Suur imeline eluring

Virge Jõekalda: „Olen järginud oma sisetunnet. Autoriteetsed hinnangud ei pruugi minu arusaamisega kattuda ja on tekitanud mõnigi kord suurt segadust.“

MAI LEVIN

XV sajandil kasutusele võetud kuivnõela on XX sajandil huvitavalt viljelenud paljud eesti kunstnikud, nimetagem siinkohal Eduard Wiiraltit, Salome Treid, Agate Veeberit, Aino Bachi, Richard Kaljot, Ott Kangilaskit, Renaldo Veeberit, Marje Üksist, Urmas Viiki, Anu Kalmu ja Ülle Marksi. Ofordilt on kuivnõelale üle läinud Vello Vinn ja Silvi Liiva. Selles seltskonnas kuulub Virge Jõekaldale üks kesksemaid kohti.

Virge Jõekalda: „Graafika on sügavalt seotud just trükkimisega, kusjuures traditsioonilised graafikatehnikad pole oma võimalusi minetanud.“

 Loit Jõekalda

Hiljaaegu oli tal kolm näitust korraga: Vabaduse galerii „Oaasis“ (31. III – 26. IV) tegi ta kokkuvõtte paari viimase aasta teostest, Jaani kiriku näitusel „Salaaed“ (28. II – 30. IV) esitas valiku oma aedadest ja Vernissage’i galeriis saab veel 20. maini vaadata läbilõiget Virge Jõekalda kogu loomingust. Virge Jõekaldat on veel vara tituleerida eesti graafika grand old lady’ks, ehkki ta on juba sellesse seltskonda vastu võetud.

Olete sündinud 24. IV 1963 Lüganusel ja ERKIsse astusite 1981. aastal. Mis juhtus vahepeal? Kuidas tuli mõte kunsti õppima minna?

See tuli mulle eneselegi ootamatult. Õppisin Püssi keskkoolis, ema oli seal matemaatikaõpetaja. Matemaatika meeldis mullegi, kavatsesingi minna matemaatikat õppima. Aga joonistasin ka vahetpidamata, ka matemaatikakabineti seinalt Archimedese, Pythagorase, Eukleidese ja teiste portreesid. Ema märkas ja suunas mu huvi.

Ülle Meister, kes õppis ka Püssi keskkoolis, oli lõpetanud ERKIs graafika eriala. Olin osalenud vabariiklikul kunstiõpetuse ja joonestamise olümpiaadil (ERKI ruumides, rektor Jaan Vares surus meil kõigil isiklikult kätt ja kinkis akvarellipaberi mapi). Jõhvi kunstikooli oli meilt 30 kilomeetrit, sinna pääsenuks kahe bussiga läbi Kohtla-Järve. Mina käisin aga Kiviõli muusikakoolis, mis asus teises kandis. Lõpuklassis käisin vahel siiski kunstikoolis joonistamas.

ERKIs algasid konsultatsioonid ja eksamid varem kui teistes kõrgkoolides, nii et läksin sinna uudistama, ilma ambitsioonideta.

Saite kohe pärast keskkooli lõpetamist ERKIsse sisse, kuigi graafika erialale ei olnud tollal kerge pääseda.

Eks see oli õnne asi. Vaatasin, mis ümberringi tehakse. Ettevalmistuskursustel ma ei olnud käinud, kõik oli uus ja huvitav. Eks vahest joonistamine mu päästis. Kui eksamil oli aega portree ja akti joonistamiseks antud viis päeva, siis mina ei osanud juba teisel päeval kriipsugi lisada ning sõitsin muretult koju. Hiljemgi oli mul joonistamine instituudis ikka viis. Mäletan, et kompositsiooni­eksamil murdus mul äkitselt lahtise sulepea otsast sulg, meie järelevalvaja Veljo Vingissar halastas ja leidis kusagilt uue.

Virge Jõekalda. Virguja. 2022, kuivnõel

Loit Jõekalda

Teie meelistehnikat kuivnõela armastavad eeskätt tugevad joonistajad. Mitmed tuntud kunstnikud on sisseastumiseksameid teinud korduvalt, nt Marju Mutsu, kes lahkus siitilmast 1980. aastal. Mida teadsite instituuti astudes eesti kunstielust ja eriti graafikast?

Üldpildis veidi orienteerusin. Olin näinud mõnda ülevaatenäitust ja külastanud muuseume. Marju Mutsu mälestusnäitus on meeles. Graafika erialale langes mu liisk just joonistamise tõttu, ei osanudki mujale minna. Mäletan suurt segadust oma peas, kui märkasin, et kunstnikuisikut ei saagi alati samastada tema loominguga. Oli üllatusi ja isegi jahmatusi ERKIs õppejõudusid isiklikult kohates. See tunne saadab mind praeguseni ja paneb muhelema – võin ehk isegi kedagi jahmatada.

Neile, kes olid käinud Tartu kunstikoolis või ERKI ettevalmistuskursustel, oli õppesüsteem juba tuttav, mulle üldsegi mitte. Kõik oli väga põnev, nautisin iga päeva. Olin täis uudishimu proovida ühte ja teist. Tallinnaga, kõigega kohanemine oli tõsine katsumus. Ma ei olnud näiteks taibanud taotleda ühiselamu kohta. Esimesel koolipäeval selgus, et mul pole kusagil elada, sugulasi mul Tallinnas polnud. Õnneks kohtasin kaubamajas klassiõde, kes võttis mu ööks enda juurde kergetööstustehnikumi ühikasse. Seejärel olin mõne nädala Ülle Meistri juures ja edasi jõuludeni tuttava tuttava elutoa sohval.

Kuidas kulgesid õpingud? Kuidas algas tutvus graafikatehnikatega?

ERKIs oli meeldiv õhkkond, õppejõud ja dekaanid rektor Jaan Varesega eesotsas olid alati sõbralikud. Kateedri juhataja oli viimast aastat Paul Luhtein, kes küsis vist esimesel „tootmisnõupidamisel“, kust ma välja ilmusin ja kas ma joonistadagi oskan. Vastasin, et tulin just seda õppima. Õppeülesanded ajasid segadusse. Meie kompositsiooniõpetaja Paul Luhtein andis ülesandeks teha kompositsiooni kolmest elemendist, mis tuli tuši ja täppidega lahendada. Minul polnud koduski enam ühtegi kirjutavat sulge, osta neid ei olnud võimalik –siis ta kinkis mulle ühe.

Virge Jõekalda. Eha. 2022, kuivnõel

Loit Jõekalda

Sügavtrükki andis Evald Okas. Kopeerisime Rembrandti oforti, reproduktsioonide järgi, muidugi. Graafikameister Aleksander Sarri kattis väikesed metallplaadid lakiga ja tahmas need ära, meie kandsime kompositsiooni hingevärinaga peegelpildis peale, panime siis plaadid sooja raadio vastu happevanni järjekorra ootele. Tulemus oli pettumus! Soe raadio oli laki kokku sulatanud. Sestpeale on mulle tundunud, et igasugu tehnikaid ei saa usaldada.

Vive Tolli tulek graafikaõppejõuks 1983. aastal oli otsekui sõõm värsket õhku, see andis vabaduse tunde.

Kas sellal tekkis ka eeskujusid? 

Olen järginud oma sisetunnet. Autoriteetsed hinnangud ei pruugi minu arusaamisega kattuda ja on tekitanud mõnigi kord suurt segadust. Umbes neljandal kursusel, juba noore emana, hakkasin paratamatult rohkem oma teed minema.

Meenub, et esimesel suvepraktikal märkis hilisem kateedrijuhataja Enno Ootsing, et näeb mu tindiplekilistes joonistustes sarnasust Marju Mutsu töödega.

See tunne tekib tõesti, vaadates ulatuslikke, aga aktiveeritud valgeid pindu teie lehtedel – naisekuju diplomitöös „Naine ja linn“ ja „Kandja“ (1988, kuivnõel). Kuigi naine oli ka näiteks Aino Bachi loomingu keskmes, käsitles Marju Mutsu naise tunde­elu uudse ja kaasaegselt mõjuva avalusega. Teie küpse ea loomingust hoovab ka siis, kui naisfiguuri ei ole kujutatud, naiselikku tundlikkust.

Viiendal kursusel vabagraafikale spetsialiseerumine oli uus proovikivi. Mäletan, et tollane graafikakateedri juhataja Aarne Mesikäpp püüdis mind ERKI kohvikuski veel ümber veenda valima mõistlikumat alternatiivi raamatu­kujundamise, illustratsiooni või plakati näol. Vive Tolli seevastu toetas leebelt mu valikut. Meenub, et meie üheks vabagraafika teemaks oli „1917“, mis sai süütu lahenduse Siuru teemadel. Mõistagi ei tohtinud kompositsioonidel olla sinimustvalget kombinatsiooni või ka näiteks tiibade kujutamist, mis võis ju viidata inglitiibadele.

Diplomitööle oli nõue, mille eest seisis eriti Evald Okas, et see poleks abstraktne: seal peaks olema figuure, mis näitaks joonistamisoskust.

Näitustel hakkasite esinema juba 1983. aastal. Pärast instituuti olid teie tööd aastail 1989–2001 väljas Tallinna graafikatriennaalidel, mis kujunesid järk-järgult rahvusvahelisemaks. Kuidas mõjus oma- ja välismaiste kolleegide kõrval esinemine?

See oli Loit [Loit Jõekalda, kunstniku abikaasa. – M. L.], kes mu tööd näitustele viis. Temata poleks ma oma töid näitustele esitanud, aga ta väitis, et on vaja esineda. Pean tunnistama, et mul ei olnud graafikaelu jälgimiseks tollal aega. Aastail 1985, 1986 ja 1990 sündisid lapsed ja kuni nad olid väikesed, tiirles elu kodus. Kolisime sel ajal viis korda. Kohanesime jõudumööda uute võimalustega.

Teie looming äratas 1990ndatel tähelepanu ning olite üks viiest noorest naisgraafikust, kelle töödest toimus 1996. aastal Eesti kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones Anne Untera kureeritud näitus (teised eksponendid olid Anu Kalm, Maie Helm, Piret Smagar ja Ülle Marks). Näituse pealkiri „Pihtimused paberil“ oli inspireeritud teie tööst „Pihtimus“. 1990ndad olid omamoodi uljas, senisest hoopis eksalteerituma eneseväljenduse aeg meie kunstis ning intensiivsema suhtluse aeg väliskunstiga, ka välisesinemiste mõttes. 1998. aastal saite preemia kuivnõela vallas Agarti (Association Galerie d’ARTistes, Prantsusmaa) graafikafestivalil Ljubljanas.

Seal anti välja tehnikapreemiad.

Meenutan, et endise Jugoslaavia mitmetest rahvusvaheliselt tuntud graafikakeskustest on Sloveenia linna Ljubljana oma vanim. Seal on korraldatud 1955. aastast saadik graafikabiennaali, kus on preemia saanud Evald Okas (1961) ja Vello Vinn (1971). Selliseid preemiaid tuli teile 1990ndate lõpus ja 2000ndate algul mitmeid.

Sellal valitses üldine välismaal esinemise tuhin, mis hakkas mind varsti väsitama, seda enam et töid ei saanud iga kord tagasi või tulid need rikutuna. Huvitav oli saada katalooge, kust sai pildi, kuidas mujal graafikat tehakse. Kohal käisin Kanadas, Portugalis, Jaapanis, Poolas ja ka Hispaanias Caixanova biennaalil 2002. aastal [Virge Jõekalda sai seal kuldmedali ja I auhinna. – M. L.]. See-eest pidin korraldajatele trükkima kuu aja jooksul viiekümnest lehest koosneva tiraaži auhinnatud tööst „Minu aed“ (2001) ning ära andma ka trükiplaadi. Seda tuli saladuses hoida. Eks ma siis muudkui trükkisin ja trükkisin seda lehte ning andsin endale sõna, et see jääb mul viimaseks tiražeeritud tööks. Plaadi tegin endale uue.

1950ndatel asutatud vanad biennaalid kipuvad väsima, aga tekib ka uusi, nagu kuivnõelabiennaal Užices, kus olete ka esinenud. Millisest materjalist plaate eelistate ja kuidas saavutate värvi õrna hajuvuse oma lehtedel?

Esialgu oli ainus võimalik materjal tsinkplaat, nüüd eelistan vaske, aga ka alumiiniumi, mis on järeleandlikum, kuid erinevalt vaskplaadist võivad seal tekkida ootamatud keemilised reaktsioonid koloriidis: värv oksüdeerub ja määrdub. Sageli trükin õhkõrnu värvikihte mitmeid kordi üle. Olen harva tulemusega rahul. Liimin töö kuivama ja lähen ruttu ateljeest ära, et mitte võidelda pettumusega. Mõtlemisest hoidun. Panen tõmmise mappi ja mõne aja pärast seda uuesti vaadates olen mure unustanud. Mulle meeldib katsetada, midagi lisada või hoopis šaabriga ja siluriga mõni joon maha lihvida. Iga tõmmis tuleb erinev, tegelikult unikaalne. Mind köidab graafilise teose loomine kui protsess. Aga seda protsessi pärsivad sageli puhttehnilised probleemid, näiteks sügavtrükivärvide keeruline tellimine Ameerikast. Viimati saabusid hoopis teised, mitte need värvid, mis ma olin tellinud, ja väiksemas koguses. Vees lahustuvad trükivärvid ei anna minu trükiprotsessis kaugeltki soovitud tulemust.

Teie töödes on tuntav suhe loodusega. Kui tähtis on teile loodus? Kuivõrd see on teid loojana inspireerinud?

Loodus tähendab mulle väga palju. Mulle meeldib kõik – aastaajad, meri ja mets, lagendik ja mäed, hommik ja õhtu … Praegune kevadine imeline valgus­küllus, õhu värskus, taimede ärkamine elule, punga puhkemine … See kõik on üks suur eluring oma korduste ja imedega.

 

Teie sarjade pealkirjad „Minu aed“, „Metsik aed“, „Salaaed“ on metafoorid. Need kõik on hingeaiad, mida kirjeldate. Maastikumaali tekkimisest peale on inimesed loodusele projitseerinud oma tundemaailma. Kas teie kujundite lakoonilisusel on midagi ühist näiteks jaapani või laiemalt Kaug-Ida traditsioonilise kunstiga? Kunagi võrdles Boriss Bernstein Malle Leisi lilleserigraafiaid vanade hiina meistrite teostega. On teada, et olete Jaapanis korduvalt käinud ja lähete koos Loit Jõekaldaga sinna peatselt jälle.

Mina ei ole õige inimene sellest rääkima. Jaapani kunst on muidugi väga huvitav ja sealne elu on hästi korrastatud ja korraldatud. Mulle tundub, et selles ei ole juhusele ja puhkevale emotsioonile palju ruumi.

Olen imetlenud ka Hiina suureformaadilisi meisterlikke tušijoonistusi. Ühtlasi tehakse palju, et sulanduda, sarnaneda ja sobituda ülejäänud maailma kunstipildiga. Kolmel aastal ise Jaapanis ja Hiinas olles olen näinud mõjutusi, aga ka nende kunstlikku ülekannet. Loomulikkus ja ehedus kaotab sel kombel elujõudu, üldpilt vaesestub, kui me kõik üritame sarnaneda.

Meenub, et mõni aeg tagasi tuli Hiinast üleskutse osaleda näitusel. Paluti saata üks fail, mõõdud ja rohkem ei midagi. Selgitati, et meie plaat teostataks kohapeal uuesti ja trükitakse tiraaž.

See võib tõesti tunduda veider kunstnikule Euroopast, kus areng on olnud indiviidikeskne ja liikunud isiksuse võimalikult vaba eneseavalduse suunas, kus hinnatakse kunstniku käejälge, vähemalt seniajani. Mida arvata eesti graafika praegusest seisust ja võimalustest?

Viimatine Wiiralti kunstiauhinna näitus oli küll paljutõotav. Aga ega ma ei ole õige inimene arvustama hetkeseisu ega ka teiste töid, mul on nii palju tegemist omadega. Graafikanäitusi palju ei näe, Tallinna Kunstihoones oli see viimati vist paarikümne aasta eest.

2000. aastal osalesin VI Kaliningradi graafikabiennaalil [Virge Jõekalda oli selle laureaate ja pälvis ühe kolmest võrdsest preemiast. – M. L.]. Seal imestasin küll, et ka joonistust peeti graafikaks. Graafika on sügavalt seotud just trükkimisega, kusjuures traditsioonilised graafikatehnikad pole oma võimalusi minetanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht