Kogutud teos. Väikesed tähelepanekud

Krista Leesi teosed tõukuvad argistest detailidest, mis suunavad väikseid, esialgu tähtsusetuidki nüansse avaramalt tajuma.

KAI LOBJAKAS

2004. aastal ilmus Krista Leesi raamat „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“, mis pani juba formaadiga mõnust käsi hõõruma: lõbustav oli lugeda tema leide tekstiilivaldkonna sõnavara seast. Sellesse sõnaraamatusse on aga peale harivalt tõsiste entsüklopeediliste sõnaseletuste koondatud ka nende eesti keele spetsiifiliste leidude tõlgendusi materjalis. Tema aastate vältel kogutud tähelepanekute põhjal valminud teoste seas on näiteks tillukestest kleitidest koosnev kleidiriie, pabermaakaartidest õmmeldud atlaspesu või modell Carmen Kassi portreedega kassikangas. Tegu on küllalt mahuka kogumikuga ja sellest ajast peale on Krista Leesi jätkanud delikaatse teravmeelitsemisega, laiendades tekstiilikunsti tähendust ja avardades vaataja tundlikkust nüüdisaegse tarbekunsti suhtes.

Argisuse tõlkimine

Sellistest tähelepanekutest ja näiliselt elementaarsetest seostest on saanud tema loomingu lõputu allikas. Iseenesest lihtsate teemade ja ühenduskohtade tabamiseks või ka kodeerimiseks on vaja just Krista Leesit. Talle on omane keele ja visuaalse kujutise särav kontseptuaalne sidumine, kusjuures efektse kujunduskeele kõrval säilib justkui möödaminnes enamasti ka praktiline väljund.

Tõsimeelsuse kaotamisega meenutab tema terminite tõlgendus kunagise huumoriajakirja Pikker sõnamängurubriiki „Verbaarium“ või Keiti Vilmsi praeguseid vaimukaid sõnasäutse. On hämmastav, kui palju pakub selleks pinnast eestikeelne tekstiili puutuv sõnavara. Kontseptuaalse loominguga eristub Leesi selgelt meie tekstiilikunsti maastikul, olles nii igapäevakeele kui ka tekstiilispetsiifilise leksika, aga ka tekstiili või sellele omase võttestiku järjepidev mõtestaja. Tehnoloogia või mõtteviisi tasandil keele ning argikeskkonna mitmetähenduslikkuse terase jälgijana kanaliseerib ta ka praegu oma tähelepanekud erinevates tehnikates valminud teostesse.

Mustrid

Tekstiilikunstniku haridusega Leesile, nagu igale teisele selle eriala inimesele, on korduvate motiivide kujundamine mustriks valdkondliku pagasi olemuslik osa. Viimasel ajal on ta valinud mustrite loomise oma loomingu keskpunktiks, kaasates elemente nii kooruva värviga seinast, Amandus Adamsoni loomingust, puitkuuridest kui ka tänavanimