Selgelt selgusetusest

Näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ teema on selgus, üldinimlik selguseiha ning selle saavutamatus. Andres Tali näitusel kasutatavad sümbolid sümboliseerivadki mõlemat.

JAN KAUS

Andres Tali näitus „[ S ⅄ M B O L ]“ Vaala galeriis kuni 19. VI.

Andres Tali näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ kõige probleemsem osa on sissejuhatav tutvustus, mis seisab ka Vaala galerii seinal, sissekäigu juures vasakut kätt. Kuna ma ei saa kirjutava inimesena sellest mööda vaadata, olgu see siin ära toodud täismahus.

„Selle näituse põhjal oleks raske korraldada üheselt mõistetavat ja poliitiliselt korrektset ning sotsiaalsetele uuringutele toetuvat seminari. Oleks raske ka defineerida jõuliselt sotsiaalset ja eetiliselt innustavat paradigmat. Rühmajuhil pole võimalik klassiekskursiooni ees selgelt sõnastada, mida on kogu selle asjaga tahetud öelda. Iga sõnaline konstruktsioon vajub kokku juba enne selle moodustumist ja ainus võimalus tähendustesse siseneda on end vabaks lasta ja kaasa minna millegagi, mida sa ei saa defineerida ega kontrollida. Tuleb vaid eemaldada endalt maailma vastu kasvatatud kaitsekiht ja lasta endasse reaalsusest suurem tähendus. Tuleb allutada end sümboli tähendusele. Tähendusele, mida pole. Tähendusele, mis on arusaamatu, kuid mida sa oled juba ammu tajunud oma tõrjutud unenägudes. Tähendusele, mis jõuab sinuni läbi selle tähendusetu sümboli, mida sa jumaldad ja pelgad võrdselt lapsepõlve täitumata unistustega teha midagi keelatut. Tähendusele, milleni jõudmiseks tuleb alateadvuse kaitsekihi alt võtta puhast peidetud saladust. Midagi, mis on nii tuttav ja ometi tundmatu; midagi, mis tuleb läbi masinaõli lõhna, läbi metalse läike, läbi värvi ja vormi. Läbi kujundi. Midagi, mis on ületatav ainult läbi aktsepteerimise. Ja mis saadab sind kuni lõpuni.

Võimalik, et sa selleni ei jõua. Või ei taha jõuda. Siis ei saa ma aidata.“

Paar küsimust

Selliselt vormistatud saatesõna ärgitas mitu küsimust.

Esiteks: saatesõna paistab pretendeerivat mõttele, et on olemas mingi ülejäänutest adekvaatsem mõistmise viis, mis eeldab teatud meelelist praktikat, külastaja püstijalameditatsiooni, tingimusteta vastuvõttu (tuleb allutada end tähendusele, mida pole, mis on ületatav ainult seda aktsepteerides). Kui külastaja selleni mingil põhjusel ei jõua, tundub näituse autor temast distantseeruvat.

Teiseks: „Siis ei saa ma aidata“ viitaks otsekui, et igal galeriisse siseneval vaatajal on abi vaja, isegi kui vaataja seda ei küsi. Sedakaudu tekitatakse vaatajas süütunne, kui ta selle abini „ei jõua“ või – mis veel hullem – „ei taha jõuda“.

Kolmandaks: saatesõna pakub kummalisi sõnastusi. „Tähendusetu sümbol“ tundub mulle oksüümoronina: miski saab küll olla tähendusetuse sümbol, ent ükski sümbol ei saa olla tähendusetu, kui ta seda on, siis pole enam tegu sümboliga (kusjuures see, et ma ei saa tähendusest aru, ei tähenda automaatselt tähenduse puudumist). Tähenduse paratamatust sümboliseerib kas või näituse nimetuses kasutatud ümberpööratud Y, mis meenutab muu hulgas surma sümboliseerivat ruunimärki ja tekitab seetõttu huvitavaid konnotatsioone. Kuna Tali kasutatud sümbolil puudub vastupidiselt mainitud ruunimärgile vertikaalse joone alumine osa, võib sümbolis näha sümboolsuse „surmamise“ katset.* Olgu, kuidas on, tähendusest see sümbol ei pääse. Samuti on raskevõitu täita sisuga väljendit „reaalsusest suurem tähendus“ – kujutlust tähendusest, mis ulatub üle reaalsuse piiride. Jääb selgi(ta)mata, kas ja kuidas saab millelgi, mis on reaalsusest suurem, olla ülepea tähendus. Võimalik, et Tali ei pea mitte­empiirilist reaalsuseks. Võimalik, et siin on küsimus lihtsalt mu enda võimetuses asetada inimvälist või siis hoopis mingeid inimliku teadvuse kihte tegelikkusest väljaspoole, kuhugi alateadvuse alla – mul on tunne, et kui me millestki juba mõtleme, oleme me sellest teinud tegelikkuse, s.t „tegelikkusest suurem tähendus“ kuulub tegelikkusse. Üldjoontes püüab tekst vaatajat justkui millestki vabastada, aga mõnda minusugust see hoopis takistab vabalt liikumast. Tali püüab kirjeldada midagi keelevälist (või keeleülest), aga teeb seda ikkagi keele abil. Tali räägib sõnalise konstruktsiooni kokkuvarisemisest, olles selle kirjeldamiseks pununud kokku ambitsioonika sõnalise konstruktsiooni.

Neljandaks: pole raske aimata, et autor otsib kontakti vaataja intuitsiooniga. Võimalik, et sedasi saab näituse sissejuhatavat teksti lugeda ka omamoodi mängulise koodina, selgituse paroodiana, mille taha peidab autor oma ebamugavuse kunstiteose mõistmisega seotud küsimuste ees. Aga selgi juhul tekib mõte: miks siis sellist verbaalset mängu üldse vaja, kas poleks parem lasta vaataja kohe ja otse omadega piltide kaheldamatusse mõjuvälja? Pisut tüütuks kisub see kunstnike epateerimine oma irooniaga „diskursuse“ ja „paradigma“ suhtes.

Andres Tali kirjutab: „Rühmajuhil pole võimalik klassiekskursiooni ees selgelt sõnastada, mida on kogu selle asjaga tahetud öelda.“ Vale puha! Ma pole ammu käinud nõnda selgelt vormistatud näitusel. Nüüd jõuangi näituse endani ning olgu kohe öeldud, et see on suurepärane. Tali pildid on puhastatud kõigest üleliigsest: ta tööd on nagu aforismid, ühtaegu lakoonilised ja kõnekad, kokku surutud, ent laia haardega. Nagu jooks allikast! Nii et kui ma oleksin rühmajuht, sõnastaksin oma klassi­ekskursioonile üsna selgelt: näituse „[ S ⅄ M B O L ]“ teema on selgus, üldinimlik selguseiha ning selle saavutamatus. Tali näitusel kasutatavad sümbolid sümboliseerivadki mõlemat.

Lihtne kujutis, palju konnotatsioone

Sümboli eesmärk on tähistada või märkida mingit ilmingut, suhet, mõtet, ideed. Sümbol on nii-öelda puhastatud pilt (näiteks tähestiku esimese tähe A kujus on siiani tajutav egiptuse ja foiniikia härjapea). Kristluse keskne sümbol – rist – on samuti kõigest üleliigsest puhastatud evangeelse martüüriumi kujutis. Selle kujutisega astub suhtesse näitusesaali sissekäigust paremal seisev pilt „Kolmikrist“, millel kujutatud suurel hõbedasel taustal seisev paavstirist. Kui ristiusu kõige levinum sümbol viib mõtted Jumala pojale, kes suri inimkonna pattude lunastamiseks, tekitab paavstiristi versioon seoseid kristlike ideaalide kehastumisega maapealses võimutaotluses – kolm horisontaalset põikpuud viitavad paavstivõimu eri tasanditele.

Nii et kui tõmmata nii-öelda tavaristile juurde kaks horisontaalset kriipsu, ähmastub kohe kristluse selge juhtmotiiv (või ettekujutus sellest) ning paljastub kõnealuse liikumise üks suuremaid vastuolusid – lihtsa, võrdsustava jumala- ja ligimesearmastuse idee versus suure religiooni tseremoniaalsus, aga ka ajalooline vastuolulisus, monoteistlik terade sõkaldest eraldamine, skismad ja püsivad-korduvad vastuolud. Niisiis mõjub „Kolmikrist“ kui kõigest üleliigsest puhastatud idee läbikriipsutamine.

Samalaadselt saab vaadata „Kuud“, pastelset kollast noorkuu sirpi hõbedasel taustal. Esitus on lihtne, ent kohe kerkib küsimus mõistmise lihtsusest. Kuu sümboolseid tähendusi on rohkem kui küll. Hiljuti lugesin, et etruskide ja latiinide arvates oli jumalanna Fortuna seotud just Kuu ja selle faasidega: kasvavat Kuud tunti nimega Fortuna Obsequens (nimega seostati ka planeet Veenust) ning kahanevat Kuud nimega Fortuna Respiciens, kelle tempel seisis Palatinusel, kusjuures noorkuu kuju seostati kauni jumalanna kehakumerustega. Samuti poleks mul kui ekskursiooni­juhil raske juhtida tähelepanu seostele paljude islamiriikide lippudega, millel on kujutatud vastupidiselt Tali pildile vanakuud. Niisiis on ühes lihtsas kujutises peidus üsna palju ajaloolisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid konnotatsioone, mis paljastavad selge kujutise keerulise tähendusvälja ja viitavad laiemale küsimusele mõistmise paratamatust paljususest. Me tahame mõista, et saada olemasolevast selgemat, ühest ettekujutust, aga mida rohkem me mõistame, seda keerukamaks muutub olemasolev (ja osaliselt muudab olemasoleva keerukamaks just nimelt mõistmine ise). Muide, kõnealuse kujutise hõbedane taust võib sümboolselt kõnetada iga vaatajat, kes tuttav alkeemiaga, sest kasvav kuusirp tähistab selles kontekstis just nimelt hõbedat, kus seda ainet tähistati sõnaga luna. See viib mõttele, et äkki peab Tali väljendiga „tähendus, mida pole“ silmas tegelikult ühtse/ainulisuse tähenduse puudumist.

Veelgi selgemalt ja otsekohesemalt selgitab Tali hoiakut „Teekond“: kujutis moodustub käänulisest trajektoorist, mis on otsekui iseenesesse sulgunud. Pilt meenutab pisut ajalehe lastenurkade piltmõistatusi, ent Tali pildil puudub koht, kust rajale siseneda, ja koht, kus sellest väljuda. Sedakaudu moodustab teose kujutis tabava vastuolu pealkirjaga, sest me kujutame teekonda ette kindlalt piiritletuna, selge alguse ja lõpuga. Seda eriti sõna piltlikku tähendust silmas pidades. Ometi ei pruugi see päris elus alati niivõrd selge olla: teekond ei pruugi alati kuhugi välja viia, selle eesmärk ei pruugi selguda.

Selguse saavutamatus

Vägagi selgelt sümboliseerib selguse saavutamatuse ideed kolmest maalist koosnev sari: lateksitehnikas pildid „Vandel“, „Roheline“ ja „Hõbedane“. Kõigi kolme ruudukujulise pildi paremas ääres on väiksemad ruudud, mille paremad küljed on kohakuti terve pildipinna parema küljega. Seejuures erinevad väiksemate ruutude värvid piltide pealkirjas mainitud toonidest. Näiteks vandlikarva „Vandli“ paremas küljes on must ruut. Pind, mis erineb ümbritsevast, trotsib seda, vastandub, loob erandi. Lisaks hakkab tähendusi looma piltide asend seintel: väiksemad ruudud on tervikpinnad justkui tasakaalust välja löönud, ükski kolmest pildist ei asetse põranda suhtes täisnurga all.

Minu lemmikteos on „Kosk“. Samuti lateksitehnikas horisontaalselt piklik pind, mis meenutab otsekui ülaltvaadet paremas ääres kärestikuni jõudvast tumedast jõepinnast. Suurem osa pinnast on sile, tüüne, rahulik. Staatiline. Ent see kõik laguneb paremas ääres, kus materjali tulvavad sisse voldid, kogu rahu tundub ära sulavat ja põrandale laiali valguvat. Suurejoonelise selgusega näitab Tali inimlike taotluste ja nende teostumise vastuolu, kujutluste ja neile allumatu reaalsuse, tahte ja olude alatist ja pidevat lepitamatust. Inimese elu sümboliseeritakse siin katsena luua ühest, selget pinda, allutada mateeria rahutus kindlaks jalgealuseks ning selle katse kortsumist inimest ümbritseva elu ennustamatuses ja kontrollimatuses.

Sedasama vastuolu kirjeldab fotopaar „Natura mortis“, millest üks kujutab surnud metsaalust ja teine kunstlilli. Kas pole kunstlilled midagi äärmiselt paradoksaalset? Nende eesmärk on luua päris lilledega identseid objekte, mis oleksid vabastatud originaalide ebatäiusest, nende efemeersusest, kuid mis on just oma säilivuse tõttu elutud. Ja kas nii ei paljastu elusolemise enda paradoks: me ei saa elada ilma üldistavate, selgitavate, puhastavate tähendusteta, ent need tähendused pole kunagi lõpuni ühesed ega püsivad, need ei kattu elu enda pulbitsemisega ega ole ka pulbitsemise eest kaitstud, nende üldistustase on alati piiratud ja efemeerne nagu lillede õitseminegi?

Andres Tali „[ S ⅄ M B O L ]“ kujutab endast meisterlikult täpset visuaalset kooslust. Selguse puudumist ei saaks veel selgemalt väljendada! Hanno Soans on sõnastanud näituse üldmulje minugi kogemusega sarnaselt, mainides terviku „rituaalsena mõjuvat jõulisust“. Näitus pakub niivõrd võimsalt teostatud nägemuse, et mingeid selgitavaid-manitsevaid seisukohavõtte polekski sinna juurde vaja.

* Tunnistan, et märk Y ise on juba piisavalt kõnekas, kas või kristlikus mütoloogias avaneb selle sümboli tagant palju nimetusi, näit mystikerkruzifix või vargarist, märk sümboliseerib ka hea ja kurja tundmise puud, mille ebaotstarbekohasest kasutamisest olevat üldjoontes alguse saanud kõik inimkonna hädad.