Tegova kolmmitmuslik taaskehastumine

Hannes Varblane

Enn Tegova näitus „Kolmmitmus” Tartu kunstimuuseumis kuni 25. III, kuraator Reeli Kõiv. Jaak Olep soovitas omal ajal kõik Visarite tööd hävitada, et tulevikul oleks vaid müütiliselt vastupidav renomee legend. Enn Tegova oli Visarite asutajaliige. Olepi unelm pole täide läind. Ja Tegova töid pole nüüdseks igavikuteedele läind Jaagul, vanal visaril, ka enam võimalik hävitada. Seetõttu sai Tartu kunstimuuseum Reeli Kõivu käe all esitleda kunstniku taieseid ka tänasele kunstihuvilisele. Näitus on jaotatud kolmeks. Tinglikult võiks neid kolme osist nimetada „Visarite aeg”, „Hüperi-aeg” ning „Para-aeg”. Taotluslikult on näituselt välja jäetud hilislooming. Las settib veel veidi. Tegova on Tartu linnapildis legend, inimese, kunstniku ning pedagoogina. Allakirjutanule eelkõige inimesena, sest ma tunnen Ennu 1967. aastast, tema kunstnikutee algusest. Mäletan, kuidas me Enn Tegova ja Toomas Raudamiga ühel päikeseloojangulisel õhtul kuuekümnendate lõpul möödusime ülikooli klubi (endine ohvitseride kasiino) telliskivihoonest. Ja Enn ütles midagi sellelaadset: „Ja nüüd tõuseb see tellissein taeva.” Päev oli hämardumas, kuid selge. Taevas ulgusid raske möirgega Raadi lennuväljalt õhku tõusnud kaugpommitajad. Terve see õhtu ja see punane sein kihutas taeva ja Raudam oli see, kes ütles: „Kurat, ma kadestan sind, Tegova, sa oled kunstnik.” Mina ei osand midagi öelda.

Tegovat kunstis positsioneerida on raske. Ja ega keegi eriti püüdnudki pole, sest on ebamugav ja võib-olla ka ebameeldiv. Pusle. Legoga oleks lihtsam. Sellele vaatamata on Tegova kunstnikuna olnud juba üle neljakümne aasta Tartu ja mitte ainult Tartu kunstipildis. Alustas ta juba kooliajal, mil varalahkunud kunstiõpetaja Ahto Tamm talle krokiid õpetas ja sundis kooli almanahhe illustreerima. Hiljem on Enn Tegova olnud ka üks põhilisi põrandaaluste kirjandusalmanahhide palendajaid. Aga kunstnikuks sai ta muidugi Kaljo Põllu ja Visarite juures. Näituse esimesse ossa ruumuvadki Tegova Visarite-aegsed tööd aastatest 1967–69. Tegova ise väidab, et igast perioodist, mis näitusel esindatud, on väljas kaks kolmandikku säilinud töödest. Seega peaks ülevaade olema piisav. Tegova võlvsaali paigutatud visarite kohta tuleb nentida: need on väikesed, maalitud tavaliselt papile, kannavad väga erinevat suunitlust, ent lõppkokkuvõttes moodustavad siiski terviku. Tegova ise on kirjutanud: „Esimesed pildid tulid ikka läbi armastuse, „Kalm” ja „Ainu”. Räägid oma egoistlikust olemusest, pärit tahtevabadusest, teisel pea kärbseid täis, kuni ta halastab mu pääle. Kõik oleks korras, kui juhtunust vaevav süütunne ei piinaks. Maalin tõestuseks, mitte enam armastuskirja, vaid automaatselt tähendusega kaks pilti, üks sulle, teine mulle. Minu oma saab vastuoluline, pastori must, paganliku kalmega. Sulle, st otsitavale saab talitsetud värvirohke abstraktne pilt.” Selles saalis on opilaadselt kiirgav „Ruut” ja „Ajapööris”. On malinlik „Õunaga” ning ennast eksponeeriv psühhedeelne kolmikportree „Tego”. „Kalmu” ja „Ainu” kõrval on Tegovale endale pöördelise tähtsusega „Puu kaheks” ning tagavaates „Luitenaine”. Ning on ka mulle vägagi meeldiv sinises koloriidis autoportree „Siin”. Kõik need pildid on äärmiselt erinevad, ent lõpuks on see tuba siiski üpris tervik: ühe noore mehe otsingud noores ajas, mis oli aga muutumas. Saali keskel seisab meil tool. Sellest toolist olen ma varem kirjutanud: „Mul on paar sõpra. Üks on Raudam ja teine on Tegova. Tegova tõi seitsmekümnendate näitusele ühe tooli. Selle tooli peale oli kleebitud kaks kinga. Päeva ma ei mäleta. Kingi ei mäleta. Aga kindlasti pole need kingad need, mis on tooli külge kleebitud. Kingad olid, aga mitte need. Tegova väidab, et nii häid kingi, nagu tookord Tšehhoslovakkias tehti, pole tal enam olnud.

Ma tõesti ei mäleta, palju meid tookord oli. Ma ei mäleta, keda ei olnud. Ma mäletan täpselt, et olid Tegova, Raudam ja ma ise. Ka kingi ma mäletan. Me panime need kingad seitsmekümnendate aastate alguses kaupluseaknal klaasi ette, mille taga olid kõik teised kingad. Ning vaatasime, kes võtab kingad, mis on klaasi ees, paremad kõigist kingadest klaasi taga. Võtjat polnud.

Siis tegime me uue käigu. Me teadsime, et see on happening, haridustee algul nagu me, poisid, olime. Meid oli kolm. Üks võttis ühe kinga, teine võttis teise, kolmas vaatas pealt. Me läksime üle maikuuselt puhta asfaldi, üle sellest kohast, kus on praegu kaubahall. Kellestki mööda ja viskasime, noh, umbes meetri kaugusele need tolle aja kohta haruldaselt kallid kingad, kellegi ette.” See oli siis happening. Tegova on olnud kogu aeg tegevuskunsti üks pioneeridest ning edasikandjatest. Aktiivselt tegutses ta ka siis, kui oli seotud Andrus Kasemaa juhtimise aluses kunstikabinetis, mil ta kaldus oma loomingus hüperrealismi poole. Ja seda perioodi käsitleb meie näitusel Raekoja platsi poolne saal, kus on väljas Tegova tööd aastatest 1977–82. Tegova maalib juba lõuendile. Formaat suureneb. Värvipalett mitmekesistub. Ise ta väidab, et ta töötas juba sellistel kohtadel, kus raha oli rohkem, värvid olid kättesaadavamad ning ka esinemine esinduslikumatel näitustel nõudis suuremat pildipinda. Ise nimetab ta seda hüperrealismi ajajärku oma loomingus diapositivismiks. Tegova hüper pole päris Miljard Kilgi või Ilmar Kruusamäe hüperi-aeg, veel vähem Tallinna slaidistide aeg. Ma ütleksin, et Tegova ei olegi päris puhas fotorealist. Tegovat on algaegadest peale huvitanud pildi puhul mingisugune metafüüsiline tasand. Tema suurim viga on võib-olla see, et ta ei vii oma taotlusi idioodi visadusega teistele arusaadava lõpuni. Seetõttu jääb tema üksikusse pilti süvenejale ebalev tunne tervikust. Ent praeguse näituse hüperisaalis minu arvates Tegova avaneb laiuti. Pean hüperisaali väljapaneku tugevaimaks. „Mahajäetud omnibuss” on kõige puhtam fotorealism, ent sisetsitaatidega „Kontsentraat”, „Arkeia” ning „Natüürmort kassiga” on juba tagamaa ja -mõttega taiesed. Suuremõõdulisel pildil „Ants Juske kassiga ehk Viimane eksam” on ka kunstiajalooline lisatähendus. „Vannituba” on aerograafiga teostatud. Autoportree „Kevadväsimus” irvitab slaidimaali üle, vastusena Edasi satiirinurgas „Herilane” ilmunud vemmalvärsile: „Miljard Tursk ja Endel Säga armastavad slaidimaali väga”.

Selle perioodi üks paremaid töid on Enn Tegoval tõenäoliselt delvaux’lik „Eliko”. Tegova näitab ennast meisterliku aktimaalijana. Visarite periood seda ei nõudnud, eesmärgid olid teised, ent aktistuudiote külastamine ning õpingud Tartu kunstikoolis täiendasid Tegova tehnilisi oskusi tunduvalt. Tegova hüperpiltide ängistavas allegoorias on tihtipeale raskesti mõistetavat vihjelisust. Kas on kerge mõista, et tuvi õgiv kass postkastil peab tähendama tsensorit? Aga kuidas kellelegi. Nendel hüperiperioodi piltidel jõuab Tegova märkimisväärse tagaplaani maalimistasemeni. Tegova puhul tuleb arvestada ka veel üht – tegovlikkust. Tema seotust kättesaadava intellektuaalse tagamaaga. Visarite ajal luges ta „Sinuhed”, sealt edasi sai talle Nabokov kättesaadavaks, hiljem mänguruum avardus. Tulid uued ajad, meie raamatulettidele jõudsid Ilmamaas kirjastatud ning ka „Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmunud köited. Muutus vaimne pagas, muutus ka Tegova loomelaad. Ilmar Malin ja Jüri Palm alustasid Para-89ga ning Laabani suur sõber Tegova ei saa ju rongist maha jääda. Kõnealuse näituse kaks viimast saali ongi kunstniku Paraperioodi heiastus. Väljapanek hõlmab aastaid 1989–96. Tegovale juba varem omane kalduvus metafüüsikasse suundus nüüd kindlasse kanalisse. Neil aastail täiendas Tegova oma sürrealistlikke õlimaalide kummalist pildiruumi puidust või mõnest muust materjalist panusraamidega. Tihti ei saagi aru, kas tegemist on tahvelmaali või mingi installatsiooni erivormiga. Sel perioodil avaldub ka Tegova püsisaatjaline literatuurilembus. Lausa luuletustena sädelevad taieste pealkirjad: „Poiss maias trubaduurib martsipaniaias”, „Valge laeva puri”, „Kiilaspäine punapiison”, „Tiibratsu dialoog minu ja kastekannu vahel”. Samas on ka täpseid ja tabavaid, näiteks „Kalevipoja mõõk”, mis tuletab mulle meelde Aapo Ilvese ähvardust: „Aga ükskord algab aega, mil ma tulen mootorsaega …” Ent selle perioodi piltides on rasket sisemist ängi („Kaas”, „Kaalukivi”). Suuremõõtmelised „Külmunud akvedukt” ning „Valge laeva puri” mõjuvad monumentaalse mõtestatusena. Maalilisus pole enam nende ainus eesmärk. Nii nagu kolm erinevat Tegovat on näituse plakati pildil „Tego”, nõnda on sellel näitusel saanud Tegovast kolmenäoline Janus. Neljandat ja ka tulevasi nägusid veel pole. Aga nende tulemist võiks oodata küll. Miks mulle Tegova meeldib? Tõenäoliselt lõpetamatuse pärast. Ta ei ole jäärapäise visadusega oma suundi lõpuni viinud. Ta hargneb, on harali, ent ometi terviklikum, kui arvata võiks. Teda tuleks eksponeerida konglomeraadina ja tundub, et seekord on Reeli Kõiv sellega hakkama saanud. Kes soovib, leiab siit endale oma Tegova. Mulle isiklikult meeldib Tegova hüperi-aeg. Para-aeg on mulle värvikäsitluselt vähem vastuvõetav. Visarite kohta ma ei ütle midagi muud, kui seda, mida meie nooruse kohta ütles aastal 1968 Peeter Ilus: „Me higised jumalad oleme, varaks kel keha ja saast / me tormame eemal sest viletsast taevast ja maast / aeg-ajalt saab kostma me võimas ja kähisev hõik / sest hetk meie kellal on igavik teine on kõik.”