Tartu mälu: avalik skulptuur ja monument

Urmo Mets

Kui juhtute Tartu kesklinna, siis silmate tihedamate hooneplokkide vahel ja kõrval hõredaid tühimikke, paljast jõeäärt, mis nagu ootaks midagi või kedagi. Kui ronida suvisel ajal Toomemäele, kunagise Toomkiriku torni, siis paljastub vaade roheliste latvade linnale, mida liigendavad siin-seal üksikud majad, sekka  mõni tihedam grupp. Pole siis ime, et Tartu on asustanud hakkide ja vareste kolooniad, mis kui Tartu ala- või üliteadvus musta pilvena üle linnaruumi ja inimpeade hõljuvad. Haljastel tühimikel ja linnatänavatel meenutavad inimesi skulptuurid kui seiskunud aega konserveeritud museaalid.

Selle veidi apokalüptilise sissejuhatuse taustal tundub, et Tartu skulptuuri-rohkus viitab lisaks muule ka millegi puuduolekule.  Ruumilise katkestuse põhjustanud ajaloosündmusi võib kaudselt pidada Tartu monumentide ja skulptuuride rikkuse üheks põhjuseks. Pärast Tartu pommitamist oli purustatud linnatsentris kõige odavam ja lihtsam vahend haavadele plaastri kleepimine ehk hoonete rusude asemele ulatuslike parkide ja haljasalade loomine, mitmed nendest aladest kulmineeruvad nüüd monumentide ja skulptuuridega. Sõjale järgnenud dekaadide  vältel püüti kesklinna alasid n-ö reservis hoida, oodati paremat aega, kui suudetakse alad taas üles ehitada ja taastada väärikas ruum. Iroonia seisneb aga kõnekäänus „mis ajutine, see igavene”: pika ooteajaga on tartlased olemasolevaga harjunud ning suuremaid muutusi on raske aktsepteerida.

Kokku lugedes selgub, et Tartu avalikku ruumi on paari sajandi vältel püstitatud üle viiekümne suhteliselt tuntud skulptuuri ja monumendi  (arvestatud ei ole mälestustahvleid, bereljeefe, seinaskulptuure ja ajutisi nähte). Kesklinnas seisavad neist vanimad: rahvaste mälestustempel Toome nõlval (1811), väepealik Barclay de Tolly mälestussammas (1849), ülikooli õppejõu J. K. S. Morgensterni ausammas (1851). Dekaadide vältel on neile lisa tulnud suhteliselt stabiilselt, erandiks on XX sajandi esimesed kümnendid ja 1940ndad. Suurema aktiivsusega paistavad silma 1980ndad ja viimane  kümnend ehk nullindad. Otsides sedavõrd arvukale skulptuuri- ja monumendipagasile põhjusi, leiame üksteisega läbipõimunult, üsna ilmsed faktorid, mida seob „mälu” kui monumentaalkunsti temaatiline märksõna. Ainest on pakkunud kultuuriloolise tähtsusega Tartu ülikool ning rahvusluse ja riikluse tekkega tihedalt seotud keskkond.

Lähimineviku skulptuuri ja monumendi  arvukusele on põhjuseid raskem leida, ehk on see eelkirjeldatud aja- ja kultuurilooliste sündmuste ning mõningate soodsate tegurite sümbioos. Mõju avaldab Tartu kunstnikkonna privileeg, päris oma kulka, Tartu Kultuurkapital. Põhjuseks võib pidada ka Eesti mõttes optimaalset linna suurust, 100 000 elanikuga linnas ei jää võim ja vaim üksteisest liiga kaugele: linnas toimuv tegevus, aktiivsed seltsid ja huvigrupid on üldiselt hästi teada ja jõuavad  linnajuhtideni sageli isegi isiklike kontaktide kaudu, seejuures on 100 000 piisav inimmass võimaldamaks erialaringkondades mitmekesise mõtte säilimist. Nii jõuab ka kunstnikkond tahtmise korral paremini rahastava toeni, eelkirjeldatu läbi on plastika ja raidkunsti väljund avalikus ruumis soodustatud positsioonis. Tartu kivi- ja pronkskujusid kunstiliselt hindava pilguga seirates leiame aga huvitava paradoksi: statistiliselt elus ruum sisaldab  reeglina vaid surnud inimesi ja seda kunstiliselt kulunud viisil. Õnneks on lähiminevik toonud värskemaid, mitmeplaanilisemaid lähenemisi: Tubina mälestusmärk on Eesti kontekstis ainulaadne interaktiivne lahendus, Lotmani mälestuskuju toob taas välja ununenud abstraktse laadi, turuhoonet valvav seakuju mängib kohaspetsiifikaga, märgid viitavad jätkuvale avatud lähenemisele. Tuleb loota, et karjuvat tasakaalu sünnitavad juurde arbstraktsemad ja  kontseptuaalsemad ideed, et skulptuuri olek väljuks pelgalt mälu funktsioonist. Tihedalt haljastatud Toomemäele võiks püstitada hooajalisi, kaasaegseid maastikukunsti teoseid, mis täidaksid kohaspetsiifiliselt ja subtiilselt sealset ruumi. Põnevaid võimalusi pakub Emajõgi oma luhtade, sildade ja ajutiste performatiivsemate võimalustega. Laiendada annab talvist jääskulptuuride traditsiooni. Kindlasti vajab ka Tartu protsendiseadust, skulptuuriruumi  ei ole kunagi liiga palju.

Artikli aluseks on arhitektuurmuuseumi seminaril „1% kunstile” 30. III peetud ettekanne.

Valik viimaseid monumente
Mati Karmini ja Tiit Trummali Hugo Treffneri monument, 1997;
Mati Karmini ja Tiit Trummali „Suudlevad tudengid”, 1998;
Tiiu Kirsipuu „Vilde & Wilde”, 1999;
Mati Karmini ja Tiit Trummali Jaan Tõnissoni skulptuur ja Postimehe plats, 1999;
Eesti Vabadussõja monument ehk Kalevipoeg (taastanud Ekke Väli Amandus Adamsoni järgi), 2003 (1933);
Ülo Õuna „Isa ja poeg”, 2004 (1977);
Villem Reimani monument (taastanud Mati Varik Amandus Adamsoni järgi), 2004 (1931);
Tiiu Kirsipuu makett „Kivisild”, 2004;
Aili Vahtrapuu, Veronika Valu ja Louis Dandreli Eduard Tubina mälestusmärk, 2005;
Mare Mikoffi Karl Menningu skulptuur, 2006;
Tartu vabastajate monument (taastanud Toivo Kallas, algne autor teadmata), 2006 (1932);
Tiiu Kirsipuu Johan Skytte mälestusmärk, 2007;
Mati Karmini ja Andres Lunge Juri Lotmani mälestusmärk, 2007;
Mati Karmini seaskulptuur, 2008;
Ekke Välja ja Ain Rööpsoni Peeter Põllu skulptuur, 2008;
Tiiu Kirsipuu Eesti muusiku skulptuur, 2009;
Mare Mikoffi, Martin Kinksi ja Kai Süda Jaan Poska mälestusmärk, 2010.