Tuult tiibadesse, graafikakoda!

Graafikal läheb hästi: vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, avatud on kaks galeriid.

MAI LEVIN

Ümbrus täitub üha uute kultuuriasutustega, mõnel on nimeks paaritähelised lühendid, nagu näiteks GÜ – Eesti Vabagraafikute Ühenduse galerii Arsi kunstilinnakus. GÜ avati 23. septembril koos Tallinna Kunstihoonest sinna kolinud graafikakojaga. Ühes GÜ avamisega tähistati graafikakoja 75. aastapäeva.

Mõlema ürituse eestvedaja Lembe Ruben jõudis selleks puhuks teha ka filmi „Trükivärviline graafikakoda“, mis sisaldab intervjuusid seda juhtinud ja seal töötanud kunstnike Evi Tihemetsa, Kaisa Puustaku, Marje Üksise, Jüri Haini, Loit Jõekalda ja Enno Ootsinguga. Jüri Hain on mälestusi ja teadmisi graafikakojast ennegi jaganud. Tema sõnutsi palgati Pallases graafikat ja skulptuuri õppinud Henn Sarap (1906–1972) organiseerima ENSV Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed 10. aprillil 1946 ja 23. jaanuaril 1948 trükiti seal esimene leht, Aino Bachi „Gustav Ernesaksa portree“ (1947, ofort).

Aino Bach ja Ott Kangilaski olid ateljee idee liikvele lasknud. Muretseti lito-, kõrg- ja sügavtrükipressid. Litot tehti 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul palju ning vahest mitte niivõrd seetõttu, et Henn Sarap oli enne Teist maailmasõda mitmes Tartu trükikojas joonistajana töötanud ja Saksamaal end täiendanud, vaid seepärast, et lito oli neil aastatel eelistatud graafikatehnika oma läheduse tõttu joonistusele. Henn Sarap laskis juhatajaks olemise aegu ateljee interjööri igast kandist pildistada ning tore on vaadata selle fotot 1950. aasta paiku seinale riputatud litoportreedega. Muide, tollases litoproduktsioonis leidub üsna palju tundlikku ja stiilset materjali.

Sarapi vahetas aastail 1951–1953 millegipärast välja Siima Škop, kelle järel tuli juhatajaks Tartu Riiklikust Kunstiinstituudist 1950. aastal minema löödud Ado Vabbe, eesti graafikakoolkonna peamine looja. Teda kogunesid kuulama noored graafikud Avo Keerend, Allex Kütt, Olev Soans, Ilmar Torn, Vive Tolli jt. Kui ta oli oma graafikavalgustusliku missiooni pealinnas täitnud, istunud piisavalt Feischneri kohvikus õdede Üprustega, teinud visiite Tuglastele, Tassadele ja Alfred Rõudele, läks ta Tartusse tagasi.

Henn Sarap eksperimentaalateljees huvilistele graafikat tutvustamas.

Eesti Kunstimuuseum

Juhatajaks sai jälle Henn Sarap. Ajad olid muutunud, eesti graafika kõrget taset kiideti üle Nõukogude Liidu. Ateljeesse ilmusid üha uued tegijad: Peeter Ulas, Herald Eelma, Heldur Laretei, Henno Arrak, Jüri Palm, Renaldo Veeber, Concordia Klar, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Urmas Ploomipuu jt. 1. jaanuarist 1948 graafikaateljees töötava meistri Voldemar Kanni ja tema abilise Einar Kalmuse töögraafik läks aina tihedamaks. Graafika kogus populaarsust: kultuuriülikoolide grupid ja õpilasringid voorisid tutvuma sellega, kuidas graafikat tehakse. Sarapi fotokogus on mõned fotod ateljees tehtud haridustööst.

Pärast keskkooli paar aastat eksperimentaalateljees töötanud kunstimuuseumi teadur Jüri Hain pidas Põhja- ja Kesk-Eesti koolides vist küll sadu loenguid graafikatehnikatest, kaasas plaadid, töövahendid ja estambid. 1966. aastal asus ta ise ateljee juhataja kohale. Siis hakkaski seal käärima Tallinna graafikabiennaali idee maailma rahvusvaheliste graafikabiennaalide eeskujul. Kolme Balti liiduvabariigi näitust „Kaasaeg ja graafiline vorm“ 1968. aastal tehes ei olnud veel selge, kas niisugust biennaali õnnestub korraldama hakata. Põrgati, teadagi, nõukogude bürokraatiale, nii et tuli jääda Balti liiduvabariikide graafika­triennaali juurde piiratud arvuga väljastpoolt kutsutud külalistega. Ikkagi oli see vägev üritus kataloogide, mappide ja auhindadega, premeeritute isikunäitustega ja konverentsidega, mida tuldi vaatama teiselt poolt ookeanigi. 1990ndatel ja 2000ndatel sai triennaal ilusa hoo sisse, selle viimaseaegne vaibumine on võib-olla kunstlik, ent võib ka olla, et tavaline asjade käik.

Graafikakoja avamispäeval Arsis räägiti nostalgiliselt sellest, et ajal, mil graafika­koda kandis veel eksperimentaal­ateljee nime, käis seal seltsielu, mis tõmbas ligi tervet kunstnike liitu ja kultuuri­inimesi teisteltki aladelt, et see oli eestluse pesa ja iseseisvuse sepikoda. Eestluse pesi ja sepikodasid oli üle Eesti teisigi, ent ateljee oli unikaalne kui kõrgtasemel graafikalembuse paik. Paljud graafikud olid endale isiklikud pressid soetanud, ent ateljees Tallinna Kunstihoone õuel saadi ikka kokku, sest seal nähti ja kuuldi, mida tehakse meil ja mujal, vahetati informatsiooni ja mõtteid.

Minevik paistab ikka roosilisena: ei osata oma tegemisi adekvaatselt hinnata, sest ollakse kõrvuni nende sees. Tegelikult toimib kõik päris hästi praegugi. Vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, vanemaid ja nooremaid, peamiselt naisi. Graafikakojale ja GÜ-galeriile lisaks tegutseb ka Bach Art Gallery.

Paistab, et graafikast hakatakse taas rohkem hoolima. Hästi on läinud ka graafikaoksjonid. Soovitan minna Allee galeriisse graafikaoksjoni väljapanekut vaatama, see on õpetlik ka kunstnikele. Seal on muuhulgas väljas graafikakoja esimese juhataja Henn Sarapi akvatintatehnikas leht, kus on kujutatud Inturisti esimese esindushotelli Tallinn ehitamist (1960).