Puderkapsasmaailmas eneseotsingul

Kordaloov mõistus on haaranud iga-aastase ülevaatenäituse ja lugenud sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid ja loonud sellest eesti kunsti praeguse näo.

JÜRGEN ROOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Kunstnike Liidu XXII aastanäitus Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 14. VIII, kujundaja stuudio Valge Kuup.

Entroopia on teatavasti isetekkeline, korda peab looma. Kordaloov mõistus on põhiprintsiip ka kaoses ja mingis mõttes samuti kunsti-teatri-kirjanduskogemuses – nagu Hansuke ja Greteke puistab kunstnik või kuraator või lavastaja või luuletaja leivapuru teele. Vahel on tunne, et tuvid on selle ära nokkinud. Eksinu, enese kaotanu tunne. Kas see polegi siis eesmärk? Kas enesekaotamine ei olegi üks oluline eesmärk kogu kunstis?

Nii et kordaloov mõistus haarab ka iga-aastase puderkapsadnäituse ja loeb sinna sisse vägeva narratiivi, lõpmatult haakivad kujundid, koguni eesti kunsti praeguse näo. Ühtpidi võiks ju öelda, et selle aasta žürii on üsna konservatiivne-institutsionaalne (Allsalu-Anton-Kard-Mõttus-Preiman) ja esindab tahes-tahtmata juba olemasolevat, kõike alla neelavat ja mugandavat süsteemi. Ma ei ütle, et pahatahtlikult, vaid rusutult-allavandunult. Kaua sa ikka noor mässuline oled? (Geneetika ja möllav-uudishimulik vaim muidugi kisendavad vastupidi.)

Pean enda ja lugeja säästmiseks panema paika mõned piirid: ma ei suuda kõiki autoreid mainida või silmas pidada, isegi kui abiks on kataloog ja kribu-krabu täis märkmik. Ei ole võimalik kõiki nimesid mängu tuua. See aga ei tähenda, et mainimata jäänud tööd mind ei puudutanud või ei ole tähtsad. See ei tee vähem valu, kui tunned end kõrvale jäetuna. Aga, kohe seletan …

Brenda Purtsaku „Eksponaat“ (Kunsti­hoone galeriis) peabki veidi üksi olema. See on mõjus visuaalne töö: selles on tumedat altarikude, midagi ohtlikkugi. Ja see vajab oma ruumi nagu paljud tööd sellel näitusel, mis küll on saanud taas õhulisem (mulle on meeldinud ka nood uputavad, ülikülluslikud kevadnäitused, mis pea lämmatavad), aga ikka on paratamatu, et tööd hakkavad veidi üksteist tapma.

Marta Vaarik, kes on saanud tööga „Hoia mind kaisus“ oma toa, on emotsionaalselt raputavam kui miski muu siin. Tema töö on kõige mõttekam, olulisem, mõjusam, vastutusrikkam kunsti­teos. Seda on juba nähtud (näitusel on päris palju töid, mida olen kusagil juba kohanud), aga ikkagi: töö „keeruliste“ või „raskete“ lastega, tajudes – minu tarvis – olulisi eetikapiire, on kõige tähtsam. Vaarik on tabanud seda, mida kunstnikena peaksime tegema – koorem ja vastutus. Ma ei väida, et see on ainus tee. Eraklus ja meditatsioon on sama valus ja tähtis teekond, aga – we live in a society!

Klassikute tuttavad hääled. Mitu korda järjest on parima kunstiteose loonud Terje Ojaver, seekord skulptuuri „Ühe jalaga kündja“. Mul on kallis maitse: Ojaveri teosel on silmamõõdu järgi ka kõige soolasem hind. Aga see ei puuduta ta kunsti: kündja on kummituslik, õõvas, pilkupüüdev, justkui elusolend ruumis, täis kunsti. Eks sellelgi ole oma põhjus: kuhu paigutada midagi nii ekspressiivset, kuidas saabki see arvestada teiste töödega? See olend?

Marta Vaarik, kes on saanud tööga „Hoia mind kaisus“ oma toa, on emotsionaalselt raputavam kui miski muu siin.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Ma olen alguste ja lõppude usku: kompositsioonis nõjatub nii palju algusele ja lõpule, näitusekülastaja, teatripublik, lugeja, kuulaja on valmis sel teekonnal heitlema, oma liha ja loomuse mängu panema, kui ta alguses sisse tõmmatakse, kui ta kuskile välja juhatatakse. Muidugi ei ole see absoluut, see on ainult üks mõtlemisviis, see sobib minu olemusega. Ma pole tasane õngitseja või õrritaja, vaid virutan harpuuniga, ütlen otse, et armastan.

Ses mõttes on näitusel justkui kaks avatööd Tallinna Kunstihoone trepil. Katariin Mudisti „Kiri“, ümbrikutäis lund (video+foto), ja Anastassia Mazuri „Ei sõjale“, mis andis näitusele tonaalsuse …, mida sealt ei leidnud. See on tähtis koht, kus sõnum välja hõigata, tähtis töö. Ülejäänud on viited (Per Petersoni ning Paul Kormašovi tööd kargavad meelde, aga kindlasti on midagi veel). Protestikunsti Ukraina toetuseks on meil juba viljeldud, aga selline avatöö tekitas ootuse, millele ei ole kahjuks vastatud.

Veel ootan alati nii-öelda debütantide balli. Saan aru küll, et äkki pole see koht, aga mind võlub võimalus näha vilksamisi uusi autoreid (vahel on nad uued muidugi ainult mulle …). Klassikud on nagu tuttavad loodushääled või vanad sõbrad: suures saalis kohe alguses saada lajatet Peeter Lauritsa „Mälu triptühhoni“ ning Mall Nukke „Plasticumiga“ on loomulik ja veenev. Palju on häid, mõjuvaid klassikute töid: Valeri Vinogradovi „Larus marinus“ muidugi, mul on soe tunne Jaan Elkeni ja Toomas Vindiga kohtudes ning Jüri Kase maal on maalidest kõige kallimaks hinnatud (kõik nood klassikute tööd kuuluvad kõrgemasse hinnaklassi). Midagi hoopis muud on Enn Põldroosi leht „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ – justkui eksinud inimhulga kulg tühjusse. Ja mu „vana vaenlane“ Mati Karmin: „Jaanus Nõgisto“ on sellises kontekstis väga võluv töö; ma ei saa aru, kuidas tal õnnestub linnaruumi tihti tekitada teoste asemel äpardusi. Nõgisto-töö on äge, aga see ei kustuta tunnet, et iga kord mõtlen ma Karmini asju nähes Underile ja midagi nii masendavat, kui Underi-mõte koos Karmini-mõttega, on raske leida …

Anne Parmasto „Isiklik aeg II“. Märkasin üht korduvat kujundit, ovaalid või amööbid, mullid, munarakud – need on läbiv motiiv mitmel säärasel tugeva kompositsiooniga tööl. Praegu kargavad veel ette Evi Tihemetsa ja Naima Neidre tööd, aga neid on jällegi rohkem.

Linnakäigud ja teised puudutused. Üks riimina naasev ja siduv teema on linn ning seekord eriti just Tallinn ja selle sees Lasnamägi. Mari Prekupi „Tallinna eleegiad“ on võimas poliitmütoloogiline sari: Prekup on irooniline, ent ei jäta sappi suhu, tema laad võluvalt apokalüptiline.

Anissa Aleksandra Jantšenko „Nähtamatu trammiliin“ on näituse rahustavaim, kosmilisim, puhtaim videotöö: valged suusatajad valgel lumel Lasnamäe kanalis. Siia läeksid kindlasti veel Taavi Rekkaro depreka-toapildid, mis tekitasid vastik-kummalist äratundmist, ainult ta on tekitanud sellise puhtuse, steriilsusega kriipiva vastanduse … Tõsi: samamoodi võib end tunda klanitud ja ka sassis toas. Ning muidugi Anne Kaarma „Lasnamäe helirännakud“, millest ma ootasin alguses midagi ambient’set, aga see on mõnus kultuurilooline töö, mille juurde – tuleb tunnistada – pean kunagi naasma.

Selle maailmaga haagivad ka Ulvi Haagenseni imeilusad „Koristamise joonistused“, mis kirjeldavad superrealistlikult kodukorrastamise vaevasid-viletsusi. Väga tarviline kunst! Märka väikest, muidu pole võimalik suureks saada. Justkui minutid või aeg oleks käest ära jooksmas, nõnda kaob võimalus kunstist kõnelda, kui see tuleb nõnda tulvana. Sest pean nüüd ju tunnistama, et ei jõua lõpuni, sest lõppu, konkreetset lõppu ei ole. On palju töid, mis jäid põneva tehnika või lahendusega meelde: Edgar Tedresaare „Raamatukogu“ kohta oli mul esimene küsimus, et „Mis raamatukogu? Kus?“, siis „Ahjaa!“.

Nägin nagu asju teise pilguga. Muidugi meeldivad mulle kolad ja atribuudid, nagu Erki Kasemetsa ja Pärtel Talli „Meistriteos“, mis võivad mul küll pea ringi käima panna, aga on olemuslikult mõjusad. Rein Tääkri „Finiš“ tühjadest patareidest ja energiajoogipurkidest punutud maailmaga jääb meelde ilmselge, aga suurepärase lahenduse poolest. Ave Vellesalu „Puhu valu ära“ on selline töö, et selle ette võiks seisma jäädagi … ja siis hakkad märkama, kuidas igaüks kasutab valu ärapuhumiseks oma meetodit: kes on veidike sookolli moodi, kes tõesti õrn-riivav … Inessa Saaritsa geriljaaianduse töö murukanadest on küll galeriilämbusse suremas, aga suure­pärane mõte. Maarit Murka „Monument“ pjedestaali ja pääste­vestidega, aga Murka töödel on oskus ja komme mind puudutada.

Kui peaks valima, siis eelistan Roman-Sten Tõnissoo teosele Urve Küttneri autoritehnikas pindu: roostet, korrosiooni. Mitte et Tõnissoo puhas ilu mind ei puudutaks – puudutab ikka! –, Küttneri ilu on aga kargem, konkreetsem.

Südamest puudutava, lihtsa, vabastava lataka sain Liisa Kruusmäe „Truust valvurist“. See on Köleri-tõlgendus, naivistlik, aga mõjub siiralt ega ole ainult dadanali me klassiku üle.

Miniuniversum kaose keskel. Otsisin endale lõpetust, seda leidmata. On see äkki peidus Jane Remmi sarjas „Maast ja muust: isekänd, isetaim, iseseen ja isepesa“, rahvuslik-mütoloogilises aines, mida näitusel kuigi palju ei olnud, või Alexei Gordini „Nimetus“, kus tüdruk on lahkumas kirja all „I don’t want to“? Ta on lahkumas kunstinäituselt. Keegi – pildistaja, vaataja, maalija (miskipärast mees) – hoiab teda kinni. Kas tüdruk tahab ära minna poisi või kunsti juurest, ei saa teada, aga selles maalis on midagi vägivaldset, süsimusta, mis justkui ei anna end kätte …Mind puudutas see, et Danel Kahari ägeda maali pealkiri on tõlkes lihtsalt „Spliin“ ning et Liina Kalviku „Kahekesi Kuuga“ pani mind end tundma kurva ja üksiku lapsena, kes oskab veel oma kurbust ja üksildust kummalisel kombel nautida – see anne teatavasti aja jooksul kaob või siis süveneb.

Lõpusõlm tekkis nagu iseenesest Tallinna Linnagaleriis Cloe Jancise „Soovide kaevu“ vaadates. See näitus on midagi sellist, mille kohta mõni eesti luuleguru ütleks, et „kujund on ammendatud“ või „iseendasse suubuv“ või „lahendatud“. See on see asi: puderkapsadmaailmas elame kogu aeg niikuinii, nii et selle keskel on äge leida õrnuse või hulluse või rahutuse või rahu oaase, terviklikke maailmatükke, miniuniversumeid, kus kunst saab oma hingamise ja eluvormi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht