Silvi Liiva 22. I 1941 – 24. IX 2023

Lahkunud on graafik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Silvi Liiva. See on valus kaotus Eesti graafikute perele ja kunsti­avalikkusele.

Silvi Luikoja (Liiva) sündis 22. jaanuaril 1941 Värskas taluperes. Sõda ja sõjajärgset viletsust kogenud tütarlaps jõudis imeväärse arengukaarega läbi Tartu Kunstikooli (1958–1963) ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (1963–1969) eesti kunsti tippu.

Tema diplomitöö üks osa oli Paul Éluardi luulekogu „Veel enne kostma peab“ (Jaan Krossi tõlkes) illustreerimine ja kujundamine. Raamat ilmus 1969. aastal kirjastuselt Eesti Raamat. Tolle aja kohta oli täiesti tavatu, et kunstiülikooli lõputöö niivõrd laia kõlapinna saavutab, toona olid raamatute trükiarvud ülisuured. Prantsuse sotsialistist luuletaja, sürrealist Paul Éluardi tõlke valge köite kaanekujundus ja kuus illustratsiooni tõid eesti kunsti sürrealismi, mis jäi aastateks Silvi Liiva loomingusse (nt ofordid „Jeanne d’Arc“ ja „Palve“, 1970, „Suur suvi“ ja „Maja“, 1971). Järgnes samas laadis kujunduse ja illustratsioonidega Fjodor Dostojevski „Valged ööd“ (1971). Muidugi avaldus sürrealism ka teiste eesti kunstnike teostes, ent Silvi Liiva ei liitunud ühegi rühmitusega, vaid otsis oma karmi ja lihtsat tõde. Sõbra ja eakaaslase Marju Mutsu (1941–1980) kaunis sarnasest loomelaadist, mis ülistab noorust, elujanu ja spontaansust, eristas Liivat suurem kalduvus groteski, milleni Mutsu jõudis oma lühikese elu lõpuaastatel.

Jäädes eranditult truuks mustvalgele väljendusviisile ja kombineerides klassikalisi graafikatehnikaid, oskas Silvi Liiva luua ka võimsaid pannoosid, mille ekspressiivsus vahendab eksistentsi suuri poolusi, valgust ja pimedust (nt „Täppide vägi“ I–IV, 1996–1997, „Õhtul“ I–III, 2009). Ta ei kaldunud seejuures keerulistesse mõttekäikudesse, vaid saavutas eesmärgi küll pingelise tööga, siiski vaatajat liialt koormamata, lastes saavutatul lihtsalt mõjuda. Liiva hilisemast loomingust kaob inimfiguur peaaegu täielikult.

Valge, õrnade joontega ja musta, võimsalt ekspressiivse perioodi vahele mahuvad veel 1980. – 1990. aastate ängistatud, kössitõmbunud, mustad inimkujud (nt „Põud“, 1988, „Äng“, 1989, „Siseneja“, 1991, „Vastutuult“, 1994). Silvi Liiva loomingut on võimalik vaadata Kumus kuni 5. XI avatud kümne naisgraafiku loomingu näitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“, nõnda kunstnikku igavikuteele saates. Ehk ongi praeguselt Kumu näituselt kõige enam meeldesööbiv naist ja kaht last kujutav Silvi Liiva leht „Tormiöö“ (1986, segatehnika). See sügava katastroofitunnetusega teos on samal ajal ülistus naiselikule võimele tulla läbi, otsekui pilliroog painduda, kuid mitte murduda.

Oma graafikateostega püsis Silvi Liiva ligi viiskümmend aastat eesti kunsti eesliinil, pidevalt muutudes ja endaks jäädes. Ta esines Tallinna graafika­triennaalidel ja saavutas ka rahvus­vahelise tuntuse paljudel suurtel graafika­näitustel Poolas, Jaapanis, Hispaanias jm. 1969–1974 töötas Liiva kirjastuses Eesti Raamat kunstitoimetajana, 1978–1987 oli kunstiakadeemia õppejõud, ent peamiselt tegutses ta vabakutselise graafikuna. Korduvalt andsid kolleegid ja kriitikud talle kunstnike liidu ja vabagraafikute ühenduse aastapreemiaid. Silvi Liiva oli südamlik, avatud suhtleja ning kaunis, elegantne daam.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele. Kolleegid, õpilased ja lähedased jäävad mäletama tundliku südamega inimest, kelle hingemaastikesse ja avarasse loomingusse mahtus ära suur osa maailma valust.

Silvi Liiva ärasaatmine toimub laupäeval, 30. IX kell 10.30 Tallinna Jaani kirikus.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Vabagraafikute Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Kultuuriministeerium