Publiku pilk

Küsitletud publiku arvates ei ole kunsti tarbimine sotsiaalne tegevus, sellega ei kaasne sotsiaalset kapitali ja laiemat juurdepääsu ühiskonnale.

JOHANNES SAAR

Ehkki e-Eestis ei tekita kultuuritarbimise üldine medialiseerumine ja fragmenteerumine põhimõttelisi probleeme ning on laialdaselt ka juurdunud, püsib küsimus Eesti kujutava kunsti publikust jätkuvalt galerii- ja muuseumikülastuste anakronistlikus raamistuses, kus kunstihuviline on kängitsetud passiivse pealtvaataja rolli. Käesolev artikkel problematiseerib selle tähelepaneku kui ülesande jõustada publiku levinumaid kunstitarbimisviise ja häält dialoogipartnerina nii meedias kui ka professionaalses kunstikommunikatsioonis. Portreteerin publiku pilgu läbi kujutavat kunsti avaliku kuvandi osana selle argipraktikatest ja analüüsitasandil, mis on eesti lugejale tuttav Michel de Certeau töödes ja hilismodernismi individualiseerumisteooriates (A. Giddens, U. Beck, Z. Bauman) ja tõstab esile kultuuritarbija isikliku võime määratleda kultuuritarbimise viise. Saksa meediateoreetiku Uwe Hasenbrinki kontseptsiooni personaalsetest meedia­repertuaaridest*, mis kirjeldavad tarbitavate meediakanalite rolli, osakaalu ja kombineerumist sotsiaalse agendi argipäevas, sünteesin kultuuritarbimise paralleelse kontseptsiooniga, mis koondab tähelepanekuid kunsti ja teiste traditsiooniliste kultuurivaldkondade tarbimisest meediakanalites.

Lõppeval talvel toimunud põgusad küsitlused Tartu ülikooli sotsioloogia magistrantide ja Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse tudengite seas lubavad visandada esimesi kontuure kujutava kunsti publikuretseptsioonile. Küsitluse üldine eesmärk oli visandada kujutava ja kaasaegse kunsti sotsiaalseid kuvandeid. Jaotasin selle intervjuudes viide avaralt sõnastatud teemasse, mis olid esitatud äraootavalt, grupi võimalikest eelhoiakutest ja taustast lähtuvalt.

I teema. Tühjas toas?

„… palun teil meenutada esimese asjana pähe kargavat kunstielamust.“

Enamik vastajaist pakkus välja kogemuse, mille ta oli saanud muuseumis, galeriis või muus asutuses, näiteks baaris Naiiv, mis „toimib natuke ka nagu galeriina“. Selgelt eristus valdkonna institutsionaalne raam, muuseum/galerii, ja ka endastmõistetav formaat – näitus. Need kaks näivad kuuluvat kujutava kunsti mõiste juurde kui teatav künnis, mille ületamisel ekspositsiooni tajutakse kujutava kunstina ning vaatajal endal on ka kohustus seda sellena võtta. Selgub, et sel institutsioonil on võimu kujundada ka sotsiaalse agendi enesehinnang. Nii näiteks tunnistas naeruga pooleks vastaja, kellele esimese asjana meenus Naksitrallide raamatukaas, „kerget paanikahoogu, et mul midagi asjalikumat pähe ei tulnud“ ja pakkus seejärel ühe eelkõneleja näitest kinni haarates Gaudí parki Barcelonas, mis on samuti muuseumina selgelt institutsionaliseeritud. Tüüpiliselt ilmub kujutava kunsti institutsioon ühe vastaja jutus nii vaiksena, et kostab „vee tilkumine“ ja semiootiliselt loetamatuna – „kas siin reaalselt laseb läbi kuskilt või (naerab) on see nagu kunstielement“.

Leidus siiski ka vastaja, kes pakkus kindlameelselt välja positiivsema kunstikogemuse, mis paigutus väljapoole „asjalikku“ institutsionaalset raami – grafiti Vallikraavi tänava trepil. See pakkumine pälvis vastajate seas tunnustavat tagasisidet ja äratundmisrõõmu ühisest sotsiaalsest ruumist. („See jääb tee peale, kui Naiivi minna.“) Tuleb märkida, et vastused külaskäikudest institutsionaalsesse kunstimaailma ei pälvinud üldiselt tunnustavat ja rõõmsalt äratundvat suminat ja nõustuvat tagasidet, pigem viisakat ärakuulamist. Tundub, et tasuks uurida võimalust, et kujutava kunsti valdkonda adutakse peamiselt sotsiaalsest ruumist eraldatud institutsionaalse reviirina, millel on võime diskrediteerida inimeste isiklikke kunstielamusi ja kultiveerida krüptilist kunstikäsitlust.

II teema. Kes on viimane?

„… milline kultuurivald võtab teie isiklikus elus kõige rohkem aega, raha ja tähelepanu …“

Sellele küsimusele palusin vastata iseseisva ülesande käigus. Palusin oma kultuuritarbimist analüüsides panna pingeritta viis peamist kultuurivaldkonda: muusika, kirjandus, film, teater, kunst. Palusin silmas pidada tegelikke isiklikke kultuuritarbimiseelistusi, mitte üldisi väärtushinnanguid. Summeerisin kultuurivaldkondlikud tarbimiseelistused populaarsusjärjestuseks ja sain tulemuseks kultuuritarbimiseelistuste üldise mustri. Summeeritud järjestus: muusika 47,5 punkti, film 44,5 punkti, kirjandus 37 punkti, teater 26,5 punkti ja kunst 23,5 punkti.

Ehkki ma ei pea saadud arvandmeid mingil moel representatiivseks, vaid esmajoones intervjuude arutelu käivitavaks instrumendiks, ei soovi ma statistikast üle libiseda. Üle poole vastajatest paigutas kunsti viimasele kohale. Kunst kogus oma punktiskoori peamiselt väheste pühendunud huviliste käest, kelle kunstikäsitlus oli institutsionaalsest raamistikust oluliselt avaram ning isegi paigutus sellest väljapoole.

01: „Te kõik rääkisite kunstist kui sellisest asjast, mis ainult näitustel eksisteerib. Ma nagu väga ei saa aru sellest. Mina näen kunsti nagu iga päev, on ju.“

07: „Mhm, minu arust ka on kunsti lisaks näitustele mujal ka.“

01: „Jajaa, mingi instagram, mingi tootedisain, mingid pildid särgi peal, reklaamid, internetis ka hästi palju pilte ja joonistusi. Mulle endale meeldib ka väga palju joonistada. Ja võib-olla siis nendes erinevates joonistustes ma näen, milliseid jooni ta on kasutanud, kuidas ta on lahendanud selle olukorra, perspektiiviküsimused, ma leian, et see on väga huvitav kõik. Mingil teisel eluhetkel oleksin ma pannud kunsti esimesele kohale seetõttu. Aga kui näitustest rääkida, siis jah, neid ma väga ei külasta.“

Need repliigid avavad uurimispanoraami, mis ajendab kunstitarbimise ja tervikuna kultuuritarbimise mõtestamist meediatarbimise, kommertskultuuri ja ka sotsialiseerumise kontekstis. Ehkki muusika püsimisele isiklike kultuuritarbimiseelistuste tipus toodi põhjenduseks ühe esimese asjana isiklik huvitegevus, varane hariduslik suunitlus ja tööalane seotus, moodustas märksa suurema konsensusliku põhjenduse muusika kättesaadavus, selle integreeritavus muu argitegevusega, olgu või taustana.

04: „Siis mul on nooruspõlvest jäänud siuke komme palju kontsertidel käia. Siis lisaks kindlasti mängib olulist rolli see, et seda on võimalik teha taustaks teistele tegevustele, ma ei tea, näiteks tänaval kõndimisele.“

06: „Võib-olla on see asi, et muusika on nagu kõikjal iga päev me ümber, nagu paratamatult ta mõjutab sind ja puudutab.“

07: „Jah ta lihtsalt on olemas.“

08: „Käid poes ringi ja elu sound-track jookseb suurtes kõlarites …“

Erinevusena kujutavast kunstist, mis esimeses teemas paigutus peamiselt ühte institutsionaalsesse formaati (näitus professionaalses kunstiasutuses), on muusika tarbimiskontekstid ja -viisid kirjeldatud mitmekesisena: kontsert, taustategevus tänaval jalutamisele, taustategevus telerivaatamisele, klaveriõpe, koorilaul jne. Ka pole muusika lokaliseeritud ühte formaati ühes kindlas kohas: „… muusika on nagu kõikjal iga päev me ümber nagu paratamatult …“. Muusikat adutakse valdavalt kõikjalviibivana, selle tarbimine on kerge ja mingil määral paratamatugi. Muusikavaldkonna ümber konstrueerisid vastajad kiiresti elava sotsiaalse ruumi ja isikliku liikumistrajektoori. Võrdlusena: kujutav kunst jäi gruppide valitsevas kujutelmas siiski eraldatud institutsionaalsesse ruumi, millel puudus näiteks mõtteline ühendus grafitiga tänavaruumis. Kui muusika esildub tänaval, poes või kontserdil endastmõistetava igapäevaelu osana, siis kujutava kunsti tarbimine ilmub „ärakäimisena“, s.t „käidi“ külastamas üht või teist kunstisündmust ja naasti harjumuspärasesse, näiteks muusikatarbimisse, mis on „lihtsasti kättesaadav igal ajal ja hetkel ja me ei pea selleks majast välja astuma“. Viimases arvamuses ilmub kultuuritarbimine võrgustatud tubase tegevusena isiklikus sotsiaalses habitaadis, kuhu kunstinäitused ei mahu.

III teema. Reisile sinuta?

„… kuhu platseerus kujutav kunst ja selgitage miks just sinna.“

Põhjendused kujutava kunsti valdavalt tagasihoidlikule kohale kultuuritarbimise pingereas tõid esmalt täiendusi eelmises kahes teemas käsitletud küsimustele.

04: „Mul seostub see (kunstitarbimine – J. S.) millegipärast sellega, et iga kord, kui ma kuskil välismaal käin, leian ma end ikka Louvre’ist või Ermitaažist või Picasso muuseumist. Sellega see kuidagi seostub, reisimisega näiteks, aga igapäevaeluga see niiväga ei seostu ja sellepärast oli see viimane.“

03: „No mina mõtlesin, et minul on ta (kunst – J. S.) nimekirja lõpus eelkõige sellepärast, et need eelmised neli on suhteliselt olulised osad elust. Kui muusika ja kirjandus ja film on igapäevaselt väga teemas nii-öelda, ja teatris ma käin ka ikka nii tihti kui võimalik, siis, ma mõtlen galeriides või Kumus näiteks, sinna ma sattun ikkagi üpris harva. Ja galeriidesse pigem nii, et Tallinnas vanalinnas kõnnin ringi ja hops hüppan sisse, aga see pole planeeritud ja igapäevaselt nii …“

Kunstitarbimine seostub taas kuhugi minemisega, käimisega, eelviidatud „ärakäimisena“ institutsionaalses ruumis, nagu toodud tsitaadis esitab seda 03: „kõnnin ringi ja hops hüppan sisse“. Märkimisväärne on kunstitarbimise sage seostamine mitte ainult kirjeldatud „ärakäimisena“ institutsionaalses ruumis, vaid ka pikema ärakäimise – reisimise kui sellisega, mis saab samuti osalt institutsionaalse määratluse Ermitaaži või Louvre’ina. Esimese teema käsitlemisel pakutud kunstikogemused, Barcelona muuseumid ja Gaudí park, saavad laienduse: kunstitarbimine tervikuna seostub välisreisimisega. Mõlemad osutused on tehtud võrdlevas vastanduses „igapäevaeluga“ ja „oluliste osadega igapäevaelust“ – muusika ja kirjandusega. Distants igapäevaselt sotsiaalsesse omaruumi integreeritud kultuurivaldkondade ja kujutava kunsti vahel näib suurenevat veelgi, institutsionaalsele eemalolekule lisandub geograafiline kaugus – igal juhul eemal argitegevusest.

Ilmnes ka kujutava kunsti sotsiaalse kandepinna vähesus ning sõprade ja suhtlusringi olulisus kultuuritarbimise mõjutajana. Pool grupist tõi kujutava kunsti tagasihoidliku koha võimaliku põhjusena välja arvamuse, et kunstitarbimine ei paku sotsiaalset suhtlust, sellega ei kaasne sotsiaalset kapitali, sotsiaalset interaktsiooni.

04: „Mul on see viimane. Lihtsalt sellepärast viimane, et ei ole seda sotsiaalset konteksti. Mind ei … Ma ei ole sellega harjunud, et … Mu sõbrad ei helista mulle, et oo, avati see uus näitus, lähme vaatama. See ei ole nagu minu isikliku kultuuriga seotud ses suhtes.“

Poleemikat põhjustas kujutava kunsti kommunikatiivsus, selle võime(tus) lugusid jutustada ning vaatajat kõnetada. Kuigi ei jõutud ühisele seisukohale, et kujutav kunst on eriliselt sõnakehv suhtleja võrreldes teiste valdkondadega, püsis teema teoreetilise võimalusena pidevalt agendas. 06 näitlikustas probleemi hüpoteetilise olukorraga, milles galeriis on eksponeeritud proosaline tarbeese: „Kusjuures tavalisele inimesele, kui sa lähed seda näitust vaatama, noh, sa ei saa aru mida seal nagu näidatakse. Sinu jaoks on mingi .. aa .. siin on mingi saabas, noh okei. Kui see tähendab palju, palju asju, võib-olla seal taga on sisu … sa lihtsalt ei loe seda välja, sest sul pole eelnevaid teadmisi, mida peaks välja lugema ja võib-olla saaks välja lugeda.“

On tähelepanuväärne, et 06 kirjeldab probleemi peamiselt siiski „enda probleemina“, mitte kunsti probleemina: „sa lihtsalt ei loe seda välja, sest sul pole eelnevaid teadmisi“. Nendes jutukatketes leiab tugevama kontuuriga rõhutamist ka kujutava kunsti eraldiseis vastajate sotsiaalsest ruumist ning selle paigutamine veel kaugemale – reisieksootikasse. Olulise aspektina lisandus kunstitarbimise nõrkus sotsiaalse suhtluse edendajana ning suhtlusringkonna märkimisväärne olulisus suhtumise kujundamisel igasugusesse kultuuritarbimisse. Probleemina ilmub kunstitarbimise võimetus genereerida agendile sotsiaalset kapitali. Ka ilmub kõneväärsena kujutava kunsti võime tekitada vaatajas ebakindlust teoste mõistmisel ning sellest tulenevat ebakindlamat hinnangut isiklikule kultuurilisele kapitalile. Probleemi projitseeriti ka kujutava kunsti sisse, kahtlusena selle võimest vaatajale mingeid lugusid jutustada, kogu tema „asotsiaalses“ üksinduses institutsionaalses ruumis.

IV teema. Meie sinuga ei mängi?

„… kas ajakirjanduses või meedias avaldatud arvamused kunstist mõjutavad kuidagi teie kunstitarbimist …“

Selles teemas palusin grupil tutvuda stiimultekstiga ühest kevadisest Sirbist, mis arvustas Haapsalu õudusfilmide festivali ajal toimunud kunstinäitust „Õudsed lood“ ning püstitas teesi „õudsest narratiivist“, mis kerib end lahti kunstivaataja peas ilma suurema kunstipoolse abita. Pärisin alustuseks grupilt, kas nad nõustuvad autoriga, kes väidab, et „õudus leiab aset vaataja peas, mitte kunstis“. Enamik grupist pidas seda võimalust arvestamisväärseks ja kaldus nõustuma teksti autoriga. Küsimuse esitamine Haapsalu õudusfilmide festivali kontekstis laiendas aga arutelu mitmekesisemaks arvamustevahetuseks, kus kunst kadus tükiks ajaks silmapiirilt.

Valdkondlik kontekstivahetus filmi kasuks andis hoo sisse avaramale ühisele arusaamale sotsiaalsete kontekstide otsustavast mõjust tähendusloomele. Tunnistati kogemuse sisu kontekstisõltuvust ajahetkest, isikust või paigutumisest teaduse valda. Märkimisväärse võimalusena aduti vaataja enda psühholoogilist valmisolekut konstrueerida ise teosele tähendusväli. Grupis maad võtnud tunnetusliku relativismi ja kontekstitundlikkuse harjal tunnustati põhjusi, mis lubavad üht väljapanekut nimetada nii anatoomianäituseks, populaarteaduseks, kunstinäituseks kui ka ekspositsiooniks ning aduda selle protsessiga kaasas käivat tähendustehorisondi kontekstuaalset muutumist. Naasmine konkreetsemate kunstiteemade juurde tõi aga relativismi kõrvale taas selgemalt polariseeritud sõnavara teljel kunst–mittekunst, kunstiinstitutsioonide autoriteedi kunsti defineerimisel ning nende katsed müüa olmereaalsust kunsti pähe.

06: „Minul, minul nagu … Miks minul nagu viimasel ajal on see, et just nagu umbusk nagu kunsti suhtes ja kunstigaleriide suhtes. Sest võib-olla, kui kirjutatud on galerii, aga kui ma reaalselt sinna sisse lähen, kas mulle pakutakse kunsti või ma kujutan ette, et see on kunst … et kas mulle üritatakse praegu selgeks teha, et usu, see on kunst, mis ma siin praegu esitan või see päriselt ka on. Mis ma raiskan oma aega selle peale, et vaatan diivanit või tooli. Kui ma tahan kunsti näha, siis ma tahan kindel olla, et see on kunst, ja sellest aru saada, et see on kunst. Aga tihtipeale on mul tunne, et mind petetakse, et võib-olla ei ole tegu kunstiga, mis ta seal parasjagu esitab. On ainult nimetuse talle pannud. Tegelikult vaatan ma miskit suvalist asja.“

Eelmistes teemades käsitletud kujutava kunsti jäik institutsionaalne raamistik saab peale sotsiaalse autismi ka samalaadse kultuurikontekstilise hinnangu. Ilmneb kunstimaailma erikohtlemine võrreldes jutuks tulnud filmi, teaduse ja ajakirjandusega. Kui viimati nimetatud valdkondi analüüsiti suure relativistliku empaatia ja sotsiaalse kontekstitundlikkusega ning oma tajukategooriad sõnastati avalikult ambivalentsena, siis kunstiküsimuste juurde naasmisel torkab silma normatiivsema kõnepruugi lisandumine ning sõnavara suurem polariseerumine vastandlikeks väärtushinnanguteks. See avaldub soovis anda täpsem definitsioon kunstile ja loomingule, eraldada kunst ja mittekunst (kräpp) sellest, mille puhul võib „kindel olla, et tegu on kunstiga“. See problemaatika avaldub lisandunud hüpoteetilistes näidetes triviaalsetest olmeesemetest, mida kunstiinstitutsioon esitab kunsti kontekstis: saabas, triikraud, tool, diivan. Sellist teguviisi adutakse kui usulist propagandat („usu nüüd“) ja müügistrateegiat (oskus „välja müüa“) ning siin ei peeta paljuks tõstatada küsimust vaataja petmisest.

Kokkuvõte. Pelle üksi linnas

Mõistagi ei ole eeltoodu piisav, et vastata nii avarale küsimusele, nagu seda on kujutava ja kaasaegse kunsti maine Eesti kultuuritarbija silmis. Ent kokkuvõtlikult võib esitleda aspekte, mis seda praegu märkimisväärselt mõjutavad ning annavad põhjust järgmiste uurimisprobleemide püstitamiseks.

Valdkondlik isolatsioon: kujutav kunst on allutatud teatud valdkondlikule erikohtlemisele võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Empaatiline ja relativistlikum tajumisviis teiste kultuurivaldkondade lahkamisel andis kunsti puhul maad analüütilisele selgusetaotlusele, nõudmisele normi ja kvaliteedigarantii järele. Kui teiste valdkondade juures arutati intensiivselt agendi aktiivse rolli üle kultuuritarbimises ning tunnustati selle omapoolset panust mõne artefakti mõtestamisel, siis kunsti puhul mööndi sellist panustamist pigem teoreetilise võimalusena ja ettevaatlikult.

Meediaisolatsioon: ehkki mõlemad intervjuud sisaldasid paar-kolm julgustavat näidet kujutava ja kaasaegse kunsti endastmõistetavast mõtestamisest sotsiaalmeedias ja digitaalses kultuuris, jäi valitsevaks üldmulje, et kujutav kunst pole võrgusuhtluses sel määral medialiseeritud nagu muusika, film või kirjandus. Seda pole valitseva arvamuse kohaselt võimalik tarbida internetis, televisioonis vm digitaalses andmeedastuskanalis. Seetõttu pole see integreeritav igapäevasesse meediatarbimisse, ka mitte taustategevusena.

Sotsiaalne isolatsioon: kujutava kunsti tarbimine pole grupi arvamuse kohaselt sotsiaalne tegevus, sellega ei kaasne sotsiaalset kapitali ja sellest tulenevat laiemat juurdepääsu ühiskonnale. See ei kuulu sotsiaalsesse ruumi, mis on sisustatud oluliste inimestega, pigem on osa vaiksest institutsionaalsest ruumist, millel kultuuriline ja sotsiaalne mõõde puudub. Kunstinäituse külastamisega ei kaasne sotsiaalselt suhtlust, see ei ole seltskondlikku tegevust käivitavaks ajendiks, grupi liikmete suhtlusringkond ei keerle kunstivaldkonna ümber, tema sotsiaalne kapital ei kogune seal.

Üldmulje: muusika, filmi ja (aja)kirjanduse teemade käsitlemisel rõhutati tihti nende osa oma igapäevases elukorralduses. Võis täheldada, et vastajate hinnangud nendele valdkondadele olid aktiivse osaleja ja tarbija omad, mille juures tunnustati kultuuri lihtsamat kättesaadavust ning integreeritavust oma argikäitumisse. Kujutava ja kaasaegse kunsti puhul aga agendi roll muutub: hämmingus, oma tavakeskkonnast ära lõigatud passiivne külaline satub põgusal visiidil võõrale territooriumile. Miks küll?

* Uwe Hasenbrink, Hanna Domeyer. Media repertoires as patterns of behaviour and as meaningful practices: A multimethod approach to media use in converging media environments. Participations, Journal of Audience and Reception Studies, Volume 9, Issue 2, 2012.