Trükimust hääl

Festivali kava oli kui hääle kasutamise võimaluste ja tõlgenduste popurrii. Pidetu lähenemine avas definitsioonide kütkeis ägiseva pilgu, kuid tundsin puudust eestikeelse hääle eripärast.

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook

VIII NU performance’i-festival „Hääl ja midagi veel“ Kanuti gildi saalis, Sveta baaris ja Sakala 3 teatrimajas. Kuraatorid Margit Säde ja Egija Inzule, korraldaja Uue Performantsi Selts, algatajad Anders Härm ja Priit Raud ning graafiline disain Jaan Evart ja Moonika Maidre.

Arvestades, et NU performance’i-festivali initsiaatorid on Anders Härm ja Priit Raud, ei saakski ettevõtmise fookus langeda mujale kui vabade ja etenduskunstide vahelisele hämaralale. Mis muidugi pole väga hämar, lihtsalt raskemini ühele või teisele poole nähtamatut terminoloogiamüüri sõeluv, seega sõltumatum kirjutamata ettekirjutustest. Iga kord valib festivali meeskond visiooni looma kuraatori(d), kes lööb maamärgina soisesse pinnasesse temaatilise teetähise. Sel korral toimisid tandemina kuraatorid-kunstitöötajad Margit Säde Eestist ja Egija Inzule Leedust. Teema on hääl. Hääl ja midagi veel.

Eestikeelne „hääl“ tõmbas ootuste-tõlgenduste spektri laiaks. Keha korinate ja raginate hääl, lootusetuse hääl, südametunnistuse hääl. Ingliskeelne voice tegi vajaliku kitsenduse. Ikkagi inimhääl. Seega langes rõhk häälepaeltele. Eeldatav oli tekstipõhisus, kuid mulle ootamatult festival jututoaks ei osutunudki.

Kas keha peab olema laval, et keha oleks laval? Hääle abil ollakse juba kohal. Seega on teatris tähtis kohalolufaktor ülekantav ka hääle abil. Kui keegi krudistab kõrva ASMRi (autonoomse sensoorse meridiaanreageeringu) sosinaid, on see peas juba kohal ja enamgi veel. See tekitab füüsilist kõdinat, erutust, kripeldust, mis on füüsilise impulsina ajas ja ruumis mõõteriistadega registreeritav. Seega on see kohal, sest hääle mõju on kehas füüsikaliselt uuritav. Kehaline kogemus on alati kohal. Kehaline kogemus on ruumis. Vaataja kehast saab metafoorne lavaruum.

Eklektika gaasipedaal oli põhja vajutatud. Hilisteismelise mõminaräpp, drag-play back show tantsukava, analoogsüntesaatorid, tehnoreivi tõlgendus, performatiivne loeng, vestlusõhtu, videoklipid, DJd, tudengiperfokad, tänavatantsu iseseisvat elu alustava põlvkonna kõvemad nimed … Festivali kava oli kui hääle kasutamise võimaluste ja tõlgenduste popurrii. Mõned tõlgendused olid nii meelevaldsed, et vaevu mahtusid hääletemaatika alla. Michele Rizzo „Higher“, mis kohe festivali algul seadis lati kõrgustesse, oli häälega seotud vahest ainult kuraatorite sissejuhatava pealkirjaga „Rütmis lahustumise hääl“.

Mingil moel võiks festivali kava jagada kaheks. Etteasted, mis olid hästi selgelt seotud häälega, ja etteasted, mis olid kava tutvustuses vahendatud häälest lähtuva selgituse kaudu. Neist esimesse poolde kuulusid näiteks Erik Brüngeri performatiivne loeng „Tüdruk, keda polnud olemas“ („The Girl That Never Was“), Ana Mendesi sõnalavastus „Autoportree“ („Self-portrait“) ja James Lorien MacDonaldi stand-up-komöödia „Sisenesin internetti ja läksin hulluks“ („I Got Online and Went Mad“). Teises pooles aga analoogsüntesaatorite kontsert (Doris Hallmägi, Nicolas Buzzi, Darkside, Nina Elektrichka alapealkirjaga „Sünteetilise polüfoonia hääl“), Londoni elektroonilise muusika artisti Lolina live-mix-etteaste („Kajahääl ja jee“) või Jaanika Arumi, Katrin Enni ja Helen Västriku katsetused materjalivõnkeid võimendavate kontaktmikrofonidega („Hoole hääl“).

Michele Rizzo „Higher“, mis kohe festivali algul seadis lati kõrgustesse, oli häälega seotud vahest ainult kuraatorite sissejuhatava pealkirjaga „Rütmis lahustumise hääl“.

Alwin Poiana

Seekordsel NU performance’i-festivali kuraatorid-kunstitöötajad Margit Säde Eestist ja Egija Inzule Leedust tegutsesid tandemina. Teema oli hääl. Hääl ja midagi veel.

Madis Kurss

Kuid ega pealkirjad kogu selle eklektika puhul häirinudki, pigem avas pidetu käsitlusviis definitsioonide kütkeis ägiseva pilgu. Vahest ainsana tundsin etenduskunstide häälerikkuseürituse puhul puudust eesti hääle eripära väljatoomisest. Ikka needsamad vanad head algriimid ja kõlasõnad. Laabani, Luuluri, Jakapi häälutused, sonimised, viunumised, põristamised, lõõritamised, mulisemised, jõuramised, jauramised, huikamised, luikamised, kiunumised, räuglemised, vingahtamised, susisemised, lälisemised ja rögisemised. Kogu kõlaluule helikeelse sõnavara rikkus.

Eklektilisus oli aga ka festivali trump. Naudin asju, mis on ebakindlate piirjoontega, raskesti sõnastatavad, loobitavad nagu koer üle plangu. Asjad, mis on sulaolekus, kus need oleksid nagu miski, aga pole saanud veel millekski. Kava popurriis oli raske otsustada ühe või teise lavastuse kasuks, nii et vaatasin valimatult kõik ära ja kuigi enamik nähtust läks laia kaarega minust mööda, oli mul väga hea meel, et kõik ära nägin. Forsseeritud eneseharimine. Mõtestamine ja üldpilti seadmine ei peagi olema kui püstolreporteri kiire reaktsioon. Oluline võib leida eneseteadvustamispusles koha ka aastaid hiljem, ebaoluline ununeb.

Inimese seest kostev sõna on paratamatult juba oma olemuselt performatiivne. Selleks et sõnal oleks mõju, tuleb kopsudest õhku nagu torupillikotist kontrollitult välja suruda. Õhk läbib hinge­torust väljudes häälepaelte tekitatud takistuse ning kõrv ja ka aju tunnevad eri kõrgustel võnkuvates helides ära tuttava mustri. Kui tahame kellelegi midagi öelda, peame paratamatult läbima selle performatiivse akti, esinema kellelegi, tegema end kuuldavaks. Sõnadel on tagajärjed. Kellel siis ei ole meenutada mõnd algklasside või põhikooliaegset hüüdnime, mis paneb seniajani selgroos lülide vahelt kripeldama. Sõnadega tehakse asju. Kellegi ahistus külmkapi taha surutuna või töökohal põlve silitamine ei erine sellest, kui füüsiline aktsioon asendada verbaalse tiirase fantaasiakirjeldusega. Sihtmärk tunneb end tabatuna. Kahju saab teoks. Sõdurit ei sunnita tapma, hoides püssitoru tal oimukohas. Tal lihtsalt kästakse seda teha. Ja ta teeb. Käsk on vanem kui meie. Sõnadega abiellume, teeme haiget, pakume naudingut, juhime riiki ja räägime, mis festivalil näha oli. Sõnadega paneme nimesid. Nimetame lapsed Katiks ja Kustiks, koera Mukiks, tooli tooliks ja laua lauaks. Ütleme referendumil kellegi inimõiguste kohta „jah“ või „ei“.

Nimetamisest ei pääse mitte kusagil. Isegi kõige radikaalsemate abstraktsioonide puhul mitte, sest ikka vaatame plakatilt nime ja pealkirja, kavast pikkust ja sissejuhatavaid sõnu. Ka provokatiivselt trükimustast puutumatu valge leht on viide sõnadele nende puudumise kaudu, nagu tooli proportsioonidele vastab inimkeha ja tühi kiiver vihjab selles asuvale võimalikule peale. Seega võib ka tühjalt lehelt lugeda verbaalset seisukohavõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht