Turvatsoonist välja, turistidest eemale

Eelco van der Lingen: „Giardinist väljaminemine on investeering tulevikku. Et mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.“

REET VARBLANE

Holland on osalenud oma väljapanekuga Veneetsia biennaalil juba 110 aastat, esimest korda 1912. aastal. Ikka biennaali keskpunktis – Giardinis. 1953. aastal rekonstrueeris vana paviljoni arhitekt Gerrit Thomas Rietvald. 1956. aastal esindasid Hollandit seal modernismi suurkujud Constant Anton Nieuwenhuys, Bart van der Leck, Piet Mondriaan ja André Volten. 1995. aastast peale vastutab Veneetsia biennaali Hollandi väljapaneku eest Mondriaani fond.

Järgmise aasta aprillis avataval LIX Veneetsia biennaalil on Giardinis Rietvaldi paviljonis aga hoopis Eesti väljapanek, Holland on leidnud paiga Veneetsia põhjaosas, Misericordias ühes vanas kirikus. See on ühekordne vahetus, sest nii näeb ette biennaali kodukord. Mondriaani fondi juhataja Eelco van der Lingen on kindel, et see pole pelgalt korraks enda proovilepanek, see on uus algus.

Milline on Veneetsia biennaali tähendus Hollandi kunstielus?

Nii palju, kui mina mäletan, on Rietvaldi paviljon ja Veneetsia biennaal tähistanud Hollandi kunstielu kõrghetki. Seal esinemine on alati olnud kohutavalt tähtis sündmus. Eelkõige oma riigi esindamise pärast.

Kas see tähendus on ka ajas vahetunud? Keda Hollandi kunstnik biennaalil esindab? Oma maad või eelkõige ennast? Kui mõelda tagasi 1950ndate ja 1960ndate peale, siis ainult rahvuspaviljonid moodustasidki biennaali. 1970ndatest asi muutus, seda eelkõige tänu Bonito Oliva ja ka Harald Szeemanni otsustavatele sammudele avada biennaal kõigele uuele, mis kunstimaailmas tollal toimus. Rahvuspaviljonide kõrval omandas suure tähenduse kuraatoriprojekt.

Hollandi kunstnik esindab oma maad, biennaali tähendus ja tähtsus ei ole meie kunstielus muutunud. Kui rääkida erinevusest, siis see ei ole seotud mitte niivõrd Veneetsia ja biennaaliga, kuivõrd sellega, kuidas mõistame ja hindame oma rahvust ja riiki. See ei ole ainult Hollandi küsimus, ka kõikjal maailmas ollakse rahvuse mõiste suhtes kriitilised. Millist rahvust ja riiki esindatakse? Kellele see riik on mõeldud?

Kui vaadata Hollandi paviljoni viimase kümne aasta väljapanekuid, siis neist tuleb selgelt esile viis, kuidas oma ajalukku suhtutakse. Hollandi ajaloost räägitakse märksa vähem positiivses valguses, kui seda varem tehti. See osutab ka kunsti ja kunstnike teadlikkusele: mineviku taagast ei saa vaadata mööda ka kunstnikud. Hollandi esindamine on aga endiselt tähtis. Siin ei ole midagi teisiti.

Kui mõelda praeguse aja väga kireva rahvusvahelise kunstielu – suurejooneliste kuraatoriprojektide ja uute biennaalide-triennaalide peale, kas võib ikka väita, et iga endale juba nime teinud Hollandi kunstniku unistus on esindada Veneetsia biennaalil Hollandit? Või ahvatleb biennaali kuraatoriprojekt kunstnikke hoopis rohkem?

Üks ei ole tähtsam kui teine, rahvuspaviljonid ja kuraatoriprojekt moodustavad hästi toimiva terviku, need on dialoogis. Rahvuspaviljonideta ei oleks Veneetsia biennaali.

Väikestele, suhteliselt hiljaaegu biennaaliga liitunud maadele on see tõesti võimalus ennast näidata ja anda oma kunstnikule võimalus nähtavaks saada. Kui mõelda kas või Eesti peale, siis Veneetsia biennaalil oleme osalenud 1997. aastast peale, kuraatoriprojektis on osalenud vaid kaks kunstnikku. Kuraator on (ja peabki olema) vaba nii rõhuasetustes kui ka kunstnike valikus. Kas märksa pikema rahvusvahelise kunstielu kogemusega Holland vajab ikka rahvuspaviljoni?

Veneetsia biennaal, nagu paljuski ka teised Euroopat ühendavad organisatsioonid, koosnevad riikide esindustest. Erinevalt teistest biennaalidest on Veneetsia biennaal just see koht, kus saab näha iga osaleva maa kunsti erilist kvaliteeti. Kunstis ei armastata võistlusmomenti ja ka riikide või rahvuste järgi jagunemist. Kunstnik on vaba ja esindab iseennast. Aga me siiski mängime seda mängu kaasa: Soome on seekord huvitavam kui Šveits, mulle meeldib hoopis Austria jne. Punktide panemise peale pole küll mindud, aga mõneti võib Veneetsiat võrrelda Eurovisioniga.

Rahvusvahelisel lauluvõistlusel on küll miljonid vaatajad ja tuhanded fännid, kuid ega seda ikka tõsise muusikasündmusena võeta. Eurovision pakub rohkem seltskondlikku muusikaelamust. Veneetsia biennaal on aga tõsine kunstisündmus.

Jalgpalli suurvõistlustele minnakse parimaid mängijaid vaatama. Veneetsia biennaalile eelkõige rahvuspaviljonide pärast. Mida Brasiilia seekord näitab? Mida on Koreal meile öelda? Mis toimub Korea kunstis? See on biennaali problemaatiline külg, aga midagi pole teha, see toimib.

Kui mõelda Rietvaldi paviljoni kuuekümneaastase ajaloo peale, siis see algas selgelt modernismi manifestatsiooniga. Kuhu see on suundunud? Kas Hollandi väljapanekud räägivad rohkem sellest, mis toimub kodus või mis toimub rahvusvahelisel areenil?

Veneetsia biennaalile oma esinduse valimisel oleme lähtunud eelkõige sellest, millised on parajasti meie ühiskonna kõige kuumemad teemad. Oleme need toonud Veneetsia biennaalile, et need leiaksid seal rahvusvahelisel foorumil vastu peegeldamist ja edasi arutlemist. Kuid teema ei saa olla ainuke kriteerium, esindaja peab kõnelema rahvusvahelisel tasandil, olema arusaadav rahvusvahelisele publikule. Vastasel juhul on õigem tema kunsti näidata Hollandis meie oma publikule. Hollandi esindaja peab esile tooma selle, mis on Hollandis tähtis, ning välja paistma ka biennaali pakutavas kontekstis. Varem oli lihtne: žüriil tuli valida kõige huvitavam hollandi kunstnik.

Ikkagi, mida tähendab esindada Hollandit?

Hollandlased on väga kriitilised selliste mõistete nagu „rahvus“ või „rahvuslus“ suhtes. See käib ka euroopluse ja ka europotsentrismi kohta. Praeguses kuns­tis tuleb kriitiline suhtumine ajalukku ja ka rahvuse väljakujunemisse teravamalt esile kui mõnes teises valdkonnas. Kriitiline suhtumine on üldi­semalt omane kogu meie sootsiumile.

Kas Hollandi kunsti kuulsusrikas minevik alates Pieter Brueghelist või Hieronymos Boschist, Rembrandtist rääkimata, ja lõpetades modernismi suurkuju Piet Mondriaaniga mõjutab ka praegust kunstipilti? Või see on pelgalt möödanik?

Väga raske on siin üldistust teha. Oleme kasvanud üles Rembrandti, van Dycki ja Halsiga. Nad kuuluvad loomulikult meie kultuuri ja meie enda juurde. Mäletan, et esimest korda Viinis olles nägin sealses muuseumis van Dycki portreed aukohal. Uhke tunne oli küll. Aga need nn suured Madalmaade meistrid ei ole need, kes praegusi kunstnikke huvitavad. Mondriaaniga on lood teisiti. Kui mõelda hiljutiste Veneetsia biennaalide peale, siis Hollandi paviljoni kujunduses on peegeldunud tema kunst. Aga mitte ainult: modernism ei kuulu ainult meie minevikku, kust oleme tulnud, vaid modernism on olnud ka valikuküsimus. Kui oleksime teinud teistsuguse valiku ja andnud sõna ka neile, kes ei ole olnud ühiskonnas kesksel positsioonil? Modernismis peegeldub suuresti valge inimese privileeg.

Kuidas on käinud Hollandi esindaja valimine?

Kui ajas tagasi minna, siis Hollandi suuremad kunstimuuseumid nimetasid kuraatori ja kuraator valis kunstniku või kunstnikud, kellega ta tööle hakkas. Ühel korral nimetas Amsterdami Stedelijki muuseum, kaks aastat hiljem Rotterdami Boijmans Van Benuingeni muuseum jne. Kuid 1990ndatel ei olnud Hollandi valitsus enam sellise valimisviisiga rahul ja otsustati moodustada fond, kes hakkaks tegelema Veneetsia biennaali Hollandi esindatusega. Fondi juhataja nimetas kuraatori, kes siis hakkas Hollandi väljapanekut ette valmis­tama. Kõik käis väga lihtsalt. Kui aga moodustati Mondriaani fond, siis läks Veneetsia biennaali korraldamine sinna ja otsustati avatud võistluse kasuks. Avatud võistlus ärgitab võimalikult paljusid kuraatoreid läbi mõtlema, millega võiks Hollandit nii suurel rahvusvahelisel kunstifoorumil esindada. See ärgitab suurelt mõtlema. Žürii ülesanne on leida esitatute seast parim projekt.

Kui aktiivselt avatud võistlusel on osaletud?

Väga aktiivselt. Iga kord on osalenud 18-19 kuraatorit, mis Hollandi kohta ei ole üldse vähe. Selle tugev külg on, et järjest enam hakati mõtlema selle peale, mida tähendab riigi esindamine. See on täiesti midagi muud, kui teha näitust oma institutsioonis.

Avatud võistluse nõrk külg on, et rahvusvahelisel areenil ennast maksma pannud kuraatorid ei ole enam huvitatud seal osalemisest. Nad tahavad, et neid kutsutaks. Nende staatus ei luba neil osaleda, sest pole kindel, kas just nemad osutuvad valituks.

Mis kõige tähtsam – ka iga toimiv süsteem vajab värskendamist. Seetõttu oleme avatud võistluse seekord kõrvale jätnud ja võtnud kõik kuraatorid ja kunst­nikud, kes on osalenud kahel viimasel korral avatud võistluses, ning palunud žüriiliikmetel see nimestik üle vaadata ja teha oma valik, kes neist võiksid esindada järgmisel korral Hollandit. Žürii valis välja neli kuraatorit või kunstnikku ja neil paluti täiesti anonüümselt esitada oma idee. Žüriid paluti mitte mõelda niivõrd selle peale, kes väärib kõige rohkem esindama Hollandit, vaid kes on Veneetsias parim variant. Žürii on rahvusvaheline, aga kõik žüriiliikmed tunnevad väga hästi Hollandi kunsti­pilti. Näiteks Liverpooli biennaali juht oli töötanud aastaid Hollandis jne. Hollandi kunstiväljal tegutseb väga rahvusvaheline seltskond.

Kas rahvusvahelisus on hea või halb?

Ma olen sellega väga rahul. Hollandi kunst on heal järjel. Oleme küll väike riik, aga meie asukoht on just selline, et siia on hõlbus sisse põigata ja anda meile tagasisidet.

Kas uus valimisviis on ennast õigustanud?

Oleksin halb direktor, kui tunnistaksin, et ei ole rahul. Aga kui tõsiselt vastata, siis žürii oskas esitada õigeid küsimusi ja valik sai suurepärane. Võib-olla oleksime ka avatud võistlusega jõudnud sama tulemuseni, aga uuendatud valimiskord tõi esile teistsuguse energia. See on omaette väärtus. Žüriiliikmed tundsid, et nad on protsessi rohkem kaasatud. Seekord on Hollandi väljapanek Veneetsia põhjaosas Misericordias ühes vanas kirikus. See jääb turistimöllust väljapoole.

Kuidas Hollandi paviljoni rahastatakse?

Mondriaani fond on iseseisev institutsioon, aga toimime riigi rahastatuna. Oleme eelarveline asutus ja Veneetsia biennaaliks on ette nähtud kindel summa.

Kas seda on küllalt, et ennast kõige paremini esitleda? Üks asi on briljantne idee, teine aga selle väljatoomine. Nüüdiskunsti ideaalne esitlus eeldab suuri summasid.

Kui võrrelda kas või Saksa- ja Prantsusmaa paviljoniga, siis on selge, et me ei saa endale kõike seda lubada, mida nemad. Peame oskama töötada selle eelarve piires, mis meil on. Kui tulla taas jalgpalli juurde, siis ega kõige parem rahastatus taga alati kõige edukamat mängu. See on ka üks põhjusi, miks andsime Eestile võimaluse esineda seekord Giardinis Rietvaldi paviljonis. Te olete väikese eelarvega väga hästi hakkama saanud. Sisu on tähtis. Kui otsustasime ennast esitleda väljaspool Giardinit, siis esimene küsimus oli, mis meiega juhtub, kui jätame oma paviljoni maha. Teine küsimus oli, mis saab meie paviljonist.

Kui suured kulutused kaasnevad Giardini paviljoniga?

Märgatavalt väiksemad, kui üürida pind linna peal. Kui mõelda kas või kommunikatsiooni ja turundamise peale. Nii et meile läheb järgmise aasta Veneetsia väljapanek märksa rohkem maksma, aga me oleme sellega arvestanud.

Kui mõelda Leedu peale, siis nende üks tugev külg on olnud väljapaneku üllatav paik: oli see siis spordisaal või Arsenale seni suletud territoorium. Mine tea, ehk kujuneb ka teie turvatsoonist loobumisest hoopis eelis.

Professionaalid ja ka pühendunud biennaalikülastajad on piisavalt uudishimulikud, et näha, kuidas mujal hakkama saame, mida oleme vahetusega võitnud. Sellest pole midagi, kui kaotame turismisektori külastajaid. See ei ole investeering ainult selleks korraks, see on investeering tulevikku. Kuidas oskame mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.

Kas kavatsete seda edaspidi korrata?

Veneetsia biennaal on lubanud meil seda teha ainult korra.

Ehk avab see üks kord tee millekski suuremaks. Kui rahvuspaviljonide osas tuleb kogu aeg ümber mõelda, mida ja kuidas näidata, siis ehk tingib selline vahetus vajaduse midagi ümber teha biennaali korralduses. Või vähemalt teha korrektiive.