Peter Lindbergh ja täiuslikkuse terror

Fotograaf Peter Lindberghi eraelust ei ole just palju teada, ent oma professionaalses tegevuses võttis ta igal võimalusel sõna naiste võimestajana.

MARGE MONKO

Peter Lindberghi näitus „Olemise kergus“, kuraatorid Benjamin Lindbergh, Thoai Niradeth, Lisa Giomar Hydén ja Maarja Loorents. Fotografiskas 3. II 2024 – 2. VI 2024.

Minu teismeliseiga 1980ndate lõpus möödus alevikus, põlluäärses paneelmajas, kuhu satelliittaldrik tõi kohale terve maailma, see tähendab – MTV. Ühes popmuusikaga jõudsid selle kaudu meie elutuppa ka supermodellid Cindy Crawford, Christy Turlington, Linda Evangelista, Tatjana Patitz ja Naomi Campbell, kes said hiljem tuntuks kui suur viisik. Põhjus, miks nende kaunid näod kujutluspildis alati suurlinna taustal ilmuvad, on suure tõenäosusega Peter Lindberghi 1980ndate ja 1990ndate alguse grupi­fotod ajakirjades Vogue ja Harper’s Bazaar. Lind­berghi piltidest inspireerituna kaasasid popartistid, nagu Chris Isaak, Mi­chael Jackson või George Michael, oma muusikavideotesse just need modellid ja see aitas omakorda kaasa nende tõusmisele superstaari staatusse.

Minimalistlik elegants

Lindberghi portreid iseloomustab minimalistlik, sundimatu elegants: kerge jumestus, hooletult kinnitatud märjad juuksed, valged triiksärgid, teksad. Fotografiska näitusel „Olemise kergus“ saab näha toimetajaveergude jaoks pildistatud moeseeriaid, reklaamikampaaniafotosid ning muusikute ja näitlejate portreesid. Esindatud on ka eelmainitud ikoonilised grupifotod. Kunstiteadlane ja kuraator Michal Raz-Russo leiab, et pärast kahte kümnendit eksperimenteerimist ja vastuolusid oli 1980ndate teise poole moe­foto­graafia jõudnud suurepärasesse seisu: see oli mitmekesine ja külluslik. Seetõttu mõjutasid moefotod kultuurilisi hoiakuid niisama palju kui rõivadisain.¹

Kui mõelda 1980ndate peavoolu moetrendidele, mida iseloomustasid patšokid, peenike piht, kirevad värvid, suured soengud jne, on selge, miks Lind­berghi sama kümnendi lõpus moeajakirjades ilmunud fotod laineid lõid: need eristusid oma lihtsa joone ja uut sorti naiselikkusega, mis tõid esiplaanile modelli isiksuse. Lindberghi moefotosid iseloomustab soorollidega mängimine ja unisex look, mis edestas 1990ndate moe­trende. Ühes oma intervjuus on Lindbergh maininud, et tema eesmärk oli taasluua iseseisvaid ja enesekindlaid naisetüüpe, keda ta oli kohanud 1960ndatel Berliini ja Krefeldi kunstikoolides õppides. Väidetavalt eelnes tema kuulsale fotole, mis kujutab gruppi valge särgiga modelle Santa Monica rannal, Ameerika Vogue’i mitme tööpakkumise äraütlemist, kuna Lindbergh leidis, et tema nägemus ei suhestu ajakirja ülestiliseeritud fotodega. Ka kõnealuseid fotosid torgati mõnda aega ühe moetoimetaja sahtlist teise, kuni Briti Vogue need lõpuks ära trükkis. Järgnes 1990. aasta jaanuaris ilmunud Ameerika Vogue’i kaanepilt, kus poseerivad Naomi, Linda, Tatjana, Christy ja Cindy ning edasine on juba ajalugu.

Lindberghi fotode intiimsus ja kergus põhineb juba mainitud minimalistlikul stilistikal, hajusa valguse kasutamisel ja mustvalge režiimi eelistamisel. Ka pärast digitaalfotograafiale üleminekut ei sallinud ta nägude ja kehade järeltöötlemist. Oma essees ajakirjale Artforum kirjutab ta: „Moefotograaf peaks püüdma defineerida kaasaegse naise või mehe kuvandit, peegeldama teatud sotsiaalset või inimlikku reaalsust. Kas ei mõju sürreaalsena tänapäeva kommertslik püüe retušeerida minema kõik elukogemuse märgid, inimese näo personaalne olemus?“²

Kosmopoliidi pilk

Peter Lindbergh (kodanikunimega Brodbeck) kasvas üles sõjajärgsel Saksamaal Ruhri tööstuspiirkonnas Duisburgis. Asjaolu, et noorpõlves töötas ta muu hulgas lühikest aega vaateakende dekoraatorina Karstadti ja Horteni kaubamajas, annab tunnistust tema varasest huvist moevaldkonna ja visuaalkunstide vastu. Kui tema fotode esteetika põhjal võiks kaamera taga ette kujutada nõtket dändit, umbes sellist nagu Richard Avedon, siis tegelikkuses nägi Lindbergh välja nagu mugavalt riietunud nokamütsiga jõuluvana. Tema fotograafikarjäär sai alguse 1970ndatel Düsseldorfis, kus ta avas oma reklaamfotostuudio ja tegi kaastööd ajakirjale Stern. Kümnendi lõpus kolis ta aga Pariisi ning seal sai alguse tema rahvusvaheline tuntus moefotograafina. Lindberghi seob kauaaegne koostöö mitme disaineriga, sealhulgas Tuneesia päritolu moekunstniku Azzedine Alaïaga, kes eelistas nagu temagi mustvalget fotot ja konkreetseid vorme.

Fotografiska näitusel on väljas 1986. aastal Le Touquet’ rannikul Põhja-Prantsusmaal pildistatud fotoseeria Alaïa disainitud rõivakollektsioonist. Lindberghi võttepaiku vaadates jääb mulje, et tema loomingus vahelduvad peamiselt kaks poolust: liivarandade karge ühetoonilisus ja linnade rohmakas taristu. Siinkohal ei ole keeruline näha seoseid tema lapsepõlves kogetud keskkondadega – ehk Duisburgi tööstusmaastiku ja Hollandi rannikuga, kus Brodbeckid oma suvepuhkuse veetsid.

1984. aastal loodud fotoseeriat modell Lynne Koesteriga tööstusobjektide taustal võib võtta Lindberghi austusavaldusena oma kodulinnale Duisburgile. Siin võib näha mõjutusi eelkõige 1920. aastatest, Fritz Langi filmidest ja saksa uusasjalikkusest, mida iseloomustab keskendumine objektidele, nende vormile ning valguse ja varju kontrasti rõhutamine. Samamoodi on Lindbergh fotole lähenenud koostöös Rei Kawakuboga 1985. aasta Comme des Garçonsi reklaamikampaania fotodel, kus Mi­chaela Bercu, Linda Evangelista ja Kirsten Owen poseerivad hiiglasliku, XIX sajandi tööstusrevolutsiooni aegruumi kuuluva tehaseinventari taustal.

Püsisuhe modellidega

Peter Lindberghi eraelust ei ole just palju teada, ent oma professionaalses tegevuses võttis ta igal võimalusel sõna naiste võimestajana. „Kui fotograafid on need, kes vastutavad naise kuvandi loomise ja peegeldamise eest ühiskonnas, siis pean möönma, et tulevikus on ainult üks tee ja see on naiste määratlemine tugevate ja iseseisvatena,“ mainib ta oma raamatus „Pildid naistest II“. „See peaks olema tänapäeva fotograafide vastutus: vabastada naised ja lõppude lõpuks kõik ülejäänud, nooruse ja täiuslikkuse terrorist.“³ Kõlab üsna julgelt fotograafi puhul, kelle peamine sissetulek oli seotud moetööstusega, valdkonnaga, kus peamine käibevahend on ilu ning kus veel nullindate alguses ei nähtud probleemi selles, et modellide keskmine vanus ja kaalunäitajad kahanesid hirmuäratava kiirusega.

Lindberghi fotosid vaadates on ilmne, et mitmete modellidega kestis tema töösuhe üle kümnendi. See on märk vastastikusest usaldusest. Tema kohta on öeldud, et ta oli soe, sõbralik ja innustas kaamera ees olijat endaga koos töötama. Vestluses John Gallianoga ajakirjas Interview tunnistab Lindbergh, et töötas 1990ndatel kõige rohkem kümne modelliga⁴. Lisaks suurele viisikule on nende hulka kuulunud Amber Valletta, Helena Christensen, Linda Evangelista, Kate Moss, Milla Jovovich ja veel mõned. Evangelista on maininud, et laskis oma juuksed lühikeseks lõigata just Lindberghi soovitusel. Poisipea tegi temast üleöö ühe nõutuma fotomodelli maailmas.

Kui Peter Lindbergh kutsuti 2017. aastal kolmandat korda Pirelli kalendrit pildistama, tegi ta ette­paneku kaasata modellidena ka keskealisi ja vanema põlvkonna näitlejannasid, näiteks Nicole Kidman, Helen Mirren, Julianne Moore, Charlotte Rampling, Kate Winslet, Robin Wright ja teised. Nii nagu Vogue’i kaanefotod 1980ndate lõpus, tähistab Lindberghi pildistatud Pirelli kalender kultuurilist nihet formaadis, kus on traditsiooniliselt kujutatud noori, täiuslike kehadega modelle ja mis on olnud suunatud peamiselt meessoost publikule. Sümboolseks võib seda pidada vahest ka seetõttu, et kuldne viisik (ja mis seal salata, ka suur osa nn MTV-põlvkonnast), kellega koos oli alanud Lindberghi tähelend, oli selleks ajaks jõudnud viiekümnenda eluaasta künnisele, ikka, mil naised enamasti ühiskonna silmis justkui nähtamatuks muutuvad.

Kino veetlus

Näitus Fotografiskas ei ole koostatud kronoloogiliselt, ent annab Lindberghi loomingu eri tahkudest hea ülevaate. Ettekujutuse fotograafi töövoost enne digitaalfotograafia tulekut pakuvad ruumi keskele paigutatud vitriinid, kus on eksponeeritud Lindberghi keskformaatkaamera, kontaktkoopiad ja visandi­märkmikud. Arvestades, et enamasti on näitusel eksponeeritud suureformaadilised fotod valminud tellimustööna ja avaldatud ajakirjade veergudel või reklaamidena, oleks olnud huvitav näha vitriinides ka trükimeedia näiteid, sealhulgas neid ikoonilisi ajakirjakaasi, millest audiogiidis nii palju juttu on. Veel 1990ndatel oli ajakirjade mõju moe-ja ilutrendide algatamisel vaata et suurim. Lindbergh on meenutanud seika, kuidas üks Düsseldorfi tuntumaid galeriste Hans Mayer pöördus 1980ndatel tema poole ettepanekuga korraldada näitus. Lindbergh ei olnud sellest alguses huvitatud, vastates, et tema näitused toimuvad ajakirjade lehekülgedel.⁵

Kõige selle juures ei tahtnud Lindbergh, et teda peetaks moefotograafiks. Ta isegi hooples sellega, et pole aastaid moedemonstratsioonil käinud. 1990ndate teisel poolel otsustaski ta tellimustööde kõrval pühenduda rohkem oma projektidele. Sel ajal inspireeris teda kõige rohkem filmikunst ja valmisid ka mõned lühifilmid ning ulmestsenaariumidest inspireeritud narratiivsed fotoseeriad. Tegemist on suurejooneliste lavastustega, kus on rohkelt eriefekte ja modellid annavad endast parima, ent võrreldes Lindberghi intiimsete portreefotodega on siin minu maitsele liiga palju suitsu ja peegleid, et need pildid naha vahele pugeda saaksid.

Fotografiska näituseruumid oma hämara valgustusega meenutavad veidi kobarkino atmosfääri. Seda muljet süvendavad nii ülemise korruse restoranist imbuvad toidulõhnad kui ka näitusesaali üles seatud mööbel, kuhu šampanjaklaasi toetada. Lindberghi hilisemate, filmiesteetikaga flirtivate fotode puhul see keskkond toimib, ent ülejäänud ekspositsiooni puhul tekkis vastupandamatu soov näha seda valgus- ja õhuküllasemas ruumis, et olemise kergus Peter Lindberghi fotodel veelgi tugevamalt esile pääseks.

1 Michal Raz-Russo, From Rebellion to Seduction (1970–1989). Rmt: Icons of Style. A Century of Fashion Photography. Kataloogi koost Paul Martineau. J. Paul Getty Museum, 2018, lk 225.

2 Peter Lindbergh. – Artforum 2016, mai. https://www.artforum.com/features/peter-lindbergh-228762/

3 Peter Lindbergh, Images of Women II: 2005–2014. Schirmer Mosel, 2015.

4 John Galliano, The Eye: Peter Lindbergh. – Interview Magazine. 27. VIII 2017.

5 Peter Lindbergh. – Artforum 2016, mai.