Seebi lõhn on kodu lõhn

Emmanuel Tussore: „Mind on selle projekti juures saatnud küsimus, kes oleme meie. Kas oleme tsiviliseeritumad kui need, kes seebi leiutasid?“

REET VARBLANE

Prantsuse kunstnik, filmioperaator ja fotograaf Emmanuel Tussore (sünd 1984) peab ennast alles nooreks arenevaks kunstnikuks, kel pole etableerunud kunstimaailmas positsiooni, et otsustada, kus oma töid näidata, kus mitte. Seda huvitavam on aga tema loominguline käekäik, sest Berliini filmifestivali, Pariisi fotofestivali ja Lyoni biennaali kõrval on ta osalenud Havanna, Dakari ja Kairo biennaalil, Lagose ja Ateena fotofestivalil, Beiruti kunstinädalal ja Odessa fotopäevadel. Foto, video, skulptuuri, joonistuse, installatsiooni ja performance’i on ta kombineerinud selleks, et luua traagilise maailma sümboolne ja kujuteldav visioon. Nii on kirjas tema veebilehel.

 

Kas praeguses maailmas on traagikat rohkem, kui oli sada või tuhat aastat tagasi?

Oleneb, mida traagika alla mõelda. Kui võtta seda kaduvusena, siis saab kõik siin maailmas kunagi tolmuks. Tänapäeva suure egoga inimesele tasub tema ajalikkust meelde tuletada. Iga häving, kadumine, on aga seotud uue tekkimisega. Suures plaanis taandub kõik elule ja surmale ning nendevahelisele tasakaalule.

 

Kas tänapäeva inimesele tähendab surm midagi muud kui vana- või keskaja inimesele?

Mida enam ennast loodusele vastandame, seda keerulisem on meil surma, nähtamatut maailma, mõista ja sellega leppida. Lõppude lõpuks leiame me kõik ennast ei kusagilt ja mitte keegi ei oska selle kohta midagi öelda. Kuid kunstniku asi ei ole tõde välja selgitada. Tema roll on tuletada meelde, mis on juhtunud. Inimene oskab suurepäraselt unustada selle, mis on olnud talle ebameeldiv, valus, raske.

 

Kas dokumentalistika on ennast ammendanud, tähendustest tühjaks jooksnud, et olete valinud kunstilisema – sümboolsema ja kujundlikuma esitusviisi?

Olen saanud kunstialase ettevalmistuse, kuid töötanud aastaid fotoajakirjanikuna, teinud dokumentaalfilme. Esitusviis oleneb projektist. „Seebiuurimust“ ei taha ma kuidagi žanriliselt määratleda. Seep on kuulunud orgaaniliselt minu (meie) ellu, see on midagi, mis on alati olnud. Aleppo seep on maailma kõige vanem seep, see leiutati seal tuhandeid aastaid tagasi, samal ajal kui tähestik. Mind on selle projekti juures algusest peale saatnud küsimus, kes oleme meie. Kas oleme tsiviliseeritumad, kui olid need, kes seebi leiutasid? Kui inimene võttis kasutusele seebi, tundis ta, et on parem, kultuursem kui loomad.

 

Kui praegu mõelda Süüria, aga iseäranis Aleppo peale, siis ei ole esikohal selle kultuuriliselt rikka piirkonna ajalugu, vaid see, mis seal praegu juhtub või on hiljaaegu juhtunud. Seega, sõda ja häving. Mida Aleppo teile tähendab?

Aleppo on nagu fööniks: see linn on mitu korda maatasa tehtud ja siis taas üles ehitatud. Aleppo on üks maailma vanimaid linnu, kusjuures see on alati olnud linn, mitte küla.

Minu projekt sai alguse proosalisest duši all käimisest ja seebiga pesemisest. Seebitükike, millega ennast pesin, nägi välja nagu tellis. See võiks olla ideaalne ehitusmaterjal. Aleppo seep võib sümboliseerida hävitamist, aga ka loomist, elu jätkumist. Orgaanilisest õlist valmis­tatud seebil on otsene seos loodusega, sest seda valmistatakse siiani samamoodi, nagu tuhandeid aastaid tagasi.

Mu projekt ei puuduta ainult Süüriat. Olen näinud paljude Lähis-Ida linnade uue elu lootust ja selle kadumist. See projekt on hävitamisest, kadumisest, aga ka uue tekkimisest, elu jätkumisest.

Emmanuel Tussore’i „Seebiuurimuse“ projekt on kunstniku visioon, sest hoonete või ka fragmentide, varemete aluseks on olnud meedias nähtud fotod või filmikatked.

Priit Siimon

Kas installatsiooni osad, hoonete või müüride fragmendid või ka terved majad, on konkreetsete hoonete maketid? Peavad need looma illusiooni sellest, mida enam ei ole? Või on see teie enda väljamõeldis?

Pigem on see minu visioon, sest hoonete või ka fragmentide, varemete aluseks on olnud meedias nähtud fotod või filmikatked. Olen käinud paljudes Lähis-Ida riikides, aga Süüriasse ei ole veel saanud. Olen ennast võrrelnud sommeljeega, kes selleks, et tunda briljantselt veine, ei pea olema külastanud paiku, kus viinamari on kasvatatud ja vein villitud. Aleppo seep on Süüria vein. Seep ei ole ainult Aleppo, vaid kogu selle piirkonna märk. Seebi­vabrikuid võib leida kõikjal üle maailma, kuid Aleppo seebil on spetsiifiline lõhn. Kui süürlased on mu projekti kuskil näinud, on nad oma seebi ära tundnud just lõhna järgi. See lõhn käib alateadlikult nendega kaasas, on nende kultuuri­mälus. See on ka nende kodu märk.

 

Seda enam, et paljudel süürlastel ei ole enam oma kodu.

Ka eksiilis püüavad nad paljudest komponentidest oma kodu taas kokku panna. Selles mõttes on nad meist, kes me oleme vähemalt kultuuri mõttes ühes kohas elanud, palju rikkamad. Seep, millest mu installatsioon on tehtud, on minuga juba kolm aastat kaasas käinud – just nii kaua olen seda installatsiooni kümmekond korda maa­ilma mitmes paigas näidanud. Selle seebi lõhnast on saanud ka minu kodu lõhn.

 

Kui olete seda projekti nii palju näidanud, kas tüdimus ei ole peale tulnud?

Siiani küll mitte. Olen pealkirjastanud selle installatsiooni uurimusena ning sellel on ka peatükid: kodu, linn, müürid jne. Uues paigas ja situatsioonis teen teistsuguse installatsiooni, kirjutan uue peatüki. Olen ka ise uudishimulik, milline on mu „Seebiuurimuse“ järgmine peatükk. Kolm aastat ei ole kultuuriliselt nii rikkaliku projekti puhul veel mingi aeg. Seep on nii rikas materjal, et selle uurimine ei lõpe kunagi. Olen nagu ekvilibrist, kes otsib tasakaalu hävingu ja loomise, destruktsiooni ja konstruktsiooni vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht