Väikese loo kaudu suure narratiivini

Maria Kapajeva on püüdnud nii näituse kui ka raamatuga taastada Narva elus tähtsat rolli mänginud Kreenholmi tekstiilivabriku töötajate isikliku arhiivi, et hoida ära mälu kaotus.

ELNARA TAIDRE

Maria Kapajeva kunstipraktikate keskmes on postsotsialistliku naise olukorra uurimine, ühendades isikliku mõõtme situatsiooni põhjalikuma vaatluse ja üldistustega. Siinse teksti ilmumise ajal on Tallinna Kunstihoone galeriis viimaseid päevi avatud tema isikunäitus „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“. Mänguliselt, kuid tabavalt kõneleb see väljapanek neljakümnendatesse eluaastatesse jõudva eneseteostusele keskendunud naise olukorrast; survest, mida ühiskond avaldab talle domineerivate patriarhaalsete väärtuste ja naiserolli tõttu, kus on esikohal pere ja lapsed. Omaenda kogemuse abil on kunstnik jõudnud üldisemate kujunditeni, mis kutsuvad üles selle probleemiga tegelema.

Nostalgia. Suvel ilmunud Kapajeva raamat „Unistus on helge, veel ebaselge“, kus võetakse kokku 2017. aastal Narva kunstiresidentuuris toimunud näituseprojekt (kuraator Liisa Kaljula), on saanud tõuke autori pere taustast. Tema ema Natalja Kapajeva oli Kreenholmi kangakunstnik ja Maria lapsepõlve­unistus oli astuda ema jälgedes. Temast aga sai kriitilise ja kaasava kunsti alal tegutseja. Londonis tegutseva kunstnikuna sai Kapajeva kutse Narva kunsti­residentuuri. Kui kunstnik otsis oma tulevasele projektile pidepunkti, leidis ta koolitüdrukuna tehtud kangakavandi. Selle isikliku väikese loo kaudu jõudis ta suure loo – Kreenholmi ajaloo Teise maailmasõja järgses Narvas ja selle töötajate saatuse juurde.

Kui näitusel „Unistus on helge, veel ebaselge“ olid väljas Kapajeva Kreenholmi ja kreenholmlastega suhestuvad teosed, siis raamat avab tema uurimuse tagapõhja – kogutud intervjuud, era­arhiivide fotod, päevikud ja muu meenutamisväärse. Hea ülevaate suure­mahulistest koondamistest pakub endiste töötajate ümberkvalifitseerimise programmi eestvedaja Jelena Semjonova asjalik tekst, kus ta teeb kriitilisi märkusi korraldajate ja ka osalejate kohta. Materjale raamistavad autori saatesõna, tema vestlus kuraatori ja postsotsialistliku kunsti uurija Liisa Kaljulaga ning tänapäeva kollektiivseid müüte uuriva Philipp Dorli essee. Kõigis neis lahatakse eri viisil Kapajeva uurimuse põhiobjekti Kreenholmi kui „kaotuse ja trauma, sunnitud muutuste“ sümbolit.

Võttes Kreenholmi kui Narva juhtumi metafoori laiema probleemistiku vaatluse aluseks, alustab Kapajeva siiski üksikinimesest, mitte anonüümsest süsteemist. Seetõttu moodustavad intervjuude katkendid, kus Kreenholmi endised töötajad väljendavad avameelselt oma mõtteid ja jagavad mälestusi, raamatu tuumakama osa. Intervjuud võib tinglikult jagada kaheks: idealistlikud ja realistlikud. Idealistlik osa on kantud tugevast nostalgiast. Võtmesõnad on üksiktöötaja vastutus, tööau, austamine, teistega arvestamine. Tööd Kreenholmis iseloomustatakse põneva ja kollektiivsena – sõbraliku mentori ja pere märksõnade kaudu. Ei jäeta mainimata töötajate privileege: korteri saamist, piimatalonge, varajast pensionile jäämise võimalust. Kanguritöö oli tervistkahjustav, kuid kindel, vallandamist ei olnud vaja karta.

Maria Kapajeva projekti pealkiri on laenatud kangatööstust ülistava sotsrealistliku filmi „Helge tee“ (1940) laulust. Täiesti märgiliselt, sest just see film oli ajendanud üht intervjueeritavatest tekstiili­kombinaati tööle minema. Nõukogude tööelu romantiseeriv film seadis üles propagandalõksu, sest tõsielu erines täielikult kinolinal näidatust. Siiski tuleb selline konstruktsioon intervjuudest välja osaliselt toimivana – materiaalsete hüvede kõrval jääb kõlama idealistlik soov jätta endast maha midagi head.

Tegelikkus ja mahajäetus. Intervjuude realistlik osa ei keskendu ainult Kreenholmi allakäigule, vaid põimib endasse ka sõjajärgse Narva linna loo – sõjapurustused, taastamise ja uute hoonete ehituse. Keset seda kerkib Kreenholm kui „ainuke koht, kuhu oli võimalik tööle minna“. Helgete mälestuste kõrval tulevad intervjuudes esile jutud defitsiidist ja järjekordadest, rasketest töötingimustest, näiteks jääkülmad või palavad ruumid, müra, õhtused ja öised vahetused, aina kasvavad normid. Kreenholmi sulgemise perioodist korduvad painajana jutud koondamise hirmust ja lootusetust töötusest.

Maria Kapajeva raamatu teise kihi moodustavad eraarhiividest kogutud fotod. Neid vaadates tekib tunne, et tegemist on suure pere
fotoalbumiga.

Intervjuudes on fookus naistel, kelle lihtsad tõdemused – pereelu ja kolmes vahetuses töö ühendamise raskused, naise lootus elu nautida alles viiekümnendates eluaastates – valgustavad välja ka laiemalt nõukogude naise loo ja selle jätkumise postsotsialistlikul ajal. Antropoloogilise kujundi kõrvale kerkib esile ka mütoloogilisi kujundeid: tekstiilitööstusele pühenduda unistav töökangelane, rahvast riidesse panna sooviv arhetüüpne hoolitsev naisekuju. Kreenholmi kujund omandab töötajate jutustuses antropomorfseid jooni. Sümboolse kanalisatsioonitorude lõhkemise kohta, kui lahkusid viimased töötajad, öeldakse: „Vabrik nuttis.“ Kreenholmi tajuti elava olendina, keda oli vaja teenida, kuid kes ka toitis.

Kreenholm mõjutas märkimisväärselt sõjajärgse Narva elanikkonna, selle identiteedi ja linna välisilme kujunemist. Narva ei lubatud tagasi tulla sealt Teise maailmasõja käigus evakueeritud eestlastel, kuid linna olid teretulnud noored hakkajad inimesed, eelkõige naised kõikjalt üle Nõukogude Liidu, et linn taastada ja pakkuda Kreenholmile töökäsi. Nii sai sõjaeelsest kultuuride katlast Narvast venekeelne tööstuslinn, mille elanikud olid eraldatud oma päritolumaast, juurtest ja ajaloost, aga ka uuest kodumaast Eestist. Eraldatus, samuti võimetus uskuda, et kõik võib muutuda, tegi koos riigisüsteemi vahetusega selle enklaavi elanikest oma olukorra pantvangid. Ilmselt seetõttu mõjus Kreenholmi sulgemine neile nii heidutavalt – see ei olnud ainult ühe tekstiilikombinaadi, vaid kogu süsteemi lõpp.

Narva elanikkond on korduvalt elanud üle murrangulisi sündmusi: narvalaste küüditamine Peeter I ajal, eestlaste naasmise keeld Teise maailmasõja järel, venekeelse elanikkonna omapäi jätmine taasiseseisvumise järel – ajal, mil töötuse ja Eestisse kesise integreerituse tõttu vaevlev regioon oleks vajanud suuremat abi. Kuigi Narva ei olnud täielikult monofunktsionaalne linn, oli sadadel koondatud naistel üpris raske uut tööd leida. Peale kokku kukkunud tööturu mõjus rusuvalt ka vana maailmapildi kokkuvarisemine, kus uute väärtuste ja oma uue positsiooniga oli raske kohaneda.

Maria Kapajeva raamatu teise kihi moodustavad eraarhiividest kogutud fotod, kus kujutatakse inimesi töökeskkonnas ja vabal ajal – sportimas, loomeharrastustega tegelemas, kultuurireisidel. Neid vaadates tekib tunne, et tegemist on suure pere fotoalbumiga. Ainulaadne materjal on ka endise töötaja päevikuväljavõtted: kangadefektide loend, aastaplaani täitmise ja toodetud mahtude kirjeldused mõjuvad omaette, suletud maailmana. Selle kõrval on eluolulisi sissekandeid: rõivaste lõiked, rahvameditsiini retseptid, sentimentaalsete laulude sõnad, kus räägitakse lapsepõlvest ja kaugest isamajast, anekdoodid, iluideaalid, kaalujälgimine, soovimatu raseduse eest kaitsmine. Paljud neist peegeldavad naistele peale surutud soove ja hirme, mis on paraku päeva­kajalised ka praegu.

Visuaalsed nihestused. Raamatu kolmandaks kihiks on Kapajeva enda teosed, mis pakuvad visuaalsete nihete kaudu alternatiivset narratiiviliini. Projekti nurgakivi – kangakavand Kapajeva lapsepõlvest – ühendab tubli nõukogude kangakunstniku kuvandi lääneliku Disney kujundistuga, seega mitut tüüpi unistusi. Oma ema loodud kangamustrisse on Kapajeva lisanud raamatukaanel teise ajastu elemente, ebanõukogulikke värve. Tema kollaažidel on ajaloolistel kombinaadiinterjööri fotodel inimfiguurid välja lõigatud ja asendatud rastrisarnase mustriga, mis võiks sümboliseerida anonüümsust või hajumist.

Kokkuvõttes on Kapajeva projekt orienteeritud inimliku ajaloo ja individuaalse mälu hajumise vastu. Pärast nn sortimendikabinettide ja Narva muuseumi Kreenholmi filiaali sulgemist sai Kreenholmi fenomeniga tutvuda vaid Narva muuseumi ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi koostöös valminud näitusel „Mustrid: Kreenholmi tekstiilidisain 1963–2005“ (2019). See uurimisprojekt võiks leida koha Narva muuseumi püsiekspositsioonis uhkelt restaureeritud kindluses, mille ülesanne on ju Narva ajaloo tutvustamine. Maria Kapajeva raamat on Narva ajaloos tähtsat rolli mänginud Kreenholmi arhiivi taastamise, mälukaotuse peatamise katse.