Ülistuslaul naiselikule ilule ja väele

Näitus viib ekskursioonile läbi kohaliku kunstiajaloo, pakkudes nii afektiivsusel põhinevat esteetilist elamust kui ka pisukest mõttetööd.

TRIINU SOIKMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. VIII, kuraatorid Mai Levin ja Mark Soosaar.

„Igas inimeses on peidus nii mehelik kui naiselik alge, arvasid Freud ja Jung juba sajand tagasi,“ juhatab saatetekst näituse sisse. Õigupoolest ulatub see teooria ajas tagasi mitte sajandi jagu, vaid mitu tuhat aastat, kui Platoni „Pidusöögis“ otsustasid pidulised ühel nõul pidada ülistuskõnesid armastusejumal Erosele. Üks neist jutustas loo algupärasest olendist, kes hõlmanud esmalt mõlemat sugupoolt, kuid siis poolitati. Sellest ajast alates otsivad olendid mööda maad oma teist poolt ja just sellepärast tõmbabki meid vastassoo poole – see on tegelikult üks meie kaotsiläinud osa, mida me nii väga taga igatseme.

On tollele ajale omane, et armastuse üle arutasid pidulauas eranditult mehed, nii nagu läbi suurema osa kunstiajaloost on õrnemas sugupooles näinud modelli ja muusat ennekõike meeskunstnikud. Jätan siinkohal laskumata pikemasse arutellu selle üle, millal täpselt kaalukausid kõikuma hakkasid ja kas nüüd lõpuks oleme saavutanud selles vallas võrdõiguslikkuse – sel teemal on näitusi ja uurimusi koostatud juba küll ning see ei paista olevat ka kõnealuse ekspositsiooni tugipunkt. Naiskunstnikud naiseportreede ja -motiividega on näitusel esindatud, kuid vaadelda neid saalis kohapeal või käesolevas arvustuses eraldi sektsioonina oleks kui katse üle mõõta, kas väljapanek vastab ikka soovoliniku seatud standarditele.

Sellised mõõtmised on kahtlemata sotsiaalselt ja sotsioloogiliselt intrigeerivad ning mõnes teises kontekstis põhjendatud ja vajalikud, kuid praegusel juhul pigem mitteaktuaalsed. Kuigi näituse tutvustekstki viitab probleemsele lõhele sugupoolte ühiskondlike ja isiklike rollide vahel – „see vägi peaks olema naiste käes võimsaks argumendiks mitte ainult kõrgema palga, vaid ka suurema õiguse eest otsustada oma maa ning rahva saatuse üle“ –, ei kujuta näitus endast feministliku diskursuse või sooneutraalsuse lipulaeva. Väljapanek paistab lähemal vaatlusel täpselt nii selge, nagu see tundub esimesel pilgu­heidul. Eesti naise võim ja vaim – see tähendab väekust kui sellist üleüldiselt ning selle väe avaldumist nii universaalses nais­alges kui ka siinses kohalikus kontekstis ja kultuuriruumis.

Vaimne ja füüsiline vägi

Lähtuvalt pealkirjas sisalduvate mõistete sel viisil tükeldamisest võib nüüd tõesti ka näituse sektsioonideks jaotada. Vägi avaneb mitmel tasandil. Esiteks kas või kõige primitiivsemal, füüsilisel kujul, näiteks Ilmar Kruusamäe kujutatud Lindas, kes Kalevipoja kombel laudu üle lahe kannab. Kohalikul külastajal pole vaja muidugi pikalt mõelda, et aru saada kujundi tegelikust tähendusest ja tagamaast, kuid kui see kõrvale jätta ja vaadata maali n-ö puhta lehena, lugu teadmata, on tegu ju tõepoolest visuaalselt võimsa teosega. Ei teki kahtlust, et modellile on siin omistatud suur füüsiline jõud, mida võimendab omakorda maali suur formaat.

Vägi avaneb näitusel mitmel tasandil, kas või kõige primitiivsemal, füüsilisel kujul, näiteks Ilmar Kruusamäe õlimaalil „Salarelv“ (1990) kujutatud Lindas, kes Kalevipoja kombel laudu üle lahe kannab.

Marie Virta

Nii füüsiline kui ka formaalne võim avaldub kindlasti ka Peeter Alliku pannoos, mis kujutab lapseootel naiste paraadi. Ning jällegi, kuigi Alliku asjatundjad ja ka niisama tähelepanelikud vaatajad leiavad siit ridamisi vihjeid ja peidetud tähendusi – kas või tuvastades paar paari pükse või nokkmütsi keset Eeva-kostüümide merd –, viitab teose esmane mõju füüsilisele, aga ka evolutsioonilisele väele. On isegi mõneti kahju, et eluandvat ja -kandvat elementi pole näitusel otseselt rohkem edasi arendatud. Võib tuvastada veel kõigest ühe, nimelt Silva Eheri teose, kus kujutatakse ema koos lapsega, nendevahelist turvalisust sümboliseerivat sidet. See on praktiliselt kõik. Ilmselgelt ei sobi ühtki inimest, ei naist ega meest, vaadata inkubaatorina, aga miks vaadata mööda loodusest? Emaduse ilu ja vägi väärinuks ehk rohkem delikaatset tähelepanu.

Füüsilise väe ja selle jaotumisega sugude vahel seostub otseselt ka jaks teha füüsilist tööd, mida näitusel tähistavad Eerik Haameri legendaarsed lambapesijad. Osa pesijaid on end ilmselt praktilistel kaalutlustel rõivastest vabastanud, mille tulemusena haagib kogu seltskond kenasti pildirivis järgmisena kujutatud Haameri ihualasti kaardimängijate ja Aleksander Vardi suplejatega. Iseenesest imeilus kombinatsioon sotsrealistlikest ja impressionistlikest meeleoludest, mida võinuks ehk siiski täiendada ka mõni Andrus Johani teos kartulivõtjatest või -panijatest – oli ju aegu tagasi just aiandus ja põllundus see, mis andis naisele võimaluse saagiga turul iseseisvalt teenida ja seeläbi ka väge juurde saada.

Vägi ei väljendu üksnes materiaalsel tasandil, nagu finantsiline vabadus või füüsiline jõud kanda laudu ja lapsi. Võim võib olla tõepoolest vaimne ja intellektuaalne, aga ka tundeline ja poeetiline. Sellise võimu tasandit esindavad ühtviisi võimsalt Olev Subbi ikoonina mõjuv kullatud akt, Jüri Palmi müstiline ja metafüüsiline figuraalkompositsioon aovalgel, analoogsed kompositsioonid abikaasa Vaike Pääsukese ja kolleeg Aili Vindi ainetel Tiit Pääsukeselt, või viimasega visuaalsesse dialoogi seatud rohelusest väljakasvav neiuportree Malle Leisilt. Kõik kujutatud daamid on küll kuidagi ebamaised ja äraolevad, aga samas jõuliselt kohal, kehtestades ennast poosi ja pilguga, millest on raske mööda vaadata.

Pilk võib tappa, nagu öeldakse, kuid tõeline võim võib kehastuda hoopis pilgu puudumises, selle peitmises, ärapööramises. Kellele meeldiks, kui tema piinlikkust tuimalt vaikides pealt vaadatakse, kuid küllap on see etem variant, kui olla mööda vaadatud, üldse mitte märgatud. Silmside on sotsiaalses suhtluses üks olulisemaid kehakeele komponente ja kes sellega koonerdab, hoiab mingis mõttes alati trumbid enda käes. Maarit Murka pika tuka taha peidetud naeratus või Jaak Arro kujutatud magav akt sümboliseerivad võimu ehk just seetõttu, et koos silmade sulgemisega sulgeb naine ka iseend maailma, mis kuulub üksnes talle ja kuhu keegi teine – ei samast ega vastassoost – lõpuni ligi ei pääse.

Mütoloogiline maailm

Sellise unedesse peidetud maailma kaudu avaneb näitusel veel üks teine, mütoloogiline maailm. Leda ja luige legend on kunstis ja kirjanduses olnud armastatud teema juba antiikaegadest peale ning kõnealusel näitusel on sellele pühendatud eraldi peatükk alates Erich Kügelgeni reprost kuni Mark Soosaare dokumentaalse videoklipini, kus on jäädvustatud emase luige pärast võitlevad isased liigikaaslased. Mõneti kompenseerib see motiiv eespool viidatud emaduse temaatika kesisust näitusel – sünnitas ju Leda luigeks kehastunud Zeusile kaks last –, kuid võimu ja vaimu kontekstis kaldub tähelepanu sellelt faktilt pigem kõrvale. Kui paaritumine ja viljastumine toimub pettuse ja võrgutuse teel, siis kelle käes on tegelikult vägi? Ja kuidas on praeguseks muutunud seis sellel kaardilaual?

Luik omakorda sümboliseerib animaalset alget ning ta pole ainus elukas, kes seda näitusel teeb. Kentaur, metssiga, karu, hunt, jänes, lehmast rääkimata – lõpuks saab seda lapilist looma kunstisaalis ka väheke realistlikumas võtmes näha! –, kõik need loomakesed peegeldavad meis peituvat metsikust, millel pole suurt midagi pistmist soorollide või stereotüüpidega. Ning kuigi näitusel leidub ka rida lihtsalt kauneid akte, mis tavaliselt „Mehe ja naise“ näitustega seostuvad, on alastuse veetlus siin pigem vahend, mitte eesmärk. Vahend, millega osutada, kuivõrd mitmekihiline on ühe naise võim ja vaim tegelikult.

Platoni pidusööjad olid hoolimata oma ajastu kommetest mõneti siiski ajast ees – homoseksuaalseid suhteid analüüsiti seal võrdväärselt heteroseksuaalsetega, nii et tekib küsimus, kus ja millal kasvasid nende suhete vahele seinad, mida nüüd nii hoolega maha lammutatakse. Käesoleval näitusel sellist lammutustöö ambitsiooni ei ole ega peagi olema. See aus ja lihtne, trikkide ja draamadeta ülistuslaul naiselikule ilule ja väele pakub nii ekskursiooni läbi kohaliku kunstiajaloo, afektiivsusel põhinevat esteetilist elamust kui ka pisukest mõttetööd neile, kellele meeldib ridade vahelt tagamõtteid otsida.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht