Vaheaja vaheruum

RIBOCA 2 on üsna väike, kuid vaimselt ja tunderõhu poolest kompaktne ühiskonna kommentaar.

REET VARBLANE

Riia II nüüdiskunsti biennaal RIBOCA 2 Andrejsalas 20. VIII – 13. IX. Komissar Agnija Mirgorodskaja, kuraator Rebecca Lamarche-Vadel, näituse disainerid Roland Reemaa ja Laura Linsi ning RIBOCA 2 filmi autor Dāvis Sīmanis, giidi kujundaja Manuel Bürgeri laboratoorium.

Veel kümme päeva on lahti RIBOCA 2 ehk Riia II nüüdiskunsti biennaal (Riga International Biennial of Contemporary Art). Enne esimest biennaali oli meilgi üksjagu juttu uue biennaali ja eelkõige selle algataja Agnija Migorodskaja ambitsioonikatest plaanidest töötada välja biennaali jätkusuutlik mudel, mis suudab tõsta kunstnikud, kunsti, selle hästi läbi mõeldud esitamise ja vahendamise ühiskonna tähelepanu keskpunkti. RIBOCA määratleb ennast jätkuvalt kunstilise eksperimenteerimise ja teadmiste loomise kriitilise platvormina, mille eesmärk on koostöö igal tasandil. Et olla tegelikkuse kommentaar.

Kui esimese RIBOCA tase nii kunstilises kui ka korralduslikus mõttes leidis ohtralt kiitust rahvusvahelisel tasandil, siis Riia enda kunstiväli ja seal tegutsejad nii entusiastlikud ei olnud. Riia oli saanud suurejoonelise nüüdiskunsti sündmuse, millel aga polnud ei Riia ega Läti nüüdiskunstieluga laiemalt just palju pistmist.

Esimese RIBOCA ettevõtmiste alla kuulub aga üks biennaali mõttes üsna tähenduslik läti-, vene- ja ingliskeelne raamat „Varsti“ („Drīz“, „Ckopo“, „Soon“), mis sai valmis küll tänavu ja mida esitleti veebruari lõpul Läti raamatumessil. Seda võib tinglikult vaadata Riia isikliku giidina. RIBOCA nõukogu liige Kaspar Vanags on väljaannet iseloomustanud kahe vastandliku tunde, entroopia ja uue alguse lootuse kaudu. Mõlemad assotsieeruvad sõnaga „varsti“ ja kipuvad vahelduma, just nii nagu Riia-suguse metropoli südame ümber kujunenud naabruskondade nii-öelda küüliku­rajad, kus ajaloo jäetud jäljed on segunenud praeguste ja segunevad tuleviku omadega.

Taaslummus. Tänavune RIBOCA on mahutatud ühele territooriumile – turistlikust kesk- ja ka vanalinnast mitte rohkem kui 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel Andrejsalas asuva endise kaubasadama territooriumile. Daugava kaldal paiknev Andrejsala võiks vabalt olla lülitatud „Varsti“ raamatusse, iseäranis, et sealne areng on sõltunud paljuski just kesklinna regulatsioonidest: kuni XIX sajandi keskpaigani ei tohtinud sinna ehitada kivihooneid, päris XIX sajandi lõpul kujunes sellest sadamapiirkond, kuhu kerkisid viljaelevaatorid, rajati raudtee, ehitati linna elektrijaam. Sama hoone, mida veel neliteist aastat tagasi pidi rekonstrueeritama nüüdiskunsti muuseumiks ja mille tarvis oli mainekalt arhitektilt Rem Koolhaasilt projektki tellitud. Majanduskriisi tõttu jäi kaunis idee teostamata. Ega ka nüüdiskunsti muuseumi teisel projektil Uus-Hansa linnaosas rohkem õnne polnud. Pärast II maailmasõda muudeti Andrejsala asum kaubasadamaks, sinna juurde kerkisid hruštšovkad, vanad suvemõisad hävinesid. Praegu meenutab Andrejsala Tarkovski „Stalkeri“ düstoopilist atmosfääri, mida aastakümneid hoolimatult saastati ning kus praegugi vedeleb kas just toksilisi aineid, aga sadamajäätmeid küll. Andrejsalast vaid mõnisada meetrit eemal õilmitseb aga üks Riia esindusrajoone, XX sajandi algul suuresti Mihhail Eisensteini projekteeritud juugendarhitektuuri pärl. Eks elu hakka ka Andrej­s­alasse vaikselt tagasi tulema – sealsetes baarides ja ööklubides näis vähemalt tänavuse RIBOCA avamise ajal elu pulbitsevat. Andrejsalat võib (iseäranis biennaali kontekstis) vaadata paradoksina, entroopia ja uue alguse lootuse metafoorina. Ehk just Andrejsala põhjal kujutada ette, kuidas taas asustada maailm pärast maailma lõppu, kui kõik märgid räägivad uue epohhi algusest.

Jaanus Samma installatsioon „Riia postkaardid“, 2020.

Pressifoto / Hedi Jaansoo

Maailma või vähemalt väga suure epohhi lõpp on tänavuse RIBOCA üks läbivaid teemasid. Vähemalt oli seda kaks aastat tagasi, kui kuraator Rebecca Lamarche-Vadel selle projektiga tööle hakkas, et avastada ja uurida eksisteerimise uusi radu, kus oleks ruumi teistele häältele, suhetele, tunnetustele: „Teema kasvas välja järjest tugevnevast arusaamast, et oleme oma planeedi agoonia tunnistajad.“. Agoonia, mis on nagu nabanööriga ühendatud saabuva kataklüsmi diskursusega.

Prantsuse kuraatorit Rebecca Lamarche-Vadeli, Pariisi Lafayette Anticipations’i fondi juhti, endist Palais’ de Tokyo ja paljude rahvusvaheliste projektide ja algatuste kuraatorit, ei saa aga pessimismis ja häda ettekuulutamises süüdistada. Tema kontsept oli rajatud pigem positiivsele alternatiivile, millelegi, mis aitaks astuda vastu lootusetusele. Tema lipukiri oli (ja on seda ka praegu) „taaslummus“, et leida võimalus, kuidas ehitada üles ihaldus- või vähemalt elamisväärne olevik ja tulevik. Seda ei ole vaja võtta naiivse new age’iliku paradiisi toomisega maa peale, veel vähem kivistunud moraalijüngri seisukohavõtuna.

Lamarche-Vadel on künismi ja poliitilise meeleheite vastu. Taaslummusena võiks ilmselt vaadata kuraatorit vallanud tunnet, kui ta Baltimaade lähiajaloost leidis Balti keti ehk siis 600 kilomeetri pikkuse sotsiaalse skulptuuri, vabaduse ja ühtehoidmise, aga ka surma ja taassünni metafoori.

Tänavuse biennaali pealkiri „Järsku puhkes kõik õide“ on laenatud Läti kirjanikult Māra Zālītelt. Temagi luulerea keskmes on „taassünd“. Zālīte avaldas esimesed luuletused küll juba 1970ndatel, kuid tema tähendus kasvas just 1980ndate lõpul, kui ta kirjutas rokk­ooperile „Karutapja“ („Lāčplēsis“) libreto, kus mütoloogilised motiivid on seotud valitseva poliitilise olukorraga. Zālīte autobiograafiline lapse­põlveromaan „Viienäpu“ on tõlgitud eesti keelde. Māra Zālīte luuletus (eelkõige pealkirjana kasutatud rida) on tugevasti mõjutatud läti rahvalaulust, eelkõige selle lühi­vormist dainast, kus lühike ja täpne kujund ikka ja jälle kordub. Kujundiga, ka siis, kui see on täpne, ei öelda kunagi midagi otse välja. Ka „Viienäpu“ peategelane Laura teab, millest rääkida, millest vaikida. Vaikimist võib vaadata tähendusrikka katkestusena.

Saalomonlik otsus. See kõik on aga eelmäng, sest koroonaviirusest tingitud eriolukord, kogu maailma haaranud pandeemia katkestas normaalse elu, ka kunstielu. Algul poolele aastale planeeritud kunstisündmus on kahanenud kolmele nädalale. Otsus, et RIBOCA füüsiliselt, mitte ainult virtuaalselt, filmina aset leiab, võeti vastu vaid kuu aega enne biennaali avamist. Maailmalõpu, taaslummuse ja -sünni kõrval või isegi peategelasena on nüüd mängus ka koroona: pandeemia, katastroof ja sellest tingitud eriolukord. Ning mis kõige tähtsam, võime ja vajadus kohaneda ning ümber mõelda. Māra Zālīte luulerea kõrval on kuraatoril meeles olnud ka üks mõte, mida tema vanaema olla armastanud korrata: „Alati saab võimatut võimalikuks teha. Tuleb vaid tahta.“

Andrejsala oli ka esimese RIBOCA üks asupaiku, kuid endise sadama suhteliselt väike ala jäi siis pigem nii-öelda nõudepeatuseks Läti ülikooli bioloogiainstituudi endise hoone ja endise tekstiilivabriku vahelisel trajektooril. Praegu haarab biennaal enda alla 20 hektarit ning et kesklinnapoolsest angaarist jõuda näituse peahoonesse endises hiiglaslikus (18 000 ruutmeetrit) laohoones kulub oma kakskümmend minutit. Kui väikese maja, värvikuulimängu väljaku, kasvuhoone, luha ja sadamaala installatsioonidesse veidike süveneda, siis kauemgi.

