Rafael Arutjunjan 24. VII 1937 – 25. X 2021

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, armeenia päritolu Eesti skulptor Rafael Arutjunjan.

Rafael Arutjunjan sündis Bakuus armeenia perekonnas. Hariduse omandas Arutjunjan Tallinnas kunsti­akadeemias (tollal ERKI) aastatel 1958–1964, tema peamine mõjutaja oli õppejõud Olav Männi. Rafael Arutjunjani diplomitöö „Hukule määratud“ (1964) oli pühendatud Odessa geto juutidele ehk holokaustile ja tekitas nõutust, sest ei haakunud ühtse kangelasliku nõukogude rahva narratiiviga. Pärast õpinguid suunati Arutjunjan Bakuusse tööle. Ta tegutses seal skulptuuriringi juhendaja ja kunstiõpetajana, kuid naasis peagi Tallinna. Arutjunjanist sai vabakutseline kunstnik, kes teenis aastaid leiba kiviraidurina Rahumäe kalmistul. Kunstnike liitu astus ta 1977. aastal.

1971. aasta isikunäitusele järgnes arvukalt teisi väljapanekuid. Rafael Arutjunjan kasutas materjalina toonitud kipsi, puitu, graniiti, pronksi, plastmassi ja värvitud marmorit. Kui kõik, mida puudutas kuningas Midas, muutus kullaks, siis Arutjunjani käes sai nii puust kui ka kivist kohe skulptuur. Tema töid iseloomustab lopsakas, temperamentne laad, eriti õnnestunud on empaatilised ja ilmekad portreed. Sageli oli portreteeritavaks abikaasa Irina. Hilisemas loomingus leiab skulptori tööde seas ka maali ja graafikat. Rafael Arutjunjani saatis neiski valdkondades vormirõõm ja kohati karikatuurilik laad.

Rafael Arutjunjani kõige tuntum teos on graniidist monument Kohtla-Järvel, rahvasuus tuntud kui sõpruse kivi (1982), mis on püstitatud kinnitamaks sõprussidemeid Outokumpu linnaga Soomes. Oma tõsiduses mõjub praegu päevakajaliselt graniit­skulptuur „Kirurg“ (1978). 1980. aastate tipuks jääb heroiline pronkssulptuur „Danko“ (1983), Maksim Gorki teose motiividel loodud rinnast rebitud südamega rahvale valgust näitav noormees. 1990. aastatest tulevad skulptori loomingusse peamiselt installatsioonid, kus skulptor on postmodernsel viisil kasutanud vormieksperimente nii piiblimotiivide kui ka praeguse elu mitmepalgelisuse esiletoomiseks. Tõsiseid teemasid leevendab sageli soe huumor: nii on puidust „Osman-paša“ (1995) saanud kiivri ja saabli ning „Draakon. Süsteemi tekkimine“ (1990) ahjuukse ja metallogad.

„Teie maailma keskmeks on muutumatu moraalne imperatiiv – keskne telg, mis organiseerib maailma ja hoiab seda lagunemast,“ on kirjutanud kunstiteadlane Boriss Bernstein Arutjunjani monograafia saatesõnas. Seejuures, osutab ta, puudub skulptori loomingus valusatest teemadest hoolimata puritaanlik moraliseerimine. „Teie väljenduslaad on vaba. Te teate, et ilma mängulise algeta ei ole kunsti olemas.“

Sõbrad ja õpilased jäävad Rafael Arutjunjani mäletama loomingulise ja rõõmsameelse inimese, õpetaja ja mentorina, kes nägi rikkust kunstis, raamatutes ja perekonnas.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Kultuuriministeerium