Ümberhindamise aasta

Väga loodan, et järgmistel aastatel käivad arutelud rohkem faktide põhjal ja mõtlematutele tundepurtsatustele jääb ruumi vähemaks.

REBEKA PÕLDSAM

Lõppev aasta on olnud pikk ja kurb. Ukraina sõja algus ja sellele järgnenud kogunemine Vabaduse väljakul veebruarikuu külmal päikselisel päeval näivad eelmise ajastu sündmustena, sellele eelnenu aga hoopis ammuse ajana. Esimesed sõjanädalad ja -kuud möödusid paljudel sõjasündmusi jälgides, igal võimalikul hetkel rõlgeid uudiseid lugedes, neid seedida püüdes ja Ukrainasse sõjalist abi oodates. Nii mõnedki läksid põgenikele vabatahtlikuna appi, teised aitasid raha või vajalikke esemeid annetades, sajad astusid kaitseväkke või sõjalistele ettevalmistuskursustele.

Ka kunstnikud protestisid sõja vastu, sedastades Vene sõduri argpükslikku ja julma vägivallatsemist tsiviilisikute kallal. Muutus ka aktivistliku protestikunsti tähendus: protesti eesmärk ei ole ainult vastasele vastu astumine, tema muutmine, vaid meeleheites ja leinas inimeste ühendamine. Oktoobris eksponeeris Anrike Piel Tallinna keskturu lihalettide kohal ukraina põgenikele tehtud alandavaid tööpakkumisi, kus Eesti tööandja ei taha maksta, elamiseks pakub lukustamata tuba. Piel väljendas teosega tülgastust väiklase mentaliteedi vastu: hoolimatusest juhtub tihti halba. Novembris avasid Kaisa Eiche ja Kadi Estland Hobusepea galeriis kurbuse ja ängi talumist hõlbustava näituse. Eiche oli oma fotodel toonud sõjasündmused Eestisse ja lavastanud fotodel olukorra, kus näituse vaataja ja tema lähedased pidid ise pommide eest keldrisse varjuma. Milline on siis pilt? Sõjahirm, -lein ja -viha on tugevad tunded, need ei ole lüürilised, isegi mitte melanhoolsed, vaid, nagu Estlandi luules, purtsatavad võikalt esile argises ja harjumuspärases. Estlandi luuletustes manatakse kord silme ette stseene nõukogudeaegsest lapsepõlvest, järgmiseks hüpatakse seal kibedusele, mis tekib mõttevahetuses äärmuskonservatiiviga.

Kuidas avaldada moraalset toetust?

Mitmed tänavused muusikafestivalid ja ERSO kontserdid algasid Ukraina hümniga, publik oli leinaseisakus. Võeti vastu otsus, et Eesti riigi rahastatud kontserditel koostööd Vene muusikutega ei tehta. Mitmel pool maailmas otsustati kontrollida, kas muusikud on Putinile truud või tema vastu. Veneetsia biennaali avanädalal aprillis avaldati kõikide paviljonide avakõnedes toetust Ukrainale. Venemaa paviljoni ei avatud ja kui mõned välismaal elavad venelased välja arvata, siis Vene kunstiinimesi avamisel näha polnud.

Kevadel tekkis Kumus kimbatus endise Nõukogude Liidu avangardkunsti näitusega „Mõtlevad pildid“ (kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula, Jane Sharp): kas vene kunstnike loomingut näidata Ukraina sõja ajal või mitte, isegi kui kunstnikud olid 1960ndatel režiimivastased? Näituse avamine lükati edasi ja esialgu olid tühjadel seintel vaid teoste andmetega sildid. Sedasi rõhutati, et ka mineviku tähendus muutub praegu iga päevaga: aja jooksul pandi teosed järk-järgult välja. Lõpuks olevat eksponeerimata jäänud vaid üks Leninit kujutanud pilt.

Protestijad – kunstnikud, lavastajad, näitlejad tõestasid 13. aprilli aktsiooniga Venemaa Föderatsiooni saatkonna ees, et protesti eesmärk ei ole ainult vastasele vastu astumine, vaid meeleheites ja leinas inimeste ühendamine.

Alana Proosa

Hilissügisel Kumus enam Lenini pila ei peljatud: Läti iseseisvuspäevaks avatud Vītolsite erakogu näitusel „Mälu arheoloogid“ (kuraator Eda Tuulberg) on väljas ukraina, vene ja ka teiste ida­eurooplaste Nõukogude aja lõppemist kujutavaid teoseid.

Tunnistan, et mul oli kummaline kõrvuti näha postsovetlikke humoreske Lenini monumentide mahavõtmisest, Lenini mausoleumis kirstu keerutamist, Leninit kui odavat brändi ja näituse avamisel Marxi teoseid lamades lugevaid alasti noori naisi.

Ma ei väida, et muuseumi moraal peab olema vankumatu, aga kevadel püstitatud küsimus näitusepoliitika kohta andis lootust, et kunstiteostele hakatakse lähenema julgema kriitikaga. Et ei öeldakse mitte ainult imperialismile ja kolonialismile, vaid ka seksismile. Miks mitte luua alternatiivne (ideaal)maailm, iseäranis, kui naabruses käib sõda? Minevikutähenduste vaagimisel jääb Kumu positsioonivõtu vahele kirjanik Dagmar Normeti onu Jakov Rubinsteini Nõukogude ajale tüüpiliselt dramaatilise looga erakogu näitus Mikkeli muuseumis, kus XX sajandi traagikat esitatakse märksa rahulikumalt.

Tülitsemine väärtuste pärast

Eskaleerunud keele- ja monumenditüli üleskütjad rõhuvad kultuuri alustaladele. Kelle või mille poolt olla, kui argumentatsioon on emotsionaalne ja jäik, faktidele ei anta võimalust? Ka ajakirjanduses on oma positsiooni rahulik selgitamine hääbunud, kui just toimetajad ei ole otsustanud poolt valida. Mina olen keeledebati põhjal aru saanud, et eesti keele instituudi töö ja seisukohad eesti keelt ei ohusta. Ent kas keeleinimeste omavaheline kommunikatsioonihäire ei peaks viima viljakamate diskussioonideni, kui seda on paari (keele)teadlase süsteemne avalik sarjamine?

Monumentidega on läinud halvemini. Juunis jalutasime sõpradega Raadil ja mõtlesime, et sealset Ants Möldri ja Rein Luubi loodud memoriaalkompleksi ikka maha ei võeta. Kuid septembris tehti see ära ja monument jõudis Tartu linnamuuseumi hoidlasse.

Tallinna Maarjamäe memoriaal on XX sajandi modernistliku kunsti tippteos. Vaevalt et selle teose kaitsjad soovivad sinna tagasi igavest tuld või muid nõukogulikke atribuute. Maarjamäe kompleks, mille 1970ndate algul kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm ja insener Vello Hüdsi, on Eesti kõige huvitavam maastikukunsti teos, pealegi algselt kavandatud kristliku sümboolikaga. Teose taastamisega tekiks Pirita teele üks mõnus ajaviitmise paik, memoriaali hävitamine on märksa jälgim tegu, kui oleks Konrad Mäe maali supiga üle­valamine.

Kliimaaktivistid on välja valinud klaasitud ja igati kaitstud kallid kultusteosed, kui nõuavad kliimakriisiga kohe tõsist tegelemist. Konserveeritud supi aegumistähtaja lõpuks on ilmselt ka muuseumide kogude kliimatingimused samavõrd kehvad kui supiga üle­valamise mõju teosele. Nii et ka kultuuri alustalade, kultusteoste säilitamise nimel tuleb tegutseda nüüd ja kohe.

Kas öelda ei?

Kui vanasti vaadati elusa kaduvust ülevana, siis nüüd paistavad haavad juba kaugelt silma. Nõukogude aja kultuurist õhkus tihtipeale ängi ainelise ja vaimse ilmajäetuse – kinniste piiride, ebainimlike ohtude ja rangete keeldude pärast. Praeguses kunstis ja kultuuris on raske hüpata üle neoliberaalse surve ja püüdlikult naeratada niihästi hea, aga eriti halva mängu juures. Vastumeelsete tingimuste tagasilükkamine, neile selgelt ei ütlemine on võimatuks või nii ebamugavaks tehtud, et kunstiinstitutsioonid ei katkesta oma tööd ka siis, kui teavad, et kunstnikel ei ole ravikindlustust. Enamgi veel: seksistlikud kultuuriprogrammid on endiselt alles, sest iga nalja kontrollimine nõuab liiga palju tööd … Pigem naeratatakse kramplikult omaette, sest vaikimisega saab endale sisendada vastumeelse olukorra seesmist õõnestamist või tõestada unikaalset võimet hakkama saada ka siis, kui teised ei saa. Seni pole küll näha olnud, et vaikimine midagi muutnud oleks. Tahaksin väga, et edaspidi dekonstrueeritakse imperialismi kõrval ka seksism ja öeldakse sellele selge ei. Tahaksin, et meie mõttevahetustes oleks faktidel pooltki nii palju ruumi, kui on mõtlematutel tundepurtsatustel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht