Teostuse meistriklass

Taavi Suisalu kaubamärk on nüüdisinfotehnoloogia minimalistlikud universaalsed objektid, vana ja uue ühisosa abil on ta taandanud need uue meedia ihaluse nostalgiliseks välgatuseks.

JUHAN SOOMETS

Taavi Suisalu Tallinna Linnagalerii näitus koosneb kahest teosest: „Oodates valgust“ (2018) ja „Võrgu puudutus“ (2019).

Galerii tagumises ruumis paiknevat „Oodates valgust“ on varem näidatud Hollandis Utrechtis ja Tartu valgusfestivalil. Teos, mis koosneb mustade seintega peaaegu pimedasse ruumi postamentidele asetatud viiest püstisest akvaariumist araabia kohvipuu potitaimedega, on viimase aja üks ilusamaid. Laest lähevad klaaskastidesse valguskaablid, mis pulseerivad lillakat valgust ebaregulaarses rütmis. Taimed keeravad end aeg-ajalt, justkui üritades valgusel ennast korralikult grillida. Kui üht teost võiks eksponeerida ainult sellepärast, et sellel on kaunis väljanägemine ning puudub kontseptsioon ja teoreetiline side kunstikontekstiga, siis on see Suisalu „Oodates valgust“. Kuid Taavi Suisalu töödes (ka selles) ei ole ühtegi põhjendamata detaili – kõik osutavad keerukale süsteemile.

Lillaka valgusega kaablid viitavad ookeanipõhjas kulgevatele valguskaablitele, mille abil toimib internet. Igal taimel on personaalne IP-aadress. See on numbrikombinatsioon, mille järgi saab taime poole pöörduda ükskõik millises maailmapunktis asuv internetti ühendatud seade. Miks peaks aga mõni seade taime poole pöörduma? Internetis ei tea keegi, kas oled koer või taim või inimene. Igasugune valguse pulseerimine näitab pöördumist taimede aadressile, pöördujaks on bot’id ehk kratid, inimese loodud koodijupid, mis elavad pealtnäha iseseisvat elu ja teevad päringuid muu hulgas ka taimede aadressil. See on toiming, mis piltlikult väljendades on taimede ustele koputamine. See toimub pidevalt, sest taimede klorofülli sünteesimiseks valgust jagub. Bot’id võtavad enda alla umbes poole internetis toimuvast liiklusest. Erineva iseloomuga – kaardistavad, indekseerivad, pahavara paigaldada püüdvad või interneti liiklust ummistada üritavad bot’id elavad vilgast elu, valgus ei lakka, taimekaitsjad ei pea muretsema.

Hermeetilisi kaste, kus taimed elavad omaenese niiskusest, mis vahel üleliigsena kondenseerub klaasi siseseinale, kasutati kunagi taimede laevadega üle ookeani transportimiseks. Nn Wardi kastid tagasid kasulike taimede ülemaailmse leviku. Siinkohal tuleb mängu Suisalu töödest tuttav igavikulisuse mõõde: praegusel ajal on kriitiliseks kaubaks informatsioon ja selle suurimateks arteriteks valguskaablid ookeanide põhjas. Suisalu on pea kõikides töödes sidunud praegusaegse infokasutuse ajalooliste või siis pigem ajatute objektidega. Ta on kaevandanud infot aegunud, kuid veel orbiidil pöörlevatelt satelliitidelt („Maastikud ja portreed“ ja „Etüüdid mustas“, 2016), loonud ohvrikivile digitaalinfo ohverduslahenduse („Digitaalne fossiil“, 2014) või esitlenud ohvrikivi ekraanidel („Digitaalne fossiil 2“, 2017). Tema kaubamärk on minimalistlikult esitatud universaalsed objektid, mis on seotud nüüdisinfotehnoloogiaga, tihti leides vana ja uue ühisosa, kahandades nii uute meediate ja lahenduste tekitatud ihalust ja taandades need igaviku perspektiivis nostalgilisteks välgatusteks.

Kui üht teost võiks eksponeerida ainult sellepärast, et sellel on kaunis väljanägemine ning puudub kontseptsioon ja teoreetiline side kunstikontekstiga, siis on see Suisalu „Oodates valgust“ (2018).

Juhan Soomets

Galerii esimene ruum on jaotatud vaheseinaga pooleks – tekkinud kahte ruumi jaguneb „Võrgu puudutus“, olles materialiseeritud ühes ruumis valguskastina, mis on asetatud kolmjalale. Valguskast pöörleb kolmjala peal ja heidab aeg-ajalt valgust pealtnäha suvalisse suunda. Kastil on staatiline IP-aadress ning juba tuttavate bot’ide pöördumine kasti aadressile paneb selle omakorda pöörama suunas, kust päring tuli ning sinnapoole valgusvihku heitma, otsekui peegeldades kaablitest saabunud päringut tagasi valguse formaadis. Kuna valguskast keerab ennast ka üles-alla, on veidi küsitav, kas päringud võivad ka maa alt (teiselt poolt maakera) või siis taevast (otse satelliitidelt) tulla. Veidi tekitab ka küsimusi, miks dubleerib „Võrgu puudutus” valguskasti kolmjalal ka teises ruumis, olles peategelaseks seal nähtavas videos. Video iseenesest on stiilne – Saaremaa talvisel rannal on pöörava kolmjala kaaslasteks Kiipsaare tuletorn ja vareseparv. Tundetu, kuid truuna pöörab ka videos valguskast temast huvitatud bot’ide poole ja vastab neile valgusega. Bot’id on veelgi abitumad moodustised, kuna neil ei ole üldse füüsilist vormi. Liikumas on videos ka varesed ja Kiipsaare tuletorn, mis küll aeglaselt, kuid järjekindlalt on muutnud nii oma asendit rannajoone suhtes kui ka kaldenurka.

Taavi Suisalu peab esimese põlvkonna tehnoloogiliseks kunstiks teoseid, millel juhtmed ja muud komponendid on katmata ehk soolikad väljas. Nende objektide tööpõhimõte on näha, teosed on nii-öelda alasti. Tehnoloogiline lahendus määrab suuresti teose retseptsiooni. Teise põlvkonna tehnoloogilisel kunstil on tema arvates kapott kinni – teostus ei domineeri vormi üle, tööpõhi­mõte on peidetud. Teostuse üle võtab võimust pealisdisain, tehnilise teostuse neelab kontseptsioon. Kaotanud tehnoloogilise mõõtme, saab teosest universaalne kunst. Teoste tööpõhimõtte ehk tõlgendamisvalemi saame teada vaid kataloogitekstist. Seda, kui palju keerulisi seadmeid sellistes töödes on, kataloogitekstis tavaliselt ei avaldata, sellise info tarvis on vaja üksjagu keerulisemat dokumentatsiooni ja eelteadmisi. Teise põlvkonna tehnoloogilise kunsti esindaja Taavi Suisalu tööde teostus on tõeline meistriklass.

IT-alaseid süvateadmisi tuleks teistega jagada, kuid Tallinna Linnagalerii näitusel puudub publikuprogramm. Ega rahva harimine ja populaarsus Suisalu ülearu ei huvita. Ta on võõbanud galerii välisaknad peaaegu süsimustaks, väljast on näha vaid näituse infoga valguskast. Suisalu on suutnud luua ülistiilse minimalistliku kujundusega ruumi, kus võõrkehana mõjub isegi tooli ja laualambiga valvuri nurgake. Väljapanekul puudub helikujundus, kui selleks mitte lugeda galerii laes täistuuridel huugavat videoprojektorit. See võiks vabalt olla Suisalu kunagise heliteose „Mürafoonia muruniidukitele, 2013“ mõtteline järg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht