Sensiibel geomeetria

Per William Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed, inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed ning iga kord erinevad.

KAIRE NURK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Per William Peterseni näitus „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 3. X, kuraator ja kujundaja Madis Liplap.

Võiks olla aksioom, et looja looming ja selle erialane retseptsioon on omavahel tasakaalus. Et toimub mõtete, ideede, emotsioonide vahetus, et looming on kultuurilises ringluses. Kunstimaailm paraku aga ei põhine gravitatsiooniseadusel ega järgi ka enamikku teisi matemaatilis-füüsikalisi tõsiasju. Taani päritolu, Eestis juba 15 aastat elanud ja tegutsenud maalija ja skulptor Per William Petersen on viljakas, mitmekülgne, eripärane, pidevalt uut leiutav-avastav, taotlustes täiuse ihaleja ja ajendeis oma looga. Hoolimata keskmisest aktiivsemast näitustegevusest on tema loomingu peegeldus piirdunud tegev­ajakirjanike tutvustuslugude ja paari Tartu (tulenevalt kunstniku elupaigast) mitteinstitutsionaalse kunstist kirjutaja artiklitega.

Ilmselt korvamaks tühikuid refleksioonis, on Per Petersen kutsunud oma retrospektiivse loomuga isikunäitusele kuraatori ja kujundaja, kellele ta on andnud täiesti vabad käed. Tartu kõrgema kunstikooli Pallas näituste peakujundaja Madis Liplap on rohkete kogemustega ja väljakujunenud stiiliga, mistõttu resultaat on saanud tihedalt dialoogne.

Näituse ajaks on kunstnikul valminud koostöös Sirje Peterseniga ka mahukas autoriraamat, kus on suur osa 600 teoseni ulatuvast loomingust reprodutseeritud, varustatud kunstniku haikulike mõtteklippide, kunstiajaloolase Peeter Talvistu eessõna ja intervjuuga (kus esimest korda valgustatakse lähemalt kunstniku kujunemislugu ja sügavamaid tõekspidamisi) ning loov-analüüsiga (Sirje Peterseni väljend) allakirjutanult. Autoriraamatuga on tegu juba seetõttu, et kunstnik oli selle koostamise juures algusest lõpuni ja pea kõigis töölõikudes.

Per William Petersen ja „When ALL is DAD and GUN“ (2017).

Sirje Petersen

Sageli on mainitud Peterseni vormi­tööde äratuntavat käekirja. Osaliselt on see õige, sest taanlane Eestis eristub siinse kunsti foonil selgelt, kuid tema loomingut on siiski üsna raske ühe nimetaja alla viia. Ega peagi. Aga kuidas siis autor kindlalt ära tunda? Üheks võimaluseks on kunstniku viimase kümnendi jooksul välja arendatud autori­tehnika, mis põhineb vineeril. Algusest peale on kunstnik loonud sellest kangekaelsest materjalist nii nurklikke kui ka kumervorme. Ei hakka spekuleerima, millised teosed on saadud vineerplaadi töötlusega kumeraks või kus on objekt tasapindsetest elementidest kokku joodetud, sest esmane vineerkehand on kaetud sedavõrd perfektselt varjava kihi alla, et aluspinna õmblusi pole näha. Materjali vormiloogikalist pinnatöötlust on asendanud Petersenil maalipõhine ekspressiiv-abstraktne tekstuur, sageli on lisandunud ka värv. Selle maalilise pealiskihi koos- ja vastas­mõju vormi enda kõnega on iga teose puhul vaja eraldi uurida-aduda. Siin ei ole ühte reeglit. Kuid üldkehtiv on, et nii kunstilise atraktiivsuse kui ka sõnumi ilmekuse taotluses maali ja skulptuuri vahendite ühendamine on pikk, palju­tõotav ja väga huvitav loominguline teekond, kus tuleb ette topelt hulk ootamatusi.

Lihtne pole üheselt määratleda ka Peterseni skulptuuride vormiloogikat. Üllataval kombel ei saa siin järeldusi teha tema disaineriharidusest ja selle tegevminevikust lähtudes. Tema skulptuuride vorm ei paista sugugi disainipõhine. Isegi tema disainiobjektid pole oma isikupäras niivõrd disainerlikud – selles Eestis sageli kohatava formaalse ja otse öeldes hingetu disaini mõttes –, kuivõrd hingestatud ja tähenduslikud. Kuigi enamasti on kujutusobjektiks inimene või loom, pole need ka esmajoones antropo- või zoomorfsed.

Võib-olla on tähtis mõelda, et tema vorm pole teadmise tasandil loodud. Mitte abstraheerides või konstrueerides. Eelkõige on Peterseni vormid jutustavad, need sünnivad lugudest, emotsioonidest, psühholoogilistest tabamustest. Neis töötab kaasa vahetu sisemotoorika ja empaatia. Staatilisemadki sisaldavad dünaamikat, vihjates millelegi parasjagu aset leidvale. Autoriraamatu tekstis olen seostanud Peterseni vormiloomingut konstruktivistliku pärandiga, muu hulgas Naum Caboliku, tasapindadest kolmemõõtmelise terviku loomise võttestikuga, samuti Leonhard Lapini 1980ndate arhitektoonidega. Pean siinjuures vajalikuks rõhutada, et Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed vormid. Inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed, ja iga kord erinevad.

Kuidas publik on selliseid vorme vastu võtnud? Teistes eluvaldkondades koostatakse kõikvõimalikku statistikat, kunsti vallas millegipärast mitte. Valdkonna eneserefleksiooniks ja ümbritsevas maailmas adekvaatsemaks positsioneerumiseks oleks see ju lausa hädavajalik? (Kunstimaailma ainus, oksjonihindade ja näituste külastatavuse statistika ei aita milleski sisulises.) Näiteks tahaksin väga teada, kui suur osa publikust tajub endiselt geomeetrilist vormikõnet inimkujutist võõrandavana (meenutades publiku omaaegset ehmatust seoses Picasso skulptuuridega) ja kui suur osa suhestub vormi tasandil, vormi väljendusvõimalusi nautides, autori vormirännakuid ja -rähklemisi kaasa tehes. Näituste publiku-uuringu kaudu oleks võimalik kujundada ka teadlikumat vaatajat.

Huvitaval kombel on kujundaja Madis Liplap kunstniku loomingust välja valinud just voolujoonelisema, ümarvormilisema osa. Üldse on näitusel ligi 50 skulptuurset üksikobjekti, millest osa on ka seriaalse ühisnimetaja alla koondatud, ja kaheksa maali. Seega üldpildis domineerib vorm, millele sekundeerivad vormid maalidelt.

Ringkäigu näitusele juhatab sisse seeria „Suur avamine“ (2018), mis võimaldab suurepäraselt jälgida kunstniku vormiloogika keerdkäike ja kiireid võnkeid. Kui I osa viitab raamatu avamisele, siis II osa on selle juba pigem lammutanud, ent III osa loob uue suletud vormi, avausega keskel. Kas vahepeal on toimunud läbimurre, avardumine? Vaimne või intellektuaalne? Uus tervik on komplitseeritum, liigendatum. Näitusesaalis astub see vormikolmik dialoogi palju varasema (lõpetamata) maaliga „Detsembri unistused kõrbes“ (2004), kus on samuti vormimuundused käsil. Seoseid jagub, muuhulgas ka kristlikke.

Edasi on kujundaja fookustanud vaataja tähelepanu peadele. Lavastuslikult on ekspressiivne seeria „Lõpeta loba 1–8“ (2019-2020) seatud vasakpoolses kõrvalsaalis vastamisi kunstniku ühe lõikavama ja ähvardavama teosega „When ALL is DAD and GUN“ (2017). See kujutab endast üleelusuurust mauserit, mille sõnamänguline pealkiri seostab maailmalõpuliselt kõlava fraasi „Kui kõik on surnud (dead) ja kadunud (gone)“ patriarhaalse isakontseptsiooniga.

Suurt saali läbib publikule silmakõrgusele alusele tõstetud diagonaalrivi, kus on samuti üksjagu päid ja teisi antropomorfseid vihjeid, võimendamaks elukogenenud vaataja emotsioone. Diago­naali sihik on sealjuures suunatud värskeimale peade seeriale „Hetk, kui ma mõistsin“ (2021), kus pinges kaared ja neid hetkeks stabiliseeriv kolmnurk­element on eri konstellatsioonides. Seeria omakorda on vahetus naabruses peaprofiiliga maalilt „Kogemused ämbrist“ (2005).

Paremas külgsaalis asub filosoofilise viitega peade rivi „Kui evolutsiooni­teooria asendus revolutsiooniteooriaga, said asjad hoo sisse“ (2018-2019), kus on – üllatus-üllatus – viis õieli sarvilist koonu, keeled näljaselt suust väljas. Kujundaja on sellesse väikeruumi paigutanud loomakujutised ja tilga­vormide (à la sarnased nagu kaks tilka vett) seeria „12 sarnast moodust olla erinev“ (2016). Ühisnimetajat otsides võiks peatuda aistingulisusel, kompamisest maitsmise ja valju pasunakuulutuseni (maal „Elevandi manifest“, 2009). See kinnitaks veel kord Peterseni vormide sensuaalsust.

Kahtlemata on Madis Liplap kuraatori ja kujundajana lavastanud tähenduskooslusi, liikunud agressiivsusest (vasakpoolne saal) läbi pürgimuse (suur saal) vahetu (animaalse) tajuni; võimendanud Peterseni mitmeplaanilise loomingu mõningaid külgi ja jätnud varju teisi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht