Robin Nõgisto igavesed maasikavälud

Robin Nõgisto on jäänud suuresti omapäi sammujaks: ta ei küsi kuigivõrd hetkesuundumustest ega püüa praeguse ajaga dialoogi astuda, vaid vaatab pigem tagasi.

AVE TAAVET

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Robin Nõgisto näitus „Pildirahvas“ Tallinna Linnagaleriis kuni 26. IX, kuraator Tamara Luuk.

Tallinna Linnagaleriis on avatud noore maalikunstniku Robin Nõgisto näitus „Pildirahvas“. Vikerkaarevärviliste lõuendite hiilgus särab läbi akende tänavale, peibutades sisse astuma juhuslikke möödujaidki. Galeriis lisandub neile tagaruumist kostuv energiline kitarriheli ning hämaruses vilkuvad animatsioonid. Välisele hiilgusele ja suisa hüpnotiseerivale detailirohkusele vaatamata paistab pildirahvas ise häbelikuks jäävat. Siinkohal teen tagasihoidliku katse nende asuala, keelt ja kultuuri lähemalt kirjeldada.

Alustagem pildirahvale lähenemist nende eluaseme kaudu. Maalidel „Dinosauruste taassünd naftast“ ja „Palderjanikasvataja rünnak“ on kujutatud kaht lihtsat mustvalget tarekest, kus pulbitseb värvikirev sisemaailm. Need hooned on justkui bachelardliku majauneluse kehastus: „Niimoodi valitseb igas majauneluses tohutu kosmiline maja. Tema keskmest tõusevad tuuled ja tema akendest lendavad välja kajakad. Sedavõrd dünaamiline maja võimaldab poeedil elada universumis. Või teisisõnu, universum tuleb elama tema majja“.* Nõgisto värviküllasesse siseruumi astumiseks ei pea kannatlikult ukseluku kallal nokitsema, abitult sõnadega seina kraapima või kartlikult uksematil jalgu pühkima. Ta ootab, aken avali. Nõgisto loominguga vastamisi seista on pigem sensoorne kui kontseptuaalne kogemus. Võib-olla seepärast on ka kirjutajad temast seni suuresti üle libisenud: sõnaline kirjeldus on Nõgisto loomingu avamiseks vilets tööriist.

Kahetine on Nõgisto positsioon ka siinsel kunstiväljal. Kunstiakadeemia vilistlast ning mitmel isiku- ja grupinäitusel osalenud kunstnikku ei saa pidada süsteemiväliseks iseõppijaks, kuid ta on jäänud suuresti omapäi sammujaks. Entusiasm ning lopsakas siseelu, mis tema maalidelt, videoteostest ning muusikast vastu purskub, ei küsi kuigivõrd hetkesuundumustest ega püüa praeguse ajaga dialoogi astuda, vaid vaatab pigem tagasi. Läbinisti popiliku esteetika kiuste toovad Nõgisto lõuendid meelde viktoriaanlikud tapeedid: nood täitsid seinad maast laeni kolonisaatorite kohmaka sulega üles joonistatud eksootiliste lindude, taimede ja džunglielukatega. Nõgisto koloniseerimata siseelu on jäänud ka justkui värviküllaseks tapeediks kaasaegse kunsti rafineeritud elutoas – selle siiraima ja elurõõmsaima osana.

Robin Nõgisto värviküllasesse siseruumi astumiseks ei pea kannatlikult ukseluku kallal nokitsema, abitult sõnadega seina kraapima või kartlikult uksematil jalgu pühkima. Ta ootab, aken avali.

Mari Volens / Tallinna Kunstihoone

Autori suhe animaalsuse, anima ja hingestatusega, näib olevat pöördvõrdeline. Sellal kui antropomorfsete tegelaste nägemine on tema töödes sageli piiratud (neil on eranditult ees ekraanina toimivad prillid või klapid), on avanenud kõikvõimalike elutute objektide, tugitoolide, lehestike, kosmoselaevade, saarte ja seinapalkide silmad. See tõstab uude valgusse teosest teosesse korduva sõna, ainsa kirjasõna Nõgisto töödes – love. Ehk ei olegi tegu võõrkeelse armastusmantraga, vaid hoopis šamanistliku lovega. Transsilangemiseks kasutasid šamaanid samuti taju nihestavaid ja piiravaid abivahendeid, muu hulgas silmade kinnisidumist või narmastega katmist. „Pildirahvaski“ näib olevat sündinud teisenenud meeleseisundis.

„Psühhedeelia“ märksõnast ei saa Nõgisto loomingu puhul üle ega ümber. Etümoloogiliselt „vaimupaljastuseks“ tõlgitav sõna sobib „Pildirahva“ teemalipikuks nii lillelapse-esteetika poolest kui ka otsesemas mõttes – Nõgisto maalid on kui autori emotsioonide, kogemuste, mõtete ja muljete ZIP-kaustad. Ega sellest loogilist tervikut moodustu, mõtiskleb autor näitust saatvas video­intervjuus. Ja ega peagi. Galeriiruum, valge kuup, mis Nõgisto teoste all on muutunud pigem Rubiku kuubiku sisepinnaks, mõjub psühhedeelikumina – taju nihestava sisse- või väljaastumisena Tallinna sügishallide varjunditega linnamiljööst.

Kui otsida Nõgistole kaasamõtlejaid, kelle loomingu külge tema kergesti käest libisev omailm ankurdada, siis turgatavad esimesena pähe näited animatsioonivallast. Kunstižanre kombineeriva, kuid ometi tugevalt autori nägu ja tahet peegeldava meediumina on animatsioon hingelähedane ka Nõgistole. Popkultuurist tuttavate elementide korduvkasutus ja kuhjamine annab tema maalidele kollaažliku kvaliteedi, mis toob meelde briti animaatori ja režissööri Terry Gilliami tööd, eelkõige absurdihuumori käilakuju „Monty Pythoni“ animeeritud vaheklipid. Kuigi Gilliami animeeritud absurd on minimalistlikum ning looliselt puänteeritud, on tööriistad samad: objektide ja aja lõikamine ning nihestamine lubavad luua uutmoodi tegelikkuse.

Kohatu pole ka paralleel MTV vaheklippidega paar aastakümmet hilisemast ajast. Ehkki lillelapselik naiivsus ja elurõõm on asendunud küünilisema ja tumeda huumoriga vürtsitatud vaatega elule, seisavad need animeeritud vahepalad intensiivsuselt ja ülevoolavalt sümbolikülluselt Nõgisto kunstile lähemalgi kui Gilliami briti rafineeritus. Tema põimlevad-väänlevad kombitsad, silmad ja opmustrid kutsuvad enesega kaasa ja enesest läbi liikuma, nii et maalidki omandavad ruumilise kvaliteedi. Kui animatsiooniloome aluseks on paus kaadrite vahel, mis lubab pilti muuta, siis Nõgisto maalides sekundeerib sellele must joon või taust, mis piiritleb konkreetseid kujundeid ja laseb neil ümbritsevast segadikust esile tõusta. Näituse saatesõnas mainib kunstnik samuti liikumise ja pauside, rütmi ning kadreerituse olulisust oma loomingus. Pildirahva töövahenditeks on kollaaž ja montaaž, katkilõikamine ning kokkupanek, liikumine ja paus liigutuste vahel.

„Free you mind,“ julgustatakse publikut ühes Nõgisto videos. Meeleline vabadus algab tavaloogikast lähtuvatest assotsiatsioonidest loobumisega. Absurd, mis läbib Nõgisto loomingut, ei ole ainult mõtestatuse antistruktuur, vaid ka võimalike tulevike protostruktuur. Ehkki absurd võib esmapilgul tunduda destruktiivsena, peitub selles tohutu vabaduse potentsiaal, mis võib lakkamatult seoseid otsiva ja moodustava inimaju hetkeks värskendavale puhkerežiimile saata.

Kui Robin Nõgisto kahemõõtmelisele tasapinnale valgunud alateadvusest veel sümboleid välja sõeluda, ei saa kõrvale vaadata maasikast, mida kannab kroonina peas Kurgipoiss ning teisal tarib ümbritseva maailma hullusest eemale taassündinud dinosaurus. Igavesed maasikavälud on paik, mida ikka ja jälle on külastanud need, keda on paelunud irratsionaalne, ühildamatu, mõistmatu. Hieronymus Boschi „Maiste naudingute aias“ sümboliseerib mahlane maasikas lihahimu ja sensoorseid naudinguid. Keelatud vilju maitsevad ka triksterlikud musträstad briti tekstiilikunstniku William Morrise populaarsel kangakujundusel „Maasikavaras“. Morrise väänlev, loodusest ja rahvakunstist inspireeritud kujundikeel sillutas teed art noveau’le, moodsale pildikeelele, mis iseloomustab linnastunud moodsat inimest. Hoopis vingemate värvide ja julgemate kujunditega jõudsid selle mõjud aga hipiliikumise albumikaantele, plakatitele ja rõivastusse.

Eesti kunstiloost on hästi teada Paul Kondase „Maasikasööjad“, kus kamp viksilt riides himuraid väikekodanlasi särasilmselt värskete ja mahlaste maasikmarjadega maiustab. See pilt sobiks ka popkultuuri sisedünaamika kommentaariks: on ju mahlase ja värske eluiga õige üürike, enne kui masside iha toota ja tarbida kõik seesuguse naha ja karvadega alla neelab. Võib-olla sellest ka Robin Nõgisto teadlik eemalehoidmine suurest kunstitööstusest. Maasikas on habras taim, kes kasvatab oma seemneid vilja väliskülgedel, kus need on kõigile näha ja maailma eest kaitsetud.

* Gaston Bachelard, Ruumipoeetika. Vagabund, 1999, lk 95-96.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht