Turvatunne ja loomevabadus

Elin Kard: „Kunstnikupalgale kandideerijate üha suurenev professionaalsus ja pühendumus loometööle teeb valikud aasta-aastalt keerukamaks.“

JUHAN RAUD

Tänavu jagati kunstnikupalku kümnendat korda. Mida see meede endast ikkagi kujutab ja miks seda tarvis on? Muu hulgas saab osa kunstnikke sellega omale kolmeks aastaks sotsiaalsed garantiid. Kas praegune süsteem toimib hästi või tuleks seda muuta? Kunstnike liidu juht Elin Kard mõtiskleb kunstnikupalkade oleviku, mineviku ja tuleviku üle.

Milline on sinu hinnangul kunstnikupalga mõju neile, kes seda saavad? Kas siin on võimalik üldistada?

2015. aasta novembris kuulutasime välja esimese konkursi, millele olid eelnenud pikad läbirääkimised ja arutelud (kirjanike puhul olid need arutelud selleks hetkeks kestnud pea sada aastat) palgameetme loomise vajalikkusest. See hetk oli tegelikult kunstivaldkonnale pöördeline ja loodan, et me ei pea enam kunagi naasma aega enne 2015. aastat. Loomulikult olid arutelud kunstnike töö prekaarsusest intensiivselt toimunud ka varem, räägime sellest ju kahjuks siiani. Aga tookord astusime esimese pika sammu kunstniku loometegevuse tunnustamiseks tööna, mitte teenuse osutamise või toote pakkumisena olukorras, kus keskmisest edukama soorituse puhul ja õnnelike asjaolude kokkulangemisel oleks võimalik loojal ka tehtud töö eest tasu saada.

Kunstnikupalga lepingu saamise eelduseks on eelnev professionaalne tegevus kunstnikuna, seega peamine erinevus varasemast ongi kunstnikele kas või lühiajaliselt stabiilsuse ja turvatunde tagamine. See tähendab ligipääsu sotsiaalsetele garantiidele ja ravikindlustuse olemasolu, väikest panust pensionistaaži ja ka puhkusevõimalust. Kõige olulisem on aga võimalus tehtud töö eest kolme aasta jooksul iga kuu tasu saada. Mitmed neist saavad veelgi intensiivsemalt töötada ja vajaduse korral lõpetada või katkestada varasemad töösuhted.

Oluline on ka võimalus teha loometöös valikuid. Teha just seda, milleks loominguliselt on parajasti suurim vajadus, mitte niivõrd majanduslik surve. Kui võtta kõik eelnev kokku, siis kunstnikupalgaga saab kunstnik lisaks sotsiaalsele turvatundele ka võimaluse senisest suuremaks loomevabaduseks.

Mille järgi palgasaajaid siis ikkagi valitakse? Kui üksmeelsed need otsused on?

Palgale kandideerimiseks kuulutab kunstnike liit kord aastas välja avaliku konkursi. Kandideerimise taotluses tuleb esitada motivatsioonikiri koos kolme järgneva aasta loominguliste eesmärkidega, viie viimase aasta loomingu portfoolio koos kunstnikupositsiooniga ja loominguline biograafia. Olemuselt on tegemist ju töövestlusega, kus kandideerija vestlusel kohalolu asendavad need dokumendid.

Kuna valijate hulgas on kesksete kunstiinstitutsioonide esindajad, kes seeläbi kunstiväljale töötajaid valivad, on valikutes olulisel kohal nii kandideerija kogu varasem tegevus kui ka järgnevaks kolmeks aastaks taotleja enesele seatud eesmärgid. Komisjon jälgib võimaluse korral ka mitmekesisuse printsiipi: kunstnike loomevormid on väga erinevad, sageli ka üksteisega ristuvad. Tehnika või tehnikate paljusus, milles nüüdisaegne kunstnik projekti teostab, sõltub eelkõige ideest. Sellest hoolimata on neid kunstnikke, kes töötavad ühe kitsama kunstiharu raames, olgu selleks siis maalikunst, fotokunst, skulptuur või hoopis tarbekunst. Lisaks jälgime ka võimalusel vanuselist tasakaalu, aga ükski nimetatud tasakaalupunkt iseenesest ei saa ega tohi olla otsuse peamine kriteerium.

Ükskõik millise otsuse lange­tamiseks on vajalik tavapärasest suurem üksmeel ja valituks osutuvad hääletusvoorudes enim hääli saanud kandidaadid. Ühte kunstnikku eelistavat konsensuslikku otsust, kui kõik komisjoni liikmed olid juba esimeses voorus üksmeelselt andnud oma hääle ühele kunstnikule, olen kümne aasta jooksul kogenud vaid kahel korral. See on ka põhjus, miks 2015. aastal koos kultuuriministeeriumiga palgameedet välja töötades otsustasime kaasata valikukomisjoni kõigi suuremate kunstiinstitutsioonide esindajad.

Otsustajate suur hulk ja laiapõhjaline ekspertiis tagab tasakaalustatumad ja mitmekesisemad valikud. Olen igal aastal püüdnud komisjoni kaasata ka kunstnikke, ja eelkõige neid, kel juba on kunstnikupalga leping. Nemad ei kandideeri, saavad seepärast olla otsustajate hulgas ning nad on head eksperdid kolleegide töö hindajana. Kunstnike kaasamine komisjoni on igal aastal ka üks keerukamaid ülesandeid, üldjuhul kümnest kutsutust nõustub ehk üks, sest valikute tegemine on mahukas vabatahtlik tasustamata töö ja emotsionaalselt väga keeruline väljakutse.

Mis on seoses kunstnikupalgaga kõige levinum väärarusaam?

Aastate jooksul on väikseid vandenõuteooriaid liikvel olnud mitmeid. Alates sellest, et pärast lepingu sõlmimist kunstnikud enam tööd ei tegevat, sest raha tuleb edaspidi n-ö seina seest niigi. Minu pikaajaline vaatluskogemus kinnitab pigem vastupidist – töötatakse veelgi intensiivsemalt. Muidugi leidub ka pahauskseid, kes arvavad, et komisjoniliikmed valivad alati vaid oma sõpru, sugulasi, lähedasi ja neid, kellega on käimas suuremad koostööprojektid.

Tegelikkuses on komisjoni töö rangelt piiritletud kehtivate seadustega: tööd reguleerib korruptsioonivastane seadus ja endaga seotud isikute puhul komisjoni liikmed ei hääleta, ei esita ka kandidaadile toetusavaldusi ega mõjuta ülejäänud komisjoni. Meil on aastate jooksul olnud mitmeid kandidaate, kes saavad seetõttu alati teistest vähem hääli, mitte vastupidi. Nende valituks osutumise võimalused lähtuvad eelkõige nende professionaalsusest ja töö­plaanist, komisjoni laiapõhjalisusest ja komisjoni liikmete suurest arvust. On ka arvamusi, et komisjoni liikmed ei tunne piisavalt kandideerivate kunstnike varasemat loomingut, ent komisjoni kuuluvad valdkonna tippspetsialistid, kelle ekspertiisis ei ole põhjust kahelda. Ja teadmiste täiendamiseks on neil kandideerijate esitatud taotlused, mis hõlmavad kaalukat osa varasemast loometööst.

Mis on aastatega sind ennast kunstnikupalgaga seoses kõige rohkem üllatanud?

Ma ei tea, kas see just üllatab, aga valikute tegemine ei muutu ajas kergemaks, vaid kandideerijate üha suurenev professionaalsus ja loometööle pühendumus teeb valikud aasta-aastalt keerukamaks. On hea, et kunstnikud pärast mitut äraütlevat vastust ei loobu edasisest kandideerimisest. Kunstnikupalka saanute ja saajate hulgas on tegelikult ülimalt palju sarikandideerijaid. See on kurb paratamatus, sest töökohti kunstnikele on piinlikult vähe.

Positiivselt üllatavad igal aastal väljavalitute reaktsioonid. Helistan tavaliselt pärast komisjoni töö lõppu sõelale jäänutele. Kunstnikupalk on lepinguline töösuhe, millest kandideerija ei tohiks teada saada uudiste vahendusel, vaid tulevaselt tööandjalt. Seepärast kuulen alati ka kunstnike kõige esmasemaid emotsioone. Emotsionaalselt on need kõned keerukad mõlemale poolele, olgugi et vahendan väga positiivset uudist. Need vestlused on sageli väga avatud, isiklikud ja liigutavad.

Kas senine kunstnikupalkade süsteem vajaks sinu senise kogemuse põhjal mingit muudatust?

Ei tahaks lakkamatult kätt millegi saamiseks välja sirutada, aga kindlasti vajab süsteem märgatavat laiendamist. Ka sel aastal kandideerinud kunstnikest oli keerukas kedagi lepinguta jätta. Lisanduda võiksid eri pikkusega töölepingud. On projekte, mis kestavad kauem kui kolm aastat, aga on ka selliseid töiseid väljakutseid, millele pühendumine oleks võimalik lühema aja jooksul. Praegune kolmeaastane periood jaguneb palgasaaja jaoks mõtteliselt kolmeks eraldi aastaks: esimesel aastal on suur rõõm ja tegevuse mahu märgatav suurenemine, teisel aastal juba stabiilne töörahu, aga kolmandal aastal lisandub paraku ka mure tuleviku pärast. Lepingu lõppemisel on võimalik muidugi uuesti kandideerida, aga paljud kunstnikud ei tee seda, sest teavad hästi, kui palju kolleege ootab veel võimalust töörahuks ja turvatundeks.