seisvana. Oli huvitavam ja ohtlikum. /?/ Intelligentsil oli ühiskondlik aura.?

Pean tõrjuma tugevat kiusatust tsiteerida siin Umberto Eco 1964. aastast pärit artiklit ?Apokalüptilised ja integreeritud intellektuaalid?, kus ta asetab vastakuti kultuuri, ?mis vastandub rahvamassi vulgaarsusele?, ja kultuuri, ?mis on kõigile kättesaadav?. Lubage mul seeasemel võtta kokku muutused kultuurisüsteemis. Enne: rangelt hierarhiline süsteem, kus [okupatsiooni]valitsus oli ainus otsustaja ja kus kultuurielu tähendus oli tihedasti seotud põneva vastupanuga sellele jõule. Pärast: [väga lühikese aja jooksul asendus see] väga horisontaalse kultuuriareeniga, kus igaüks võis karistamatult öelda mida tahes ja kus ?heitluse? viis ? kultuuridebattide ja veenmiste külm ning ratsionaalne meeleolu ? polnud sugugi dramaatiline ega heroiline. Järeldus: süsteemimuutus oli väga äkiline vajadus muuta sügavalt juurdunud harjumusi ja seetõttu raske trauma. Siit jõuame järgmise ja veelgi dramaatilisema motiivi juurde.

 

II motiiv: Kultuuripoliitika: toetuste süsteem või turumajandus? Haridusstrateegia: muuseum, laboratoorium või supermarket?

Väga lühikese aja jooksul leidsid ekskommunistid, eks-antikommunistid ja pragmaatiline noorus tee ühise otsuste tegemise ümarlaua äärde. Kantiaanlikku küsimust ?Mida ma pean tegema?? tuli võtta täie tõsidusega, sest enam polnud Moskvat, kust saada juhiseid. ?Maksumaksja raha? ? täiesti uus ja senikuulmatu mõiste ? tuli kasutada parimal võimalikul viisil, mis sobiks maksumaksja vajadustega. Vastust vajas veel uus pakiline küsimus: ?Millised on need uued kultuurivormid, millega Leedu peaks end tutvustama rahvusvahelisel areenil?? Kõik need küsimused on viinud ühe põhiküsimuseni: ?Mis on kvaliteedi kriteeriumid?? Kuidas otsustada, missugused kultuurialgatused on ?kommertslikud?, suudavad turul läbi lüüa ja milliseid peaks toetama riik? See küsimus pole tänapäeva maailmas mingiski mõttes haruldane, kuid selle teeb eriti keeruliseks asjaolu, et seda küsitakse väga kitsas asjatundjate ringis, riigis, kus on 3,5 miljonit (Lätis ja Eestis isegi vähem) elanikku, kes tunnevad üksteist eesnime pidi. Võimetus jõuda ühisele otsusele tingis sageli rahvusvahelise ekspertiisi vajalikkuse. (Kui näiteks ülikoolide õppeprogramme hindasid eksperdid naaberülikoolidest, kes võitlesid sellesama riigieelarvelise raha pärast.)

Samuti mängis oma osa eespool mainitud põlvkondade erinevus. Mulle räägiti ühest küllaltki huvitavast sündmusest, mis käesoleva esinemise kontekstis võiks omada mõningast tähtsust. Leedu peaminister, seitsmekümnendates eluaastates mees, kutsuti ühe kaasaegse kunstiðõu vernissaaþile. Ühe ?kõige julgema? taiese ees olevat ta lausunud: ?Kas selle peale me raiskamegi maksumaksja raha?? Kõik olid nõus, see oli hea küsimus.

Kuid oli teinegi väljakutse ? ?uue tsentralismi? väljakutse. Pealinna kultuuribürokraate süüdistati Vilniusest ?Uue Moskva? tegemises. Paljud märkasid, et paljud kultuurikaubad (raamatud, kontserdid, näitused, jne.) ei jõudnud Vilniusest väljapoole ja et ülejäänud linnavalitsused olid selgelt alafinantseeritud. Üks inglise kunstnik rääkis mulle, et teda olevat mitmeid kordi veendud mitte lahkuma Vilniusest ?perifeeriasse?, kuna seal ?pole midagi näha?. See ?tsentrumi ja perifeeria? vaidlus lahvatas uue jõuga hiljutise ?presidendiskandaali? ajal, mil täiesti ?intellektuaalide? poolse toeta president Paksasest (kes hiljem oli sunnitud kohtulikule vastutusele võtmise tõttu tagasi astuma) sai Leedu maainimese silmis rahvuskangelane ja ?korrumpeerunud eliidi? vastu võitleja. Selle skandaali järeldus oli selge: on olemas ?kaks Leedut? ? ?esimene? ja ?teine? Leedu. Küsimus, millele tuleb vastus leida niipea kui võimalik, kõlab: ?Kuidas on võimalik tihedam dialoog?? Ma usun, et see olukord, kus on vajalik ?kultuur kõigi jaoks?, lähendab meid probleemidele, mis on olnud ja seisavad endiselt lahendamata Rootsis, kes kujundab oma kultuuripoliitika prioriteete.

III motiiv: Ennustused

Kas uus, Euroopa Liidu kultuuriruum suudab muuta neid otsuseid lihtsamaks? Pean lõpetama üsnagi skeptilises toonis. Leian üha enam, et kultuuris radikaalselt erinevate väärtussüsteemide rahuliku kooseksistentsi idee on üks väga keeruline probleem. Ajalugu, sealhulgas kunstiajalugu, kubiseb näidetest selle kohta, kuidas ?eripärasuste kooseksisteerimise? musternäidised on jõuliselt asendatud lihtsamate ning selgemate hierarhiliste mudelitega. Neil erinevate väärtussüsteemide kokkupõrgetel võib olla teatud sümboolset võlu, nagu Berliini müüri langemisel, ja nad võivad ka tekitada surmahirmu, nagu hiljutised rünnakud Madridi raudteel. Mõtteloolased meenutavad meile sageli, et maailmaareenil on alati valitsenud kas hierarhia, kus tugev keskus ehk ?tempel? annab mõtte kaugemale perifeeriale, või siis sõda, kus mitmed tugevad keskused ehk ?hertsogkonnad? püüavad saada ainukeskuseks. Vastastikuste kultuurimõjutuste kogu mitmekesisust ja peenust ?hierarhia või sõja? dihhotoomiale allutada on küllaltki skemaatiline, kuid hiljutine ?pendli liikumine tagasi? nostalgia suunas ?fundamentaalsete väärtuste? ja ?hierarhia? järele teeb mind väga ärevaks ?paljuhäälse? süsteemi tuleviku suhtes, kus ainus lubatud heitlusviis on debatt.

 

Arunas Gelunas (sündinud 1968) on Vilniuse Kunstiakadeemia Kaunase Instituudi professor, õppinud kunsti, muu hulgas ka Jaapanis, ning filosoofiat. Tõlkija, esseisti ja humanitaarteadlasena on ta tegelenud kunstiantropoloogiaga ning lääne ja kaasaegse Jaapani filosoofia võrdlemisega. Tal on olnud 12 personaalnäitust nii kodu- kui välismaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht