Rein Loodus 9. IX 1931 – 9. XII 2024

93 aasta vanusena lahkus kunstiajaloolane Rein Loodus, kelle peamiseks uurimisteemaks oli Eesti raamatu- ja tarbegraafika, sh karikatuuri ja eksliibriste ajalugu. Eriti kaaluka jälje on ta jätnud aga XIX sajandi ja XX sajandi alguse baltisaksa ja eesti kultuurielu viljaka uurijana.

Loodus sündis Tartus, kus tema isa pidas kondiitriäri. Ta õppis Tartu 1. Keskkoolis (lõpetas 1950) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (samal kursusel Inge Tederiga), kaitstes kunstiajaloo alal Voldemar Vaga käe all 1955. aastal diplomitöö „Võitlus realismi eest vene maalikunstis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul“. Hea sõnaga on ta tema kõrval olulisematest õppejõududest meeles pidanud Leonid Stolovitšit. Kunstiajaloo kandidaadi kraadi kaitses Loodus 1964. aastal samas Tartus Günther Reindorffi juhendamisel väitekirjaga „Eesti karikatuurikunsti areng ja võitlus reaktsiooni vastu (XIX sajandi teisest poolest Oktoobrirevolutsioonini)“, mille oli kirjutanud ajakirjanduse põhjal.

Looduse erialane karjäär möödus teadusliku töötajana Tartu Kunstimuuseumis (1955–1958) ning Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektoris (1961–2003), kus ta töötas üle 40 aasta – esmalt teaduri, hiljem juhtiv- ja vanemteadurina. Sealses suhteliselt vabas uurimisõhkkonnas tegeles ta edasi graafikaga. Loodus on tõdenud, et tema graafikahuvi tekkis karikatuurist. Karikatuuri vahendava ajakirjanduse uurimisel tekkis tal omakorda huvi ajaloolise kunstielu vastu. Illustratsiooni ja raamatukujunduse teemade kaudu jõudis Loodus välja rahvusliku ja vähemuskultuurilise kunsti ajaloo suurte küsimusteni.

Oma sõpruskonda luges Loodus pigem ajaloolasi. Kunstiajaloolastest pidas ta lähemateks kolleegideks Mart Ellerit, Kaalu Kirmet, oluliste vestluspartneritena on ta nimetanud ka Boris Bern­steini, Leo Gensi, väliseestlastest Ervin Pütsepat. Tihe koostöö Juta Keevalliku ja Lehti Viirojaga toona Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluvas Ajaloo Instituudis viis terve hulga ühiste väljaanneteni. Kunstnike Liidu ning Böckler-Mare-Balticum-Stiftungi toel avanesid reisimisvõimalused ja kontaktid kolleegidega Lääne-Euroopa kunstikeskustes.

Iseseisvunud Eestis pöördus Looduse tähelepanu ümbermõtestamist vajavale ja paljudes tahkudes täiesti uurimata baltisaksa kultuuri teemaderingile. Eeskätt saksakeelse ajakirjanduse põhjal valmisid tal järgemööda monograafilised käsitlused kunstielust XIX sajandil (1990, koos Keevallikuga), aastail 1900–1918 (1994) ja 1918–1944 (1999). Tema olulisemate saksakeelsete artiklite hulka kuuluvad käsitlused Eesti Kirjanduse Ühingu kunstisektsioonist, Tartu kultuurielust rahvusliku liikumise päevil, sõdadevahelise perioodi saksakeelsest kultuurielust ning illustratsiooni ja puulõike ajaloost Eesti alal (alates Ludwig von Maydellist). Lisaks eelnimetatud teemadele on Loodusel venekeelseid artikleid eesti kunstnikest Nõukogude tagalas jm.

Tema mahuka kirjaliku pärandi hulka kuuluvad näiteks ülevaatlikud uurimused „Eesti raamatugraafika“ (1963), „Eesti varasem raamatugraafika (kuni Oktoobrirevolutsioonini)“ (1966), „Nõukogude Eesti raamatugraafika“ (1976) ning „Ars Libri: V. Toots, P. Reeveer, H. Kersna, S. Liiberg“ (1977). Samuti on Looduselt ilmunud rida (lühi)monograafiad: Otto Krustenist (1972), Günther Reindorffist (1976), Märt Laarmanist (1977), Paul Luhteinast (1980), August Roosilehest (1986, koos Kirmega) ning Eduard Järvest (2000). Selle kõrval on ta kirjutanud artikleid ja bukleteid Otto von Kursellist, Mart Pukitsast, Erik Obermannist, Herald Eelmast, leedu kunstnik Kazys Šimonisest jt, samuti näitusearvustusi.

Loodus on pälvinud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia (1978, kollektiivi liikmena Irina Solomõkova peatoimetamisel ilmunud „Eesti kunsti ajalugu kahes köites“ eest), Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (1982, monograafia „Eesti raamatukunsti teke ja areng“ eest), Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetuse (1983), M. C. A. Böckler Stiftungi hõbemedali „Mare Balticum“ (1995) ning Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemia (2001, antoloogia „Kunstikirjutus Eestis. Tekste kunstist ja arhitektuurist“ 1. köite koostamise eest koos Juta Keevalliku ja Lehti Viirojaga). Viimasele järgnes veel kaks köidet, mis on tänini jäänud möödapääsmatuks igale XIX sajandi või XX sajandi algusega tegelevale uurijale. Lisaks koostas Loodus varauusajast II maailmasõjani ulatuva „Eesti kunsti ajaraamatu“ (2002, koos Juta Keevalliku ja Pia Ehasaluga).

Loodus kureeris Fr. R. Kreutzwaldi juubelinäituse A. H. Tammsaare muuseumis (1978–1979). Kataloogi eessõna autorina oli ta kaastegev ka näiteks Eesti karikatuuri näitusel (Tallinnas 1967), laste eksliibriste näitusel (Tallinnas 1979) ning mitmel kunstnikueksliibrise näitusel (Riias, Jaunkalsnavas, Ogres ja Valkas 1979–1981, samuti Helsingis 1985).

Loodus on kuulunud Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendusse, Eesti Kunstnike Liitu ning Baltisaksa Kultuuri Seltsi. Ta oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige. Kõigil neil organisatsioonidel on olnud oma roll tema teaduslikus tegevuses. Ise on Loodus öelnud: „Ma pole suur filosoofia harrastaja, olen rohkem tähttäheline, faktide peale olen rohkem oma töös rõhunud“ (intervjuus Kädi Talvojale, 2022). Ajakirjanduse põhjaliku läbikammimise teel on Rein Loodus toonud nähtavale palju uurimisteemasid, mis tänini Eesti kunstiteaduses põhjalikumalt käsitlemata.

Sügav kaastunne Rein Looduse perele ja lähedastele!

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kunstnike Liit

Kultuuriministeerium

Tartu Kunstimuuseum

Tallinna Ülikool