Tontlik teraapiaseanss keset päikselist päeva

Maasalu tabab oma värvide ja pintslikasutusega otse kümnesse ja väljendab praeguse maailma sõjaeelset-sõjaaegset õhustikku ülima täpsusega.

KERLY RITVAL

Angela Maasalu näitus „Õnnelik maja“ Viljandi Rüki galeriis kuni 20. IV 2024.

Näitusesaali sisenedes leiab vaataja ukselt palve jalanõud jalast võtta. Angela Maasalu resideerub 2013. aastast Londonis ja tema näitus „Õnnelik maja“ kõneleb kunstniku mõtetest ja tunnetest seoses võõrsil elamise ja kodumaaga. Mulle seostub väljaspool kodu jalanõude eemaldamine ennekõike pühakotta sisenemisega ning igal juhul aitas see nõue vastava meeleolu kujundamisele kõvasti kaasa. Jalanõude eemaldamise instruktsioon toimis justnagu kojujõudmise rituaali osa.

Kui jalatsid maha võetud, astusin kaltsuvaipadega kaetud põrandale. Ruumis polnud jälgegi muidu Rüki galeriile iseloomulikust kärtssinisest põrandast. Seintelt vaatasid mulle vastu maalid, mis üllatasid oma koloriidi, stiili ja sümbolikeelega. Esiti õhkus neist teostest midagi koledat, ent mitte sellist vana kooli „appi, tänapäeva noored ei oska akadeemiliselt joonistada!“ koledat, vaid midagi jubedalt tontlikku. Neist maalidest vaatas mulle vastu veider nihestatus ja traumaatilisele süžeele vihjav sisu. Kui suhestuda teiste traumadega, teravduvad paratamatult ka omaenda läbielamised, minapilt ja kõikvõimalikud elujuhtumused. Äkitselt ähvardas mind keset päikselist päeva Viljandis kunstinäitusel viibides oht leida end taas keset sügavat eneseanalüüsi.

Kui olin esimese skeptilise ringi näitusele peale teinud, haarasin paberilehe järele, kuhu olid kirja pandud näituse saatetekst ja tööde pealkirjad. Kuraator oli seekord otsustanud mitte näidata pealkirju teoste all. Mind mõjutab see valik pea alati positiivselt, sest annab näitusekülastajale võimaluse kohtuda kunstiteosega kaks korda: esmalt vahetult ning seejärel kunstniku sõnastuse abiga. Vahel oskavad pealkirjad kõik ära rikkuda, mõnikord jällegi müstilist seletamatust süvendada. Seekord aga muukisid teoste pealkirjad mind vaatajana lahti.

Eemaloleku maskid

Siinkohal astusin ka metafoorselt oma kingadest välja. Umbes nagu koju jõudes unustan teinekord oma ühiskondliku rolli, ülikoolikraadid ja ameti, hakkas minuga midagi sellesarnast aset leidma ka Rüki galeriis. Kunstinäitusest sai otsekui hea raamat, mida lugedes võisin häbitult otsida paralleele enda elust. Kodu ja eemaloleku vaheline pinge on mullegi tuttav: miks on nii, et vaim läheb alati särama just siis, kui saab ära, ning miks kriibib eemal olles südant igatsus just nende vastu, kelle juurest ära mindi? Selle mündi teine pool on võõrandumine kodumaast ja eestlastest, eemalt naasnuna ründab alati identiteedikriis. Hing ei suuda leppida elu raskusega sellisel kujul, nagu siinsed inimesed seda oma õlul kannavad.

Maalil „Kodus“ on kujutatud punases särgis tüdrukut Veneetsia maskiga. Ta seisab valge kardina ees ning särgil on kujutatud kolme näoprofiili üksteise sees. Kohe seostus see tundega, mis tekib, kui ma kuskilt kaugelt koju jõuan. Mõnda aega ei tule mask peast, kuigi ise ei ole aru saanud, et ma seda üldse kannan. Olen kunagises koduses keskkonnas ning vaatlen enda ümber toimuvat kui teatrit, samal ajal püüdes aru saada, kes ma olen ja mida tähendavad vahepeal omandatud uued kogemused. Kas olen tõeline või kannan maski? Kas mingi tõeline mina üldse enam eksisteerib?

Teos „Võta võta kõik“ oli ehk põhjus, miks näitus mulle esimese hooga pisut eemaletõukavana mõjus. Maalil on kujutatud alasti naist, kes on keskelt lahti lõigatud ning endalt nahka kostüümina maha koorib, punane sisikond maa poole lendamas. Naise ühele reiele on joonistatud lõvi, kelle sisse on torgatud kaks mõõka. Maal mõjub appikarjena, see on vähemalt sama intensiivne kui Munchi „Karje“. Õigupoolest oli näitusel ka teoseid, mis tekitasid teistsugust äratundmist ja panid suunurki kergitama, näiteks maal „Talvehaigus“, kus on kujutatud päiksekollase pea ja paksu mururohelise vammusega tädi, kelle paremale õlale toetub raske sinine käsi. Oma peas nimetasin selle käe „pimeduse depressiooniks“.

Sarnane ravib sarnast

Kui viidete mainimiseks juba läks, siis peaasjalikult tekkisidki seosed nii sümbolistliku dekadentsiga, eriti Goya hilisemate teostega („Saturn õgimas oma lapsi“ või „Uinunud mõistus sünnitab koletisi“), kui ka esimese laine ekspressionismiga, seda just värvi ja joone kasutuse poolest. Kui ekspressionism Esimese maailmasõja aegu Euroopasse ilmus, oldi ehmunud selle vormikeelest. Kunstiajalugu õppides ei saanud ma aru sellest koleduse kritiseerimisest, kuna ei pidanud kriitikat põhjendatuks. Maasalu tabab oma värvide ja pintslikasutusega otse kümnesse ja väljendab tänapäeva maailma sõjaeelset-sõjaaegset õhustikku ülima täpsusega.

Maalide kaudu iseendas kogu õuduse äratundmine oligi ehk näituse­kogemuse puhul kõige nihestatavam. Mürk võib aidata mürgi vastu, üks traumaatiline kogemus võib tühistada eelmise. Teismelisena toitusin raskest metal-muusikast, sest see oli ainuke, mis mind rahustas ja aitas mul elusolemises lootust näha. Maasalu näitus „Õnnelik maja“ mõjus kokku nagu teraapia­seanss: esmalt ärritas, siis vajutas mingitele punktidele, pakkus samastumisvõimalusi ja seejärel rebis lahti midagi, mida ma sellisel ilusal päeval üldse ei tahtnud puudutada, aga mis siiski vajas sekkumist. Ja mis peamine, seansi mõju on pikaajaline.