Rasked ja kerged reisikohvrid

Näitus „Sinna ja tagasi“ haakub hästi muutunud maailmaga. Valitud teema on kontsentreeritud, kuid sellele vaatamata ulatuslik.

OTSO KANTOKORPI

Näitus „Sinna ja tagasi. Nüüdiskunst Läänemere maadelt“ („Meno-paluu – nykytaidetta Itämeren alueelta / „There and Back Again – Contemporary Art from the Baltic Sea Region“) Kiasmas kuni 24. III 2019.

Enamik Soome kunstimuuseume on viimasel kümnel aastal heidelnud kokkukuivavate vahendite murega. Selle tagajärjel on pikenenud näituste eksponeerimise aeg ja kasvanud ka kollektsiooninäituste arv. Paljud rahvusvaheliste kuulsuste näitused ostetakse sageli valmispaketina välismuuseumidest. Kindlasti tekitab selline olukord frustratsiooni, kui tegu on ideedest pakatava kuraatoriga, kes ei saa oma ideid järele proovida ja ellu viia. Olen seetõttu üsnagi pettunud olnud ja nii mõnigi kord irvitanud muuseumide kollektsiooninäituste ohtruse üle. Kiasma kogunäituste pikk ja muljet­avaldav sari on aga pannud minugi asja üle sügavamalt mõtlema. Kindlasti ei mõista ka lai publik alati, kui suur tähendus on heal kollektsioonil – esmajoones ehk tulevastele põlvkondadele –, mille kujunemist mõjutab teatavasti oskuslik ja mõistlik kogumispoliitika. On selge, et Kiasma, samuti Eesti Kunstimuuseum, ei suuda rikaste muuseumidega maailma kunstitähtede teoste omandamise nimel võistelda. Üksainus Jeff Koonsi või Damien Hirsti teos ei tee muuseumi kollektsiooni just paremaks. Rikkad muuseumid on neid niigi täis.

Soome nüüdiskunsti muuseum asutati 1991. aastal ning enne Kiasma valmimist 1998. aastal tegutses see Ateneumi ruumides. Seal võeti hankepoliitikaga seoses kasutusele väljend „laienev ring“: keskpunkt oli Soome kunst, esimesse ringi jäid Põhja- ja Baltimaad ning Edela-Venemaa. „Laienev ring“ ei jäänud kasutusele, hiljem hakati rääkima lähipiirkonnast, kuhu kuuluvad üheksa Läänemere-äärset maad koos Islandiga. Viimane kuulub tihedalt Põhjamaade hulka, millega on tugevalt seotud ka Soome identiteet.

Ma olin juba laieneva ringi mõiste unustanud ning ega see Kiasma tegevuses nii väga esile ei tulnudki. Erand oli ehk Kiasma 2004. aasta näitus „Ajaloost kiirem. Vaateid nüüdiskunsti tulevikule Baltimaadel, Soomes ja Venemaal“ („Näkökulmia nykytaiteen tulevaisuuteen Baltian maissa, Suomessa ja Venäjällä“). Seal osales 20 kunstnikku Eestist, Lätist, Leedust, Soomest ja Venemaalt. Näitusel „Sinna ja tagasi“ on osalejaid rohkem: seekord näitab oma töid 26 kunstnikku samadest riikidest ning lisaks ehk veidi veidralt Maria Toboła – üks poolakas.

Maailm muutub kiiresti ja kunsti­alased suhted koos sellega. Olen juba 1990. aastatest peale jälginud Eesti kunstielu, selle suundumusi ning loomulikult Soome ja Eesti kunstisuhteid. 1990. aastatel saabus aga aeg, kui Eesti kunstnikud jätsid Soome maha ning võtsid üha enam suuna Euroopa ja Ühendriikide tähtsamatele kunstikeskustele. Soome oli eestlaste meelest nüüd kuidagi vanaaegne, soomlasi ei vajatud enam vahendajatena suurde maailma pääsemiseks. Ka soomlastel oli olnud eestlastest ettekujutus kui väikevendadest, keda tuleb ikka ja jälle aidata. Nüüd olen aga märganud oma tuttavate eestlastest kunstnike hulgas uut huvi ka Soomes esinemise vastu. Kumu avamine 2006. aastal on aga kasvatanud aasta-aastalt kunstihuviliste arvu. Minulgi on mitmeid kunstihuvilistest tuttavaid, kes käivad Kumus regulaarselt.

Loomulikult on maailm ka mitmes muus mõttes muutunud, seda on näha ka kunstnike liikumises. Üks näiteid on kas või näitusel „Sinna ja tagasi“ irooniliste maalidega esinev Aleksei Gordin: ta on sündinud Venemaal, kuid elab ja töötab nüüd Tallinnas ja ka Helsingis.

Näitus „Sinna ja tagasi“ haakub hästi muutunud maailmaga. Kuraatorid Saara Hacklin ja Kati Kivinen kirjutavad näitust tutvustades: „Näituse pealkiri viitab füüsilisele reisimisele, siirdumistele ja tagasitulekutele. See tõstatab aga ka küsimuse vaimureisidest, mis on vältimatult seotud kunstniku kui inimese ja tema tööga.“ Teema on kontsentreeritud, kuid sellele vaatamata ulatuslik. Osa töödest on seotud otseselt reisimisega nagu Jaan Toomiku videoteos „Tantsides koju 2“ (1995), kus ta tantsib praamil selle mootorimüra rütmis, või Karel Koplimetsa „Case No. 13 – Waiting for the Ship of Empties“ ehk „Juhtum nr 13. Oodates taaralaeva“ (2017), kus ta sõidab päramootoriga varustatud õllepurkidest parvega Porkkalast Tallinna. Need teosed on realistlikud reisikirjeldused, kuid pakuvad ka sellisena assotsiatsioone nii ühes kui ka teises suunas. Kuraatorid seostavad Toomiku tantsu „Eesti praamide rahutute diskodega“. Kataloogi artikli autor Maija Rudovska viitab parvlaeva Estonia hukule ning võrdleb Toomiku üritust mootorirütmiga kohaneda 1990ndate ühiskonna post­sovetlikus kaoses tasakaalu säilitamise püüuga. Koplimetsa on huvitanud Soome ja Eesti rahavood ning vahetussuhted. Ta ise peab oma juhtumeid eestlasest töölise kojutuleku sümboolseks looks. Toomikut ja Koplimetsa ühendab melanhoolne huumor ja sügav absurditaju, mida pean eesti nüüdiskunsti iseloomulikeks atribuutideks, kui sellele küsimusele vahel mõelda söandan.

Teemanäitused võivad vahel kunstnike suhtes osutuda vägivaldseks ning seada nende teosed ebameeldivasse või vastuolulisse konteksti. Kunstniku teose sisu võib aga uues kontekstis avaneda vaatajale hoopis teisest vaatenurgast, otsekui teemat laiendada. See puudutab ka ühisnäitustel tekkivaid paralleele ja dialooge, kuigi need on juhuslikud ja mööduvad.

Vähemalt minuga juhtus nii. Mind on huvitanud Jüri Okase ja ka Flo Kasearu teosed. Samas näitusesaalis alustasid need nüüd hoopis uutmoodi dialoogi. Okas on arhitektina oma 1990. aastate alguse litograafiates olnud huvitatud ehitamise ja lammutamise vahele jäävatest etappidest. Kui tema kõrvale astuvad Kasearu 2015. aasta videoteos „Ülestõus“ ja objekt „Ülestõus (Lennuk)“, kus lammutatud plekk-katus on omandanud lennuki kuju, mõtlen Tallinnale, mööduvale ajale ning selle linna võimalikele sümboolsetele dimensioonidele uuest vaate­nurgast. Kunst toimib nagu mood: tsükliliselt ja retronähtustega. Kuulan palju eesti popmuusikat, nii uut kui ka vana. Mõtlen tihtipeale sellele, kui lihtne on vaid pelga kuulamise järel paigutada üht või teist lugu oma ajastusse. Minu meelest tegi Mahavok abitut ja stereotüüpset pannimuusikat. Õnneks on kunstiga asi teisiti.

Näituse „Sinna ja tagasi“ vanimad teosed on praegugi täiesti arvestatavad ning neid annab uutmoodi tõlgendada, sealhulgas väljapaneku kõige varasemat teost: leedulase Gediminas Urbonase „Reisikohver“ (1988) on Baltimaadel toona alguse saanud vaba liikumise kivisse raiutud ränk sümbol. See teos on kolm aastat vanem kui näituse noorim kunstnik. Tema on samuti leedulane, kuid nüüd oma kohvrid Soome kandnud Algė Julija Kavaliauskaitė, kes on esitanud oma teoste sarjaga „Õhtune hommikusöök“ kutse tulla kokku ning rääkida kunstist ja selle kohast maailmas. Sellel õnnestunud näitusel toimib see kutse eriti hästi.

Tõlkinud Mait Eelrand