Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida

Tiit Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.

JOANNA HOFFMANN

Kuna koostasin äsja Tiit Pääsukese loomingut käsitleva ligi 350-leheküljelise trükise, jäin esiti murelikuks, kas ja palju mul sellele veel lisada on. Siis aga meenus, mida mõtlesin raamatut koostades: asi on täiuslikkusest kaugel, sest nii palju jääb ütlemata. Minu tutvus Pääsukesega on põgus – vaid poolteist aastat – ja ikkagi on telliskivi mõõtu kataloog liiga õhuke. Tegu on lihtsalt nii sisuka kunstniku ja inimesega, kelle elutöö suurus ja mõju väärib tähelepanu ning kõrgeimat tunnustust.

Edukas kunstnikukarjäär. Tiit Pääsuke on sündinud Põltsamaal, ent olnud suurema osa elust tallinlane, kuigi koolipoisina viisid õpingud ta mõneks ajaks Tartusse. Joonistada meeldis tulevasele maalikunstnikule juba sestsaadik, kui ta end mäletab: „Keegi tädi ütles ükskord, kui nägi mind joonistamas, et see poiss on ju päris kunstnik. Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga tahtsin olla see, mida ta ütles.“

Lõpuks stabiilse ja eduka kunstnikukarjääri teinud Pääsukese enesekindlus oli aga pikale veninud õpingute tõttu kolmekümneselt kõikuma löönud. „Viieaastaselt teadsin, et olen kunstnik, kolmekümneselt kahtlesin selles kõvasti. Tartu kunstikoolis käies oli mul veel lootus kunstnikuks saada. Mul läks Tallinnas koolis kaheksandas klassis väga halvasti, ema kutsuti kooli ja koos klassijuhatajaga otsustati, et minu koht on Tartu kunstikoolis. Mul oli ju igasugune õppimise isu kadunud, aga kunstikoolis olin täiesti oma sõiduvees – olin oma tuleviku alguses. Ma olin õnnelik. Kursusekaaslased olid kihvtid ja kogu Tartu jättis mulle hea mulje. Viis aastat oli see minu kodulinn. Siis ma ikka veel teadsin, et minust saab kunstnik,“ kirjeldab Pääsuke oma kunstniku­tee algust. „Õppimise aeg kujunes mulle lihtsalt liiga pikaks: viis aastat kunstikooli, kuus aastat kunstiinstituuti, vahepeal veel kolm aastat Vene sõjaväge. Ma ei mäleta, et see aeg oleks vaevarikas olnud, aga kui kunstiinstituut hakkas läbi saama, ei olnud ma enam kindel, kas minust saab kunstnik.“

Ent just kunstnik pidi Tiit Pääsukesest saama ja temata ei oleks ka Eesti kunstiajalugu võimalik ette kujutada. Tallegi üllatuseks kutsuti ta ERKI viimasel kursusel instituuti õppejõu assistendiks ning praegusesse kunstiakadeemiasse jäi ta tööle enam kui 40 aastaks. Küsimusele, kuidas on õpetajatöö teda kui inimest ja kunstnikku mõjutanud, vastab Pääsuke: „Kui rääkida õpetajatöö plussidest ja miinustest, siis arvan, et olin väga õnnelik, et sain noortega töötada nii pikka aega. Ma tundsin, et säilin nooremana, ja nemad õpetasid mind samamoodi nagu mina neid. Mina õpetasin neile tehnilisi oskusi ja võtteid, nemad mulle kaasaegset kunsti. Üks asi oli halb ka: kõike, mida ma neile rääkisin, pidin ka põhjendama. Ja sellest tuli niisugune harjumus, et isegi nüüd, kui ma ammu pole enam õppejõud, otsin ikka põhjendust, miks ma seda või teist teen. See häirib, kui tahan end vabaks lasta.“

Kunstnikuteel julgustas Pääsukest jätkama ka tema õpetaja Lepo Mikko, kelle abiga pääses ta juba ERKI kolmandal kursusel näitusele esinema. See ei olnud toona tavaline, et tudengid said oma töid avalikult eksponeerida. Kõik hakkas vaikselt sujuma, tulid head arvustused ning Pääsuke sai kunstnikuna tuule tiibadesse.

Tiit Pääsukese kunstnikukarjäär on kulgenud üle poole sajandi edukalt ja eriliste takistusteta. Ka nõukogude ajal ei tulnud pigem poeetilist ja ideoloogiavaba ainest maalival kunstnikul kompromisse teha. „Mõni kunstnik, kes sai endale kultuuriministeeriumi tellimustöö, pidi küll järgima mingeid nõudmisi, sest oli politiseeritud žürii ja suuremad rahad taga. Mina selliseid tellimusi ei teinud. Ja loomingu piiramist minu puhul polnud, mind võeti kohe hästi vastu. Olen öelnud, et Eesti kunsti­ajalugu oli vägivaldselt katkestatud, seal oli tühimikke ja minu kunst sobitus kohe ühesse neist,“ meenutab Pääsuke. Toetavalt mõjus ka asjaolu, et Pääsukese põlvkonnal olid veel eestiaegsed õppejõud nagu Mikko, Võerahansu ja Kuusik. Nii et Repini akadeemia programmi, mis oli tehtud kogu Nõukogude Liidule, eriti ei järgitud. Ega sellest ka väga hoolitud.

Enesekriitilisus ja intellektuaalsus. Kui küsisin Pääsukeselt tema suurimate ebaõnnestumiste kohta, vastas ta: „1970ndatel jalutasin Löwenruh’ pargis ja seal oli üks väga uhke lõviskulptuur, millel olid esikäpad ära murtud. Maalisin seda lõvi ja parki ning pakkusin näitusele. Ilmselt sai saatuslikuks, et panin teose pealkirjaks „Endine park“. Žürii saatis pildi tagasi. See oli minu maal nagu minu maal ikka, lihtsalt sisu ei sobinud neile.

Pärast maalisin teose üle, ehkki oleksin võinud seda ka aastaid hiljem näitusele pakkuda. Nüüd mul tuleb see meelde iga kord, kui Löwenruh’ pargis jalutan. Park hoolitsetud, lõvi käpad terved.“

Möönsin, et kui kunstnikul seostub ebaõnnestumisega vaid selline juhtum, siis on tal ikka tõesti väga hästi läinud. Välise edu juures on Pääsuke ise oma loomingu vastu päris kriitiline. Ta tunneb paljude tööde puhul, et saaks veel paremini ja tuleks siit-sealt täiendada, nii et tihti maalib ta oma teosed üle. Mõnikord läheb ehk liialegi ja lõuend lõpetab prügikastis. Ka peab Pääsuke end aeglaseks ja mitte eriti produktiivseks maalijaks, ent siin võib olla tegu jällegi enesekriitikaga. Kui möödunud sügisel Tartu kunstimuuseumis tema ülevaatenäitust „Nostalgiata“ ette valmistasime, oli suur mure, et töid, mida näidata tahaks, on nii palju, aga ruumi liiga vähe. Väljapanek tuli isegi päris tihe, aga välja jäi tõesti kui mitte mitme, siis vähemalt ühe sama suure näituse jagu loomingut, mida oleks kindlasti tahtnud eksponeerida.

Pääsukese stabiilset taset ja hinnatust tõestavad arvukad regulaarselt toimunud isiku- ning grupinäitused ja tema teoste kuulumine nii Eesti suuremate kunstimuuseumide kogudesse kui ka paljudesse erakollektsioonidesse. Samuti on teda hinnatud rohkete auhindadega, sh kaks korda Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1975 ja 1981), Konrad Mäe nimelise preemiaga (1992), Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (1999), kultuurkapitali aastapreemiaga (2000), Eesti riigi kultuuripreemiaga 2011. aasta loominguliste saavutuste eest ning kultuurkapitali elutööpreemiaga aastal 2018. Ja nüüd ka riikliku kultuuri elutööpreemiaga. Pääsukese bibliograafia kallal töötades ei õnnestunud mul leida ühtegi artiklit või arvustust, mis olnuks kuidagi negatiivselt kriitiline – kogu aeg on temast mõeldud ja räägitud hästi.

Miks on ikkagi Tiit Pääsukese looming nii eriline? Eelkõige peetakse Pääsukest Eesti kunstis üheks silmapaistvaimaks koloristiks. Seisin hiljuti näitusesaalis tema maali „Sama ja teine II“ (2008–2009) ees ja mõtlesin, et see on lausa loogikavastane, kuidas saab ühes teoses olla nii palju värve ning samal ajal valitseda filigraanne tasakaal. Pääsukese maalid säilitavad kogu oma värvikülluses meisterliku elegantsi. Nii hea värvi- ja kompositsioonitaju on jumalast antud anne, millega on õnnistatud väheseid. Realistlikku kujutamist ja tehnikaid on võimalik õppida, aga Tiit Pääsukeseks saab ilmselt ainult sündida.

Pääsukese esteetilises lähenemises peitub ka nüansirikas intellektuaalsus. Detailid tema maalidel ei ole juhuslikud, vaid kõnelevad vaatajale sümbolite keeles (kunsti)ajaloost, Pääsukese omamütoloogiast, ajuti ka päevapoliitikast. Näiteks teoses „Tükk taevast“ (2019) lõhestab härja sarv taevapiiri, moondudes aga teeks maali servas ähmaselt kujutatud raudteejaamani – siin sai kunstnik inspiratsiooni Rail Balticu projektist. Hiljuti kuulsin Pääsukest avamas teose „Romulus II“ (2012–14) motiive: Kapitooliumi emahundist on taiesel saanud hüään, kelle kohale kummardab Kadrina rahva­rõivaseelikus naine, hundi rinna all on poisslapsi kahe asemel üks, taamal leegitseb Vesuuv …

Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid on ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.

Oma asja ajamine. Kindlasti on Pääsukese loomingu aktuaalsuse taga pidev areng, ent ka järjekindlus enda valitud teel. Ta on jäänud truuks maalikunstile, isegi 1990ndatel, mil juhtus nii palju uut ning huvitavat, nii et võis tunduda, et maalikunst jääb edaspidi kõige muu varju. Pääsuke ise ütleb, et siis, kui tulid uued meediumid, oli tema jaoks liiga hilja – ta oli juba viiekümnendates eluaastates. Maalikunsti valimist pole ta ka iialgi kahetsenud: „Mida rohkem värvimaailma süveneda, seda keerulisemaks ja huvitavamaks see läheb. Ma ise ka muutun ja kui vaatan kunstiajaloo ammu tuntud töid, siis näen alati midagi uut. See on lõpmata huvitav. Müstiline.“

Just nii-öelda oma asja tegemine näib olevat üks osa tema edu valemist. 1990ndatel kõige kiuste armastatud maalikunstile truuksjäämist kirjeldab ta nii: „Oleme nüüd näinud, et kui uus meedium tuleb, ei tapa see vana. Surma on ju ennustatud filmikunstile, teatrile, klassikalisele muusikale, paberraamatutele. Asja tuleb võtta rahulikult ja teha seda, mida oskad, mitte tõmmelda iga hinna eest, et ajaga kaasas käia. Aeg käib ise sinuga kaasas niikuinii.“

Seejuures on näha Pääsukese käekirja arengut, tehnilisi uuendusi ja katsetusi läbi aastakümnete. Ta naaseb sageli juba tuttavate motiivide juurde, ent alati midagi lisades ja täiustades. Pääsukese käekiri on küll äratuntav, kuid näitusel „Nostalgiata“, kus alumisel korrusel on väljas rohkem uuemat loomingut ning ülemisel juba klassika, on selgesti näha, et kunstnik on hakanud vanemaks saades üha uljamalt, ent ka osavamalt eksperimenteerima ning piire kompama. Tema loomingusse ilmuvad õli kõrval akrüülvärv, assamblaaž, teoste eri formaadid ja kujud, maalid on kohati abstraktsemad ning kompositsioon vabam. On näitusekülastajaid, kellele meeldib rohkem üks või teine korrus. Öeldakse näiteks, et „need uued teosed on palju põnevamad“ või et „varasem looming on ikka palju hingelähedasem, klassika“. Mina aga ei suuda ega tahagi valida: mulle meeldib kogu Pääsukese looming. On põnev, et kunstnik on jäänud truuks oma isikupärasele käekirjale, ühtlasi muutudes ja jätkuvalt üllatades.

Elutööpreemia on Pääsuke saanud küll oma looming eest, kuid vähem oluline ei ole tegelikult seegi, et ka inimesena on ta imetlusväärne. Mulle tundub, et nii mõtlevad ka kõik tema sõbrad ja tuttavad, kellega mul on õnnestunud vestelda. Pääsuke on laia silmaringiga palju reisinud ning lugenud inimene, kelle lugusid elus ette tulnud seikadest on maru huvitav kuulata. Ta on alati viisakas, arvestav ja empaatiline, nii et poolteist aastat näituse ning raamatu kallal koos nokitsemist oli kõike muud kui väsitav või tüütu töökohustus. Ligi pooleks aastaks usaldas Pääsuke mulle ka oma ateljee võtmed, et saaksin põhjalikult uurida ligikaudu kümmet arhiivikasti, mis on täis fotosid, dokumente, kirju, visandeid ja palju muud. Alati ootas mind ees head ja paremat: vitamiinivesi, snäkid, vein ning parim seltskond. Tõtt-öelda ei suuda ma siiani ära imestada, et mulle langes osaks selline privileeg. Tiit Pääsukesega koos töötamine jääb ilmselt üheks olulisemaks elamuseks ja kogemuseks minu elus.

Kui Pääsuke kuulis, et kirjutan tema kohta artikli, manitses ta mind, et ma ei kiidaks liialt. Vastasin talle, et kahjuks ei ole see võimalik. Nii nagu ta ise on öelnud, et on proovinud koledamalt maalida, aga see ei ole õnnestunud, ei saa temast ka teisiti kirjutada kui ilusasti.

Paar päeva tagasi jalutasime tema suurel ülevaatenäitusel Tartu kunstimuuseumis ja ta ütles (taas), et paljude teostega kohtub ta sellel näitusel ilmselt viimast korda elus. Pärast näituse lõppu lähevad maalid tagasi muuseumide hoidlatesse ja erakogujate kodudesse. Mina tahan omalt poolt vastata enam-vähem sama melanhoolse mõttega: olen end korduvalt tabanud kurvastamas, et minu ja Tiit Pääsukese vanuse vahel laiutab pool sajandit ja me ei saa järgmised 50 aastat head tuttavad või sõbrad olla. Kedagi nii erilist ja andekat kohates tahaks ometi, et ta oleks igavene. Oma loomingu kaudu ju ongi.