„See ongi kõik, mida saan rääkida,“ ütles Diana vanaema

Hanna-Liis Kondi näituse meetod, s.t vestlus, ei muuda näituse formaati ega leiuta ka programmi, küll aga on kuraatoritöö taganud kvaliteedi.

INDREK GRIGOR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Väljapanek „Näitus kui vestlus“ Tartu Kunstimajas kuni 7. XI, kuraator Hanna-Liis Kont, kunstnikud Kjell Caminha, Cloe Jancis, Małgorzata Mirga-Tas, Maarit Murka ja Diana Tamane.

Tartu Kunstimaja näituse „Näitus kui vestlus“ kuraator Hanna-Liis Kont on tõenäoliselt kõige tagasihoidlikum, viisakam ja hoolivam Eesti kuraator. Tema viimases projektis ei ilmne need iseloomujooned aga mitte niivõrd kunstnike ja teemavalikus, kuivõrd meetodis.

Külalislahkus ja kõikvõimalik kogukondlik tegevus, kõige sagedamini vahest söögitegemine, on viimase kümnendi kunstis võrdlemisi tähtsal kohal. Minu kogemuses kulmineerus see suundumus Palermos XII „Manifestal“, kus sünkroonset näituse külastamise kogemust oli festivaliga kaasneva maratoniga harjunud külalisele kohmetuks tegevalt vähe. Nii ei ole ka Kondi näitus üksikkülastajale suunatud eksklusiivsuses enneolematu. Vahetust vestlusest Diana Tamanega sai osa ainult kolm inimest. Kjell Caminha võis linna jalutuskäigule viia küll koguni kümme inimest, kuid need kümme jalutuskäiku ühe inimesega, kes 45 minuti jooksul kunstnikule linna näitasid, moodustasidki suurem osa kunstiteosest.

Tuleb paraku tõdeda, et märkimisväärne on see ennekõike sümboolsel põhjusel, sest ega tavapärasest kunstnikuvestlusest tingimata rohkem inimesi osa saama tulegi. „Reskriptina“ pealkirjastatud platvorm (Maarin Mürk ja Henri Hütt) algatas mõne aasta eest kultuuriasutuste standardürituste ümberlavastamise. Selle algatuse raames töötati välja ka jalutuskäik kunstnikuga (artist walk), mis on üks alternatiiv tavapärasele kunstnik-istub-laval vestlusele (artist talk). „Reskripti“ jalutuskäigu stsenaariumide järgi viidi läbi ka Diana Tamane ja ka Kjell Caminha jalutuskäigud.

Ainuke, kes näitusesaali loodud turvalises ruumis provotseerib, on Maarit Murka, aga isegi tema dobermann on sunnitud urisema läbi lillede („Objekt 1; 2; 3“, 2021).

Hanna-Liis Kont

Stsenaarium. See, kes lugedes pealkirja „Näitus kui vestlus“, arvab, et pealkiri ütleb rohkem näituse vormi kui sisu kohta, peab näitusesaali sisenedes üllatuma või ka pettuma. „Näitus kui vestlus“ on näitus nagu iga teine, lihtsalt publikuprogramm on tavapärasest tihedama ajakavaga. Ühe kohtumise asemel kohtumised kõigi viie osalisega. Näitus ise on aga kõnekas ka kunstnikega kõnelemata.

Uue stsenaariumi järgi toimunud üks ühele kohtumine kunstnikuga annab kogemusele tõenäoliselt uue kvaliteedi, kuid viib oma aja ära elanud kunstnikuvestluse kui sündmuse kooskõlla tegelikkusega. „Näitus kui vestlus“ kuulub Tallinna fotokuu programmi, mille raames toimus jalutuskäike kokku omajagu ehkki publiku ja autorite kokkupuudete arv kokkuvõttes tingimata ei suurenenud, küll aga loodetavasti paranes vahetuse abil kontaktide iseloom. Mis, ma usun, ongi „Reskripti“ eesmärk.

Tere! Mina olen Hanna. Näitusele annab tooni kuraatori vaikne hääl. Kõik on erakordselt vaoshoitud ja sõbralik, kuraator ütleb kõigile viisakalt tere ja tutvustab ennast eesnimega. Selline toon kaigub üle näituse. Diana Tamane vanaema meenutab, et vanaisa ei lausunud ühtegi halba sõna okupatsiooni ajal nende talus elanud Saksa sõduri kohta. Isegi kolhoos oli aus, hobune võeti küll ära, aga vanaisast sai see-eest brigadir. Galerii aknalaudadele on puistatud valik tsitaate klassikutelt, kes kiidavad – või näib, et ennekõike igatsetakse üksteise mõistmist. Nende hulgas on nii argoos kõnelevaid kunstnike, näiteks Esther Shalev-Gerz, kui ka kirjandusklassikuid, näiteks Rilke ja Laaban, kes oma stiilis inimsuhtluse üle mõtisklevad. Juhan Viidingult on postkaardile jõudnud read: „Tühi tuba ennast täis, / tühi tunne, ennast täis.“

Marodöör. Ainuke, kes näitusesaali loodud turvalises ruumis (safe-space) marodööritseda üritab – ähvardab, ropendab ja provotseerib –, on Maarit Murka, aga isegi tema dobermann on sunnitud urisema läbi lillede („Objekt 1; 2; 3“, 2021). Murka, kelle loomingut iseloomustab läbivalt estetiseeritud vägivald ja otsene sõjakus, millest ta ka seekord ei hoidu, on näituse kõige ootamatum valik.

Kunstnikud on valdavalt avatud ja lubavad vaataja lahkelt oma kodustesse ruumidesse. Cloe Jancise peitusemäng („Kujunemisjärgus“, 2017) varjab küll võõrustajate näod, ent mäng, mis eeldab reeglitest kinnipidamist, ongi usalduslik olukord. Poola kunstnik Małgorzata Mirga-Tas lubab sümboolselt osa saada kohvilauast tema romadest sugulaste seltsis vanaema mugaval diivanil losutades („Näo väärtus“, 2021). Diana Tamane, kes on oma perekonnale pühendanud enamiku oma loomingust, on selles valguses näituse kõige ootuspärasem kunstnik. Selle näituse tarbeks on ta arendanud lõpuni loo Venemaa piiril lillede salakaubaveoga vahele jäänud vanaemast („Lille smuugeldaja“, 2016–2019). Värskes intervjuus meenutab vanaema muu hulgas seda, kuidas nelipühade ajal kõik sugulased vanaisa hoovi noore tamme alla kogunesid („Räägin sulle kõik, mida mäletan“, 2019–2021).

Olukorras, kus kõik on usalduslikud ja isiklikud, on see taas Murka, kes ennast külastajale avada ei taha, ja nii on kuraator otsinud professionaali abi. Üheks Murka vestluspartneriks – väänikule kohaselt – oli hariduspsühholoog Grete Arro ja lisaks paluti psühhoterapeut Katri-Evelin Kalausel teha kunstniku põhjalik psühhodiagnostika, et hinnata kunstniku psüühilist seisundit, isiksuseomadusi ja kognitiivseid funktsioone.

Kahekõne. Ka teiste kunstnike puhul näib kõik taanduvat dialoogile. Mirga-Tasi tekstiilkollaažidel kujutatud inimesed on klassikalises, tuntavalt annikahaasilikus portreefoto formaadis. Nad vaatavad kaamerasse, räägivad vaatajaga, mitte omavahel. Jancis mängib tütrega kodus kahekesi. Osa tema fotodest on sündinud fotomuuseumi korraldatud „Isolatsioonidialoogis“ Sigrid Viirega. Tamane vanaema meenutab, kuidas ema läks Riiga ning nemad vanaisaga jäid kahekesi suurt talu pidama. „Reskripti“ jalutuskäigud kunstnikega on rangelt kahe inimese kohtumised.

Vestlus. Näituse vestluseformaadiga kaasneb täielik professionaalsus. Kjell Caminha on Tartu linnaruumist rääkimiseks kutsunud kuraatori abiga kokku erakordselt esindusliku seltskonna: ajaloolane David Ilmar Lepasaar Beecher, Kati Ots Tallinna ruumiloome kompetentsikeskusest, kunstiteadlane Gregor Taul, Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra, maastikuarhitekt Anna-Liisa Unt („Mida peaksime unustama, mäletama või tähistama?“, 2021). Selline osalejaskond mõjub kui ekspertide mõttekoda, kelle kuulamine igale asjast vähegi huvitatule on kindlasti samuti huvitav, ent kaldun arvama, et neil on üksteisele märksa rohkem öelda kui avalikkusele. Samamoodi ka vahetult osalejatele – õppijatele ja vähem kuulajatele – on suunatud ka Jaan Poska gümnaasiumi väitlusklubi kohtumised, kus teemaks on näituseteostest inspireeritud sotsiaalsed kitsaskohad.

Kuraator Hanna-Liis Kont on kunstnikega läbirääkimisele kulutanud silmanähtavalt palju energiat. Veelgi rohkem mõttetööd on pandud näituse publikuprogrammi ja viisi, kuidas sageli tähelepanuta jääv, justkui formaalse kohustusena korraldatav programm tähenduslikuks muuta. Näituse meetod – vestlus ei muuda näitust kui formaati ega leiuta uuesti ka programmi, küll aga on kuraatoritöö sisu kvaliteet end kuhjaga ära tasunud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht