Väikese abil suureks

Perekonnapärandiga tegelemine ei ole nii mastaapne ettevõtmine, kui sotsiaalpoliitika või looduskeskkond, kuid ka sellega saab anda iseenda ja maailma mõistmisesse olulise panuse.

KETLIN KÄPP

Maria Kapajeva projekt „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Kumu III korruse A-tiiva projektiruumis kuni 1. XII, kujundajad Laura Linsi ja Karolin Kull (LLRRLLRR) ja graafiline disainer Maria Muuk.

Diana Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“ EKKMis 14. IV – 5. VI, kuraator Peeter Talvistu.

EKA lõputööde näitus „Tase“ kunstiakadeemias 28. V – 9. VI.

2000ndate tulekuga saab rääkida kunsti aina kiiremast mitmekesistumisest: feminism, sotsiaalkriitilisus, kehalisus, avaliku ruumi lahtimõtestamine jpm. Suurte sotsiaalsete teemade kõrval on taas hakatud tähelepanu pöörama isikliku pärandi temaatikale. Kunsti kaudu otsitakse vastuseid sellistele küsimustele: kes on esivanemad?, milline on seos nendega?, milline lugu on neil rääkida? või kuidas oma mälestuste abil veel sügavamale minevikku süüvida?

Paratamatult ei kõneta kõiki kunsti­huvilisi kehaliste kogemuste, avaliku ruumi või sotsiaalpoliitika küsimused, perekonna pärandiga on lood aga enamasti teisiti. Esivanemate mälestamine on tugevalt seotud ka rahvusliku enesemääramisega. Väike narratiiv ei tähenda veel seda, et mõni kunstis käsitletav teema on vähem tähtis kui mõni teine. Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et perekonna pärandiga tegelemine ei ole küll üleilmses mõttes sama mastaapne ettevõtmine kui näiteks sotsiaalpoliitika või looduskeskkonna teemad, kuid sellega võib anda panuse muuseumi või galerii näituseprogrammi ning selle kaudu iseenda ja maailma mõistmisse.

Mõned viimase aja perelood

Aprillist juuni alguseni oli EKKMis vaadata Diana Tamane isikunäitus „Puudutuse tüpoloogia“, kus keskenduti kunstniku perekonna nelja põlvkonna esindajale: kunstnik ise, tema ema, vanaema ja vanavanaema. Fotode ja videotega andis kunstnik edasi oma pere naiste mälestusi, sekka omaenda eluseiku. Perekonnalood oli sageli esitatud väikeste fotokildude, ema saadetud e-kirjade ja vanaemaga vestluste fragmentidena. Need väga isiklike lugude killud jõudsid minuni abstraktse tervikuna, kuid lõid illusiooni, nagu oleks Tamane pere ka mulle lähedaseks saanud. Tegelikkust tajudes sai mulle selgeks, et nad on siiski võõrad, eemalseisvad.

Perekonnatemaatika oli esil ka selle aasta EKA lõputööde näitusel. Kaasaegse kunsti magistriõppe tudeng Jamie Dean Avis esitles EKA galeriis kaheksast maalist koosnevat seeriat, kus ta käsitles oma ema, tema seljavalu muresid, aga mõtestas ka emalikku hoolitsust üldisemalt. EKA sisehoovis oli eksponeeritud nõukogudeaegne Lada auto ja seda tõlgendav dokumentalistlik videoteos, kus mängitakse Lada kui füüsilise objekti vormiga. See teos oli mõeldud mälestus­avalduseks selle omanikule, kes oli installatsiooni autori, graafilise disaini osakonna lõpetaja Urmet Piilingu vanaisa. Piiling andis vaatajale ka võimaluse lisada teosele oma mälestusi tollest ajast ja samalaadse autoga. Ei Avis ega ka Piiling ei läinud oma perekonna pärandi uurimisega süvitsi, kuid perekonnalugu, autorite oma pärand oli nendegi projekti keskmes.

Kumu projektiruumis avati juuni keskpaigas Maria Kapajeva näitus „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. Eksponeeritud 105 fotot on ostetud interneti kaudu. Läbi pika uurimisprotsessi on sellest kasvanud välja terviklik kollektsioon, kuhu on koondatud fotod XX sajandi alguse Eesti inimestest. Tõsiasi, et näitus on eksponeeritud meie esindusmuuseumis, väärtustab argielulist pärandit ja ajalugu.

Sain võimaluse selles projektis kaasa lüüa, see tähendas mitu kuud väldanud protsessi, et otsida kirikuraamatustest, arhiividest ja andmebaasidest andmeid fotodel jäädvustatud inimeste kohta, koguda nende kohta mälestusi ja lugusid. Kui Maria Kapajeva näitus sai valmis, ei tähendanud see, et uurimistöö oleks lõpetatud ja vastamata küsimused sinnapaika jäetud. Autor kaasas uurimisprotsessi ka külastajad, kelle roll on tähelepanelikult vaadata, kas mõni fotol kujutatud isik või koht on tuttav.

Väljapanekus on rõhutatud fotode marginaliseeritust: suurte kunstiteoste kõrval on argifotograafia jäänud tihtipeale tagaplaanile. Selle põhjuseks võib olla fotode olmeline funktsioon, mis suure kunsti kõrval ei tundu ihaldusväärse uurimisteemana. Siiski tuleb Kapajeva 105 foto puhul tõdeda, et argise funktsiooni kõrval tulevad seal esile ka tolle aja päevapiltniku töö loomingulisemad aspektid. Ka need vajavad kunsti­teaduse ja visuaalkultuuri valdkonnas veel süvitsi uurimist.

Kunstilise terviku jõud

Ka juba need mõned viimase aja välja­panekud tõestavad väga selgelt, et isiklikud perelood ükskõik millise meediumi abil – olgu selleks foto, video, maal või installatsioon – neist ka ei räägitaks, mõjutavad ajaloomälu, avavad selle maisemaid ja värviküllasemaid aspekte. Diana Tamane vanaema mälestused kodutalust, talutöödest, vanaisast ja ka rasketest hetkedest, ei ole enam pelgalt XX sajandi üks anonüümne ja kauge lõik. See on armsa hobuse kolhoosile loovutamine ja mälestus kodust, mis 1991. aastal jäi Venemaa piiri taha. See on nende oma lugu ja selle kaudu ka vaataja oma.

Kui mõtlesin Maria Kapajeva väljapaneku anonüümselt fotolt tuvastatud Elmar Soku eluloo peale, jõudsin arusaamale, et maareform ei olnud ainult tollane poliitiline muudatus, vaid palju keerukam sündmus, kus ei olnud ainult võitjad ja kaotajad. Tamane esteetiliselt veenvalt esitatud mõtted emast ja vanaisast on piisavad, et ka vaataja hakkaks oma lähedaste ja nende kaudu ka suurte teemade peale mõtlema.

Väga sageli toovad kunstnikud ja kuraatorid välja suured tähtsad teemad, näiteks sotsiaalne ebavõrdsus, poliitilised valupunktid, üksikisiku äng ja mure. Harjumuspäraselt tegeletakse muuseumis kui tõsises kultuuriinstitutsioonis ühiskonna keerdkäikude lahtimõtestamisega ja külastaja läheb sellega kaasa.

Maria Kapajeva ja Diana Tamane näitused juhatasid aga hoopis teise suunda – mikroajaloo eksponeerimisse. Perekonda, selle liikmete mälestusi ja isiklikke arhiive on paraku seni vähem uuritud, suurtel institutsioonidel ei olegi enamasti jõudu sedalaadi materjali kogumiseks. Kapajeva ja Tamane projektide puhul joonistub väga selgelt välja, et kui tuua isiklikud fotod ja neile sirgeldatud märkmed avalikkuse ette ja need kunstiliselt hästi esitada, siis ei ole mikroajalugu mitte kuidagi vähem tähtis, kui on makroajalugu.