Kesklinna poolt tulles algab näitus Hanne Lippardi suurte tekstiga kaetud plakatitega „Kontaktivaba“. Kolmes keeles tekstid on korraga anonüümsed ja vägagi isiklikud, just nagu kandes endas pandeemiast tingitud uut suhtlemisviisi. „Mul on alati tunne, et kui me kohtume, siis ütleme, et peaksime taas varsti teineteist nägema, kuid siis läheb elu alati kiireks.“

Näitus lõpeb Cyprien Gaillard’i videoga „Ookean II. Ookean“, mis pole pelgalt New Yorgi või mõne teise metrooga varustatud suurlinna sümboolne vette vajumine, vaid siin- ja sealpoolse elu dialoog, igavene jätkumine ja taassünd. Pealkirjagi võib võtta matuse­talitusest tuttava „mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama“ parafraasina. Või kui täpne olla, lõpeb RIBOCA Andrejs­ala väljapanek videoga, viimase teosena tuleks pigem vaadata Gaillard’i videost tuttavat motiivi, veekeerise kujutist Kronvaldi pargi avalikus tualettruumis. Veekeerise motiivil on teinegi taust, kontekst – Edgar Allan Poe’ novellis „Langemine Maelströmi“ juhtunud omamoodi ime ehk inimese võime võimatut võimalikuks teha.

Väljapanekus endas joonistuvad kontsepti võtmesõnade kõrval (või paljuski nii nendest kui veel enam kujundusest, teoste asetusest ja suhtest neid ümbritseva ruumiga) välja kolm liini: tasakaal või püüe saavutada kriisile, krahhile ja kaosele vaatamata tasakaalustatus; lausa talumatult kerge, isegi hõljuv atmosfäär, ning katkestatus. Pole tähtis, kui suur või raske installatsioon füüsiliselt on, mentaalselt jääb enamik teostest kuhugi ruumi ja aja vahetsooni.

Mõne teose puhul saab ja tulebki rääkida tasakaalust, lausa ekvilibristikast. Bridget Polki tootemitevälja meenutavas ruumiinstallatsioonis püsivad kõik kohapealt leitud osised koos ühegi abivahendita: ei liimi ega naelu või kruve. Poeetiliselt võiks öelda, et Polk on kuulanud materjali ja leidnud selle äraviskamisele määratud killukesest tasakaalupunkti. Ta ei pea paljuks seda ka performance’ina esitada. Philippe Petit on sõna otseses mõttes ekvilibrist, kelle unistus või isegi kinnismõte oli köiel ületada New Yorgi nüüdseks ohtlikku minevikku, katastroofi kadunud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid. Ta sai selle mõtte oma kodulinna hambaarsti ooteruumis, kui juhtus ajakirjas kaksiktornide pilti nägema, unustas valu ja pühendas oma elu selle saavutamisele. Või Bendik Giske video, kus keskne teema on hingamine või tasakaalu säilitamine hingamisprotsessis. Või ka Tomás Saraceno langevarju meenutav objekt, mida ta avamisjärgsel päeval demonstreeris. Kui tuul ikka õige oli. Või ka läti ja leedu rahvakunstist, puzuris’est eeskuju otsiv Ieva Krishi objekt „Kahe meetriksi poleemika. Polümeetriksi variatsioonid“.

Paljude teiste teoste puhul saab tasakaalust rääkida tinglikumalt, isegi metafoorses mõttes. Olgu siis meeldetuletusena antropotseensele inimesele, et teda on alati ümbritsenud ja jääb ümbritsema midagi, mis on temast suurem ja võimsam. Midagi, mida dainade loojad veel teadsid ja mille üle suutsid vaimustust tunda. Näitena võib tuua Pierre Huyghe merevaigu mikroskoopilisi osi portreteeriva filmi või Eglė Budvytytė video „Kompostist loodud laulud: muteeruvad kehad, kokkutõmbuvad tähed“. Aga ka sootsiumi suhteid ja viisi, nurka, kuidas teistsugune võiks sinna paigutada tõlgendavad Alex Baczynski-Jenkinsi video „Homod. Sõbrad“ või Jaanus Samma installatsioon „Riia postkaardid“.

Pandeemiast tingitud katkestus ei ole RIBOCAsse ainult mõtteliselt sisse kirjutatud, katkestus on lausa füüsiliselt kohal nii väljapaneku ülesehituses, kus neile töödele, mida kriisiolukorra tõttu ei saadud kohale tuua või ka koha peal luua, on jäetud koht, samuti näituse­giidis, kus tekstiparandused on näha ja kuhu punasega on lisatud uus teave. Katkestus ja sellest tulenev vääritimõistmine on ka endisesse laohoonesse sisse kirjutatud: nii mõnigi kord on keelavast sildist „Suitsetamine keelatud“ alles vaid neutraalne või isegi soosiv „suitsetamine“. Ehk siis vaikne vastuhakk.

RIBOCA 2 on küll suhteliselt väike – 46 projekti Andrejsalas pluss neli linnaruumis –, kuid vaimselt ja veelgi enam tunderõhu poolest kompaktne ja praeguse aja vägagi täpne kommentaar. Sõna otseses mõttes sootsiumi baromeeter. Kriisile vaatamata on ka siin 85% töödest tehtud spetsiaalselt RIBOCA-le ja 60% kunstnikest on Läänemere maadest. Kuid kas see ongi tähis, sest globaalse külana tabavad meid nii kriis kui ka õide puhkemine ikka ootamatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht