Sa ei kuku, ma püüan su kinni

Delikaatsete, tundlike teemade avalikkuse ette toomisega kaasneb suur vastutus. Jyri Pitkänen ja Eveliina Talvitie on sellega väga hästi hakkama saanud.

REET VARBLANE

Jyri Pitkäneni ja Eveliina Talvitie näitus „Püüa mind“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 10. XI.

Tänavuse Veneetsia biennaali Kosovo paviljoni „Perekonna albumi“ projekti autorit, kunstnik Alban Mujat ei ole huvitanud mitte ainult kahekümne aasta tagused traagilised sündmused Kosovos, isiklikud ja kollektiivsed sõjamälestused, vaid eelkõige sündmuste kajastus, visuaalsete kujundite ja meedia osa identiteedi ja ajaloo konstrueerimisel. Projekti keskmes on videoinstallatsioon, kus Kosovo sõja rahvusvaheliselt tuntud dokumentaalfotode kangelased, kes siis olid lapsed, mitte ainult ei meenuta tollast aega, vaid mõtisklevad ka selle üle, mida on neile ja nende perekonnale tähendanud ootamatu kuulsus – olla Der Spiegeli või Newsweeki kaanetüdruk imikuna ahastava ema rinna otsas või kaanepoiss paariaastase põngerjana põgenike laagris.

Mõjusa dokumentaalfoto sattumine manipulatsioonide ohvriks ei ole tavaliselt fotoajakirjaniku süü, tema teeb oma tööd südametunnistusega ja pahatihti ei hooli ka sellest, et elu on ohus. Tähelepanu ja autasud, esikaanefotod ja näitused on välja teenitud boonus. Kuid delikaatsete, tundlike teemade toomine avalikkuse ette ei ole mitte ainult kohustus, vaid ka suur vastutus, iseäranis kui visuaalne kujund hakkab oma elu elama.

Juhan Kuusi dokfoto keskuse näitus „Püüa mind“ ei ole küll suurest, riiki või rahvast haaranud tragöödiast, sõjast või loodusõnnetusest, kuid selle teema ei ole sugugi vähem tähtis, traagiline ega ka tundlik. Tallinnas elavate soome fotograafi, kunstniku ja dokumentalist Jyri Pitkäneni ning kirjaniku, toimetaja ja avalike suhete juhi Eveliina Talvitie huvikeskmes on olnud erivajadustega lapsed. Nad alustasid projektiga „Erinevad“ neli aastat tagasi, „Püüa mind“ on kolmas kord, kui valik sellest avalikkuse ette jõuab.

Pitkänen ja Talvitie on andnud endale aru, kui õhuke, sageli lausa olematu on efektse, superreaalse, nagu nimetab tabloidide lemmikvisuaale Pikänen, ning inimliku dokumentaalfoto piir. Iseäranis nii delikaatse teema puhul, nagu seda on arengupeetusega lapsed. Jyri Pitkänen on töötanud Soomes puuetega lastega, õpetanud neile kunsti ja ka pildistamist. Eveliina Talvitie on tegelenud Soomes inimõiguste ja võrdõiguslikkuse teemadega ning ta on feminist. See on Soomes, nagu teistes Skandinaavia maadeski juba mõnda aega normaalne nähtus. Nagu on normaalne ka hoolivus ja sotsiaalsed tagatised.

Jyri Pitkänen. Viieaastane Zoe. Kreeka, Ateena.

Kuid kas normist erinev peab kohanema ühiskonna või ühiskond erinevusega? Kas erinevusi austav arusaam inimväärikusest võiks olla (peaks olema) midagi kõigile ühist, hoolimata kultuurist ja uskumustest? Need küsimused on saatnud Pitkäneni ja Talvitied kogu selle projekti jooksul. Nendega juhatatakse sisse ka „Püüa mind“ näitus. „Kui ühiskonna eesmärk on võrdsus, siis on ühiskonna asi tagada võimalus ka teistsugustele. Konks on aga selles, et ka võrdsusest rääkivad ühiskonnad on ehitatud üles normaalsuse kontseptsioonile. See on hirmutav, sest tavaliselt me ei mõtle sellele, see on ühiskonnas (ja selle tõttu ka meis endis – R. V.) sügavalt sees. Ka kõige demokraatlikumates sootsiumides on elu seatud normide, normaalsuse järgi,“ selgitab Talvitie. Nende projekti pealkiri on omamoodi provokatsioon, üleskutse märgata neid, kes ka kõige võrdõiguslikumas ühiskonnas kipuvad jääma nähtamatuks.

Nähtamatus, oma probleemide ja tragöödiaga üksijäämine oli põhjus, miks arengupuudega lapse vanemad, perekond oli nõus fotoprojektis osalema. Siin polnud suurt vahet, kas perekond elab Namiibias Swakopmundis, Kreekas Ateenas, Eestis Väike-Maarjas, Venemaal Aunuses või Rootsis Huddinges või kas nad on majanduslikult kindlustatud või tulevad ots otsaga kokku või kas vanemad on teineteist aastaid armastanud või on laps eostatud vastu tahtmist. Kõik nad vajavad inimlikku tähelepanu ja mõistmist, kuulumist ühiskonda.

Ka siis, kui hoolivus ja sotsiaalsed tagatised on ühiskonna normaalne osa, ei ole ühiskond veel täiesti valmis teistsugust, iseäranis kui see puudutab normist kõrvalekaldumist, vastu võtma. Eestis võime end lohutada, et totalitaarse ühiskonna taak, kus valitses vaid tugeva ja terve lapse, eduka oktoobrilapse või pioneeri kontseptsioon, ei lase meil veel teistsuguseid lapsi (või ka täiskasvanuid) normaalsena võtta. Või kui sõnades (ja mõtetes) seda teemegi, siis elus tahame neid siiski omaette näha – kui mitte just koolis, siis vähemalt klassis, sest tugevad ja terved peavad saama ettevalmistuse eluks, mis aitab neil edukusele üles ehitatud sootsiumis läbi lüüa. Kahjuks ei ole olukord väga palju parem ka Soomes, sest kuigi ollakse valmis haridust ümber korraldama, et erivajadustega ja nn normaalsed õpiksid ühes koolis ja klassis, ei jätku vastava väljaõppega õpetajaid ning kooliruumidki vajavad ümberehitamist. See aga nõuab investeeringuid, läbirääkimisi ja aega, sest ka hästi korraldatud ühiskonnas kehtivad normid vajavad muutmist. Nii kinnitasid Pitkänen ja Talvitie ning tõid eeskujuks Itaalia, kus alates 1970ndatest õpetatakse lapsi koos, aga ka näite kolmandast maailmast – Keeniast Thikast, kus lapsed õpivad tunnis küll eraldi, kuid vahetunnis aitavad edasijõudnud erivajadustega kaaslasi. Probleem on lahendatud, ilma et oleks vaja lisaraha ja uuteks normideks vajalikke dokumente. Loomulikult ei ole selle probleemi lahendamine mustvalge, sest erivajadustega lapsed ei ole ühesugune ebamäärane mass, igaühel neist on oma vajadused ja võimed, igaühe puhul on lahendus erinev. Kõigepealt peab ühiskond selleks valmis olema, sest muidu juhtub see, mida nii Soomes kui ka Eestis on ette tulnud: erivajadustega inimesed saavad oma maja ja ka tugiteenused, saavad seal oma eluga hakkama, kuid naabrid pole nõus nendega ühisruumi jagama. Kardetakse, et teistsugune võib jumal teab millega hakkama saada.

Jyri Pitkänen ja Eveliina Talvitie on valinud delikaatse tee, kuid tulemus ei ole sugugi vähem mõjus või veenev kui efektsete superreaalsete fotode puhul. Nad ei ole hoolinud kultuurilisest erinevusest, vaid on lähtunud inimlikust valust ja armastusest. Kõik lood koosnevad kolmest-neljast fotost – suure(ma)st lapseportreest, perekonnafotost ning keskkonnapildist – ning lühikesest tekstist. Lapsest head portreed teha on omamoodi oskus. Võõra lapse usaldust võita ei ole lihtne ülesanne, seda raskem on see nende laste puhul, kelle käitumist ei saa ette näha. Kui vaadata Pitkäneni portreesid, siis on need lapsed nagu lapsed ikka, vaid paaril korral tekib küsimus, kas lapsel on midagi viga või ta ongi tibake teistsugune. Viimane, mida Pitkänen oleks tahtnud, on äratada haletsust. Ka Talvitie kirjutatud tekstides ei leia seda, need on lakoonilised ja neutraalsed, pigem kirjeldavad olukorda kui annavad hinnanguid. Aga need on kirjutatud viisil, et kui lugeda „Püüa mind“ näituse tekste järjest, tuleb neis esile soe ja inimlik poeetiline tasand.

Ükskõik kui raskes olukorras portreteeritud lapsed ja nende vanemad ka ei ole, on Jyri Pitkänenil ja Eveliina Talvitiel tulnud välja õnnelike lugudega projekt: neil lastel on perekond – mõnikord küll ainult üks vanem, aga vennad ja õed, vanavanemad –, kes neist hoolib. Pole vahet, kas neid lapsi on korralikult diagnoositud, nagu tehakse seda Põhjamaades, või seostatakse nende teistsugusust usu, jumala tahtega – nad on olemas ja väärivad õnne nagu kõik teised.

Kui Jyri Pitkänen suutis tabada viieaastase Zoe naeratuse vee all ja sellega ema üllatada, sest ema ei mäletanud, millal viimati nägi oma liiga tõsist tütart naeratavana, on projekt vähemalt osaliselt oma eesmärgi täitnud. Kui ka teised vanemad või näituse külastajad suudavad fotode ja tekstide abil laste maailma siseneda, on eesmärgi teinegi osa täidetud. Kui selle projekti ajel tunnistatakse ka omaenda kahepalgelisust, on eesmärk täielikult saavutatud. Aga seda on vist vara loota.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht