Protsendiseadusest 1930. aastatel ja täna

Karin Hallas-Murula

Arhitektuurimuuseumis avatakse täna kell 16 kujurite ühenduse aastanäitus „Protsendiaeg”.„Hoogsale ehitustegevusele ja linna uuenemisele vaatamata kuuldub hääli, mis on vaheti väga etteheitvad, et kogu see ehituslik ümbersünd ei teostuvat õnneliku tähe all – uusehituste esteetiline, kunstiline või iluline külg jätvat soovida; meil kopeeritavat mannetult suurlinnade odavat, asjalikku kast-stiili; meie ehitusmeistrite jõuetu omalooming tulevat Tallinna uuele ilmele suuresti kahjuks” – nii kirjutati Pealinna Teatajas 1938. aastal (J. P. Tallinna  uute majade ilust ja arhitektuurist. – Pealinna Teataja 15. VI 1938). 1930. aastate teisel poolel hakati taas arhitektuuri ilust rääkima ning polnud juhus, et just siis kerkis esmakordselt esile ka nn protsendiseaduse teema. Euroopa autoritaarrežiimid olid pöördunud tagasi esindusliku ja klassikalise arhitektuuri poole, kasvas nõudmine väärika ja kunstipärasema arhitektuuri järele. Eesti ajalehereporteri jaoks olid asjad arhitektuuri iluga üsna selged:  „Ehitise välisilu oleneb sellest: kas tal on hea fassaad; kas selles on kunstiteoseid, skulptuure ja kaunistusi; kas on võimas peasissekäik ja kas kõrguse-pikkuse vahekorrad mõjuvad terviklikult jne. Loomulikult iga detail, akna ja ukse kunstilisus jne, tõstab ka maja ilu” (samas). Sellesse laadi hakati ka Eestis 1930. aastatel arhitektuuri kanaliseerima. Seda tegi Konstantin Päts isiklikult, võimu koondanuna võttis ta oma hooleks ka Eestis riigile „fassaadi  ehitamise”. „Fassaad” oli Pätsi lemmiksõnu, mida ta kasutas metafoorina kogu riigi kohta kui ka arhitektuuri puudutavaid korraldusi andes ning oma käega pealinna majade fassaadilahendusi kinnitades.

Fassaade on skulptuuride ja reljeefidega ehitud läbi aegade. Orgaanilisemaid kunsti ja arhitektuuri sümbioose saavutati juugendis, millele järgnes ornamendist täielik lahtiütlemine ning funktsionalismi võidukäik. 1930. aastate  uusklassitsismiga ilmusid majadele taas figuraalskulptuurid, ornamendivööd, dekoratiivsed õisikud jms. On õieti sümboolne, et Eestis paigutati seda laadi skulptuurid (Juhan Raudsepa „Töö” ja „Ilu”) ühena esimestest just Tallinna Kunstihoone fassaadile. Nende sobivus tekitas omal ajal küsitavusi: „Meie moodsate majade fassaadides on korduvalt kasutatud skulptuuritöid, kahjuks aga valesti. Fassaadi sees ei saa üldse kasutada ringplastikat  (st täiesti väljatöötatud skulptuuritöid). Siin võime näiteks tuua Kunstihoone fassaadi, kus kaks kuju on paigutatud fassaadi sisse. Kujud on asetatud poolnišši – ja mõjuvad nii, et nad astuvad fassaadist välja. Sellest ei saa terviklikku, harmoonilist muljet. Kui fassaadi sisse skulptuure kasutada, siis ikka reljeefidena. Kui aga kasutada ringplastikat (nagu Kunstihoone fassaadis), siis fassaad peaks olema komponeeritud nii, et skulptuuritöö saab arhitektoonilistest  pindadest vastava raami,” arvas skulptor Ferdinand Veeber (Kas ja kuidas ehituste juures kasutada kunstnike loomingut? – Pealinna Teataja 2. XI 1938).

Kultuurkapital kultuuripoliitika eesotsas Niinimetatud protsendiseaduse algataja oli 1930. aastatel kultuurkapitali kujutavate kunstide sihtkapitali valitsus. Siin said skulptorid ja arhitektid kokku ning jagada oli hulk raha, mis  sisendas usku ettevõtmise võimalikkusse. Eeskujud võeti nagu ikka Euroopast. Prantsusmaal kehtestati 1937. aastal haridusministri määrusega riiklike-ühiskondlike ehitiste eelarvest teatud protsent, mis pidi minema kunstiliste kaunistuste, maalide või välisskulptuuride peale. Itaalias oli ehitiste kaunistamiseks määratud koguni kaks protsenti ehitusmaksumusest. 1938. aasta novembris tegi kunstnik Eduard Ole Eesti-Itaalia ühingus pikema ettekande,  kus ta vaimustunult kõneles Mussolini aja kunstist ja arhitektuurist: „Kujutav kunst on rakendatud kogu rahva teenistusse. Kõikjal on kerkimas uued rahvamajad, staadionid ja teatrihooned, mida kaunistavad suured seinamaalingud või dekoratiivsed skulptuurid. Siseruumide dekoreerimiseks kasutatakse siin peamiselt maaliteoseid, kuna skulptuur on viidud vabaõhu kätte. Maaling, skulptuur ja arhitektuurteos on siin leidnud jälle täieliku  kooskõla. Terved rügemendid moodsaid arhitekte, skulptoreid ja maalijaid on rakendatud uue ajakohasema Itaalia fassaadi loomisele” (Uus vaim Euroopa ehituskunstis. – Uus Eesti 27. XI 1938). 1930. aastate lõpus korraldati Ku-Ku klubis kolmapäeviti nn „vaimseid kesknädalaid”, kus arutati mitmesuguseid päevakajalisi küsimusi. 18. jaanuaril 1939. aastal oli teemaks „Skulptuur ja arhitektuur”. Rahvast kogunes rohkesti  ja sõnavõtjaid oli palju. „Sisukalt ja hoogsalt” esines seal Rasmus Kangro-Pool. Kohalviibinu on kirjutanud: „Anti kõvasti pihta meie arhitektidele, kes küllaldaselt ei ole koostööd arendanud meie skulptoritega skulptuuri rakendamise mõttes ehitustesse” (Päevaleht 19. I 1939). Arhitekte kohal ei olnud, ehkki nad oli kutsutud. Sellest järeldasid kunstnikud, et „selle ala esindajad nähtavasti ei ole küsimusest kui sarnasest – meie skulptuuri rakendamisest  ehitustesse jne. – üldse huvitatud” (samas).

Paari kuu pärast tõstatas protsendiseaduse teema mastaapselt majaomanike ajaleht Uus Eesti (7. V 1939). Ajendiks oli protsendimääruse kehtestamine Soomes, kus haridusministeeriumi ringkirjaga soovitati avalike ehituste eelarvest määrata üks protsent ehitiste kaunistamisele. Küsimus oli aktuaalne ka Poolas ja mujal. Avalik küsitlus ei haaranud mitte ainult kunstnikke, vaid ka arhitekte ja ministreid. Viimased  leidsid varmalt, et Eestis on selles osas asi niigi hästi. Majandusminister Leo Sepp arvas, et protsendiseaduse võiks teha küll, kuna juba niigi läheb enamiku avalike hoonete puhul üks või suuremgi protsent nende kaunistamisele ning seadusliku protsendimääraga lihtsalt fikseeritaks olemasolev olukord. (Tõepoolest, näiteks Kunstihoone skulptuurid moodustasid ehitusmaksumusest kaks protsenti.) Seejuures leidis majandusminister, et  mõnede avalike ehitiste puhul tuleks nõuda, et see protsent oleks isegi suurem. Ehitamisel oli terve rida suurehitisi: Tallinna uus raekoda, kunstimuuseum, keskhaigla, lennujaama hoone, ringhäälingu maja ning nende puhul mõeldi juba ka esinduslikumale välimusele. Ehitustegevust juhtinud teedeminister Nikolai Viitak pareeris eht ametniku moodi: ametlikku seadusealgatust pole olnud. Põhimõtteliselt oli aga temagi asjaga nõus ning tõi  samuti näiteks, et paljude ehitiste juures läheb kunstile rohkemgi raha: näiteks Kadrioru presidendi kantseleile, kuhu telliti ohtralt kunsti. Kunstnike seisukohti esindasid August Jansen, Johannes Greenberg ning Ado Vabbe, skulptoreid Voldemar Mellik, Juhan Raudsepp ning Anton Starkopf, kunstiteadlasi Rudolf Paris ning arhitekte Edgar Johan Kuusik ning Alar Kotli. Kõik nad olid muidugi algatuse poolt, kuid tõid esile mitmeid küsitavusi. 

August Jansen märkis, et selle seaduse eeltingimuseks on „kompetentne tsentrum”, kes suunaks kunstiteoste tellimused ikka kunstnikele, mitte käsitöölistele. „Meil on kogemusi, mis näitavad, et avalike hoonete püstitamisel antakse küllalt raha välja välis- ja sisedekoratsiooniks, kuid seal, kus peaksid töötama kunstnikud, võetakse nende asemele käsitöölised või mitte küllaldaste võimetega jõud. Ka ei saa rosette ega garniise [karniise] veel pidada iga  kord kaunistavaks kunstiks, vaid need on iga ehituse juures juba loomupäraselt vajalised.” Edgar Johan Kuusik nägi protsendiseaduses kunstnikele võimalust hoopis avaramalt ja mastaapsemalt tegutseda, saavutada ühiskondlik mõõde. „Siiani on meie kunstnike produktsioon kannud rohkem intiimsemat laadi, olles peaaegu erandlikult ateljeesünnitus ja seetõttu laiemaile massidele mitte väga kättesaadav. Aga kui kunsti serveerida koos arhitektuuriga,  siis kannab see ühiskondliku kunsti ilmet ja asjal on hoopis teine mõõt ja ulatus.” Alar Kotli leidis, et avalike hoonete puhul on seadustamine mõeldav, kuid eraehituste puhul see küll ei toimiks, ning väitis, et ehitajate kokkuhoidlikkus on rikkunud paljude ehituste fassaadi. Eraehitaja on huvitatud eeskätt kokkuhoiust: alguses ollakse kujude pärast rõõmsad, pärast aga jäetakse need lihtsalt ära. Küllap oskavad ka tänased arhitektid siin palju  näiteid tuua, kuidas alatasa ei jää teostamata mitte ainult osa konkreetseid elemente, vaid enamasti maja ümbrus ja kogu haljastus. Ado Vabbe asetas end arhitektide olukorda: „Et ehitused omaksid rohkem kunstipärast ilmet, on minu seisukohalt vajalik, et arhitektidele võimaldataks rohkem iseseisvalt tööd teha. Komisjonid rikuvad siin palju, rääkimata sellest, et arhitekti isiklik joon siin kaduma läheb”.

Vabbe osutatud aspekt paneb  ka tänased arhitektid protsendiseadusesse üsna passiivselt suhtuma. Kuidas saab mingi komisjon, kus maja projekteerinud arhitektil endal heal juhul vaid üks hääl, otsustada, et tema loodud hoonele peab tulema miski, mis talle võib-olla üldse ei meeldi? Kuidas suhtuks kirjanik mingi komisjoni otsusesse, millega tema raamatusse mingi võõras sissejuhatus poogitakse? Mida arvaks helilooja, kelle sümfooniale lisatakse kunstide sünteesi nimel kellegi teise kooripartii? Kui ajad kitsad, siis ei raatsi arhitektid sisekujundajatki kaasata, tehakse ise. Juhan Raudsepa etteheide, mis öeldud 1939. aasta mais, kehtib väga suures osas ka praegu: „Kasutatakse tehnilisi kaunistusi ja välismaa vabrikute standardtooteid, selle asemel, et kutsuda appi oma kunstnikke, kes oleksid võimelised andma meie ehitustele meie tõusva rahva ilmele ja oma omakultuuri nõuetele vastavat  välimust ja sisu”. Sisu – see on vahest tänapäeval kõige suurem probleem, 1930. aastatel olid veel mingid ühiskondlikud ideaalid. Kuid mis üldse peaks olema avalike ehitiste puhul täna olema see ühendav, mida üldse tasuks arhitektuuriga väljendada, kui ühiskonnal kõrgemaid ideid enam pole?       

Kas tänane arhitektuur vajab kunsti?

Kunst ja arhitektuur on mõlemad XX sajandi jooksul palju muutunud. Kunsti piirid on määramatuks hajunud ning arhitektuuriga sümbioosi otsimine pole enam pelgalt skulptuuri panemine fassaadile ega maali riputamine  fuajeesse. Juba 1960. aastatel tuli kunstide sünteesi idee tagasi uuel kujul – dekoratiivse ja monumentaalsena. Postmodernistlikus arhitektuuris sai aga teoks lausa arhitektuuri ja kunsti ühteheitmine, mida kandis arhitektuurile kunsti mõõtme tagasiandmise idee. Leonhard Lapin paigutas platsidele arhitektoone, Sirje Lapin tegi supergraafikat ja Kaarel Kurismaa lõi legendaarseid kineetilisi skulptuure. On selge, et nüüdki hakkavad arhitektid  kunstnikega koostööd tegema siis, kui see on taas mingil põhjusel motiveeritud, vägisi koostööst ei pruugi midagi välja tulla. Kas tänapäeva arhitektuur üldse vajab kunsti? Sellele võib optimist küll kindla „jah”vastuse anda. Kommertsilikud imagokrambid ja globaalne nippide maaletoomine ning teiselt poolt turuarhitektuuri anonüümsus on ära väsitanud. Õnneks on maailmas palju näiteid, kui arhitektuuris kunstnikele ruumi andmine  on viinud õnnestunud tulemuseni.

Meelega toon näited traditsiooniliste avalike hoonete seast, mitte eksperimentaalse kohakunsti ega popskulptuuride hulgast. Kõrgelt pärjatud Oslo ooperiteatri väljakute erineva kõrguse ja kujuga kiviplaadid laoti kokku kunstnike kavandite järgi ning fassaadiseinte perforeeritud pinnamustridki pole arhitektide, vaid kunstnike välja mõeldud. Jean Nouveli Taani Ringhäälingu kontserdimaja fuajee elevandinaha  faktuuriga betoonseinad viitavad avaratele võimalustele ka täiesti traditsioonilisi materjale kunstnike käega hingestada. Käsitsi tehtud fassaadipaneelid, ootamatute materjalide kombinatsioonid, kujundlikud mõtted, jutud (Helsingi Arabianranta ühe maja tellistesse on pressitud terve novell) ja helid – kõik see saab arhitektuurile tagasi anda globaalses maailmas kadunud nüansirikkuse, tundlikkuse ja isikupära. 

Kahju, et protsendiseadusega on hiljaks jäädud, ja seda mitte ainult majanduslanguse pärast. Terve rea Eesti suurte avalike hoonete projektid on tänu ülipüüdlikule eurodirektiivide järgimisele välismaa arhitektide laudadel. Mis sunniks Eesti Rahva Muuseumi, rahvusringhäälingu, kunstiakadeemia, Tallinna raekoda ja teisi objekte projekteerivaid välisarhitekte valima koostööpartneriteks eesti kunstnikud? Nagu arhitektuuriturg, on ka kunstiturg rahvusvaheline  ja protektsionism keelatud. Eesti kunstnikud loodavad nn protsendiseadusest tööpõllu avardumist, kuid võib juhtuda, et protsendid kanaliseeruvad ennast paremini turustavate väliskunstnike taskusse. Vähe sellest: ka Eesti arhitektid ei pruugi oma järgmiste avalike objektide puhul üldse Eesti kunstnikke eelistada. Miks peaksime neid seni hoolikalt peidetud patriootilisuses kahtlustama? Ei ole me ju täna ehitamas mingit  rahvusriigi ühtset imagot, mille nimel üheskoos pingutada – selle poolest erineb tänane päev 1930. aastatest. Kui siis olid kunstnike konkurentideks käsitöölised-reljeefinikerdajad, siis nüüd võitleb tellimuste nimel määratult suurem kunstiks nimetatud substants, kuhu alla mahuvad ka Itaalia kipsist purskkaevunaised ja Poola päkapikud. Meenutades kultuuriministeeriumi võitluseta kapituleerumist kontsertide käibemaksuvaidluses  ning avameelset tunnistamist, et selles majas ei olda võimelised tegema vahet doteerimist vajava helikunsti ning massilõbustuse vahel, kujutlen juba õudusega, kuidas Eesti avalikke hooneid hakkavad vallutama itaalia kipsskulptuurid. Siit minu soovitus Eesti kunstnikele: ärge jääge uskuma riigi lubadusi ega ka eesti arhitektide heldet koostöövalmidust. Kui vähegi võimalus, suunduge juba täna otse sinna, kus selline protsendiseadus toimib,  seaduse toel või ilma selleta.