Väike kangelastegu igas päevas

Elo Liiv on kunstnik, kes ühe teose tarvis tikib ja teise jaoks paigaldab kineetilisele objektile liikumisanduri, kuid sisulises plaanis otsib lahendusi levivale vägivallale.

KAISA EICHE

Elo Liivi isikunäitus „Useful (Ab)use“ ehk „Tarvilik (kuri)tarvitus“ Tartus Pallase galeriis kuni 21. XI.

Pallase galerii kahel korrusel on väljas valik Elo Liivi varasematest ja uuematest teostest. Kunstnik on endiselt täiuslikuma süsteemi otsinguradadel.1 Üksikteoste hulgas leidub vägivallateemalisi käsitlusi nii globaalsel, ühiskonna kui ka indiviidi tasandil, aga fookus on kitsendatult lähisuhtevägivallal.2 Valdavalt on kunstniku ideed lähtunud võrdlemisi sooneutraalsest vaatenurgast (üldistuste võimalus olemas), ekspositsiooni kujunduses tõuseb esile naistevastase vägivalla temaatika. Kahtlemata on teemavalik väga päevakajaline nii päevapoliitikast (kiuslik ja diskrimineeriv valitsusliikmete retoorika) kui ka koroona­pandeemiast tingituna (kodus töötamine, distantsõpe, kasvav töötus ja sellest tõusvad pinged). Vormiliselt on Liiv ideid väga erinevalt esitanud, mis muudab terviku ebaühtlaseks ja grupinäitusena mõjuvaks. Kuid kunstnikutüübina, kes ühe teose tarvis tikib ja teise jaoks paigaldab kineetilisele objektile liikumisanduri, mõjub Elo Liiv vaimuka ja värskena.

Uudsena ja siiski üllatavalt naiivsena tuleb esile kunstniku ootus, et inimesed vajavad kasutusjuhendit, kuidas suhteid luues vähendada ebameeldivate kogemuste hulka. Installatsioonis „Kasutusjuhend“ (2020) seisab seina ääres punasel postamendil kaks mootorit ja nende kohale seinal on projitseeritud võimalikuks kasutusjuhendiks mõeldud tekstilõike. Kasutusjuhend, eeldades selle olemuslikku sarnasust masinate käsitamisõpetusega, eeldab standardimist ja funktsioonikeskset programmi, elumõtte determinatsiooni. Kui olin istunud juba kümme minutit selga hirmutavalt hoogsalt mudivas massaažitoolis teose „Maakera on stressipall“ (2020) interaktiivses osas, meenus mulle meie riigipea ja tema üleskutse hakata mõtlema seksist robotitega. Kunstnahaga polsterdatud sarkofaagis kokku ja lahku survestavate ning suristavate aktuaatorite keskele vajununa tundus üleskutse pigem hirmutava väljakutse kui innovaatilise tulevikuna.

Üldist mehaanofiilset upgrade’i-sõltuvust tasakaalustab kunstniku tähelepanek masinate väärkohtlemisest inimeste poolt, mis ilmneb tema ühes vanemas videoinstallatsioonis „Useful (Ab)use 001“ ehk „Tarvilik (kuri)tarvitus“ (2013), mille järgi käesolev näitus on pealkirjagi saanud. Videos näidatakse töötavat pesumasinat, mille trummel hullunult pöörleb nii, et masin on kohe-kohe tükkideks lendamas.

Perevägivalla teema tuleb selgelt esile Elo Liivi installatsioonides „(Exc)uses“ (2020) ja „Nukk“ (1993/2020).

Annika Haas

See ilmestab kunstniku sõnul ühismeedias levivaid klippe, kus masinate peal elatakse välja muidu alla surutud pingeid. Läbi aastate on ühe tuntud USA brändi telefon olnud statistiliselt tarbijate kingisoovide pingerea esiotsas.3 Aga kas saab ikka suhtumisest masinatesse nii üheselt paralleele tõmmata, et vahetan partnereid nagu telefonimudeleid? Tegelikult annab kasutusjuhend masina kohta minimaalselt infot ja vähesed teavad neist rohkem kui seda, mida juhendis kirjeldatakse või kasutajaliideses kuvatakse. Ehk võib isegi öelda, et mida lihtsamaks ja kasutajasõbralikumaks masinate programmid muutuvad ehk mida rohkem kasutajakogemusega süsteemis arvestatakse, seda keerukamat tööd teeb süsteem ja seda energiakulukam on selle ülalpidamine. Kes üldse kasutusjuhendeid loeb? Tarkvarateenustes on üldlevinud valetamine (the biggest lie ever), kui teksti läbi lugemata lisatakse linnukesed kõikidesse kastidesse ja sellega kinnitatakse pimesi nõustumist kõiksuguste tingimustega, et aga saaks kiiresti edasi liikuda.4

Galerii põhiruumis on laest langevatest tikitud õhulistest valgetest kangastest moodustatud allee („(Exc)uses“, 2020), mis viib põrandal väändunud poosides ja peadeta mannekeenidest ning üles sirutunud loomulikumas proportsioonis alasti naisekehaga skulptuurist koosneva kompositsioonini („Nukk“, 1993/2020). Kangastele tikitud tekstid on kogum juhuslikke vabandusi või pigem ettekäändeid, kuidas vägivallatseja kontrolli alt väljunud käitumist tihti põhjendab: „Olin purjus“, „Sa keerasid mu meelega üles ja mul polnud teist valikut. Ma ei suutnud end kontrollida“, „Sa ei võta mind muidu tõsiselt“, „Sa olid selle ära teeninud, ise käitusid ärritavalt“, „Ma pigem tapan su, kui lahutame“ jne. Sotsiaalteadlase ja terapeudi Lenore Walkeri vägivallaringi teooria järgi järgivad vägivaldsed suhted kindlat mustrit või tsüklit: kui naine on jäänud kauemaks vägivaldsesse suhtesse, siis on tõenäosus vägivalla kordumiseks suur ja vägivald hakkabki korduma. Teosega „(Exc)uses“ on tabavalt ilmestatud tsükli kolmandas etapis, nii-öelda mesinädalate faasis toimuvat, kus vägivallatseja tunneb tehtud teo tõttu süümepiinu, vabandab ohvri ees, lubab ehk end parandadagi.

Minu vanavanemad elasid vägivaldses suhtes ja mõnda stseeni nägin kõrvalt pealt, mõnest olen kuulnud hirmutavaid lugusid. Üks kõige populaarsem ja laialdasemalt kasutatavaid vägivaldse käitumismustri tekke põhjendusi on sotsiaalse õppimise teooria – füüsiline ja ka psüühiline kuritarvitamine on õpitud käitumine, keegi ei sünni vägivaldsena, vägivaldsust, nagu ka positiivseid käitumismustreid, õpitakse elu jooksul omandatud kogemuste kaudu. Õpitud käitumise teooriaks nimetatu põhineb Albert Bandura lastega tehtud eksperimentidel, millega ta tegeles 1960ndatel. Eksperiment viidi läbi nukk Bobo ja kolme rühma jagatud laste kaasabil. Ühele rühmale näidati videot, kuidas täiskasvanu kasutab Bobo suhtes füüsilist vägivalda, teisele näidati, kuidas täiskasvanu mängib Boboga rahumeelselt ja kolmandale ei näidatud midagi. Kui lapsed Boboga mängutoas kohtusid, võite ise arvata, kes kuidas käituma hakkas. Lapsed on karmim peegel, kuhu vaadata ja enese kohta üht-teist õpetlikku teada saada.

Näituse peasõnum ehk kunstniku enda pakutud lahendus vägivallale peitub teose „Nukk“ selgitavas tekstis: „Tuhanded, et mitte öelda miljonid vägivalla ohvrid annavad igapäevaselt meie ühiskonnale kõige suurema kingi, püsides normaalsena või püüdes selleks jääda, olles empaatilised, rahuarmastavad ja teisi usaldavad, oma lähedastele turvatunnet pakkuvad. Oma otsusega jääda vägivalla ahela viimaseks lüliks teenivad nad ühiskonda palju raskemal moel kui paljud teised.“ Loobugem teise kontrollimise soovist ja õppigem tundma ja kontrollima hoopis iseennast.

1 Elo Liiv näitusel „Süsteemiotsing nr 2“ Tallinnas Rotermanni 18 hüpikgaleriis 3. IV – 15. V 2019. https://menu.err.ee/929743/elo-liiv-vigala-sassist-ega-tal-vaga-kerge-minuga-ei-olnud

2 İstanbuli konventsioonis, millega Eesti liitus 2014. aastal, on määratletud lähisuhtevägivalda kui igasugust füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivallaakti, mis leiab aset perekonnas või lähisuhetes või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel. https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168 008482e

3 https://9to5mac.com/2020/01/03/apple-wins-christmas-iphone-11-mobile-device-activations/

4 J. Obar, A. Oeldorf-Hirsch, The biggest lie on the Internet: ignoring the privacy policies and terms of servicepoliciesofsocialnetworkingservices. – Information Communication and Society, 2018. www.researchgate.net/publication/326161957_The_biggest_lie_on_the_Internet_ignoring_the_priv acy_policies_and_terms_of_service_policies_of_social_networking_services

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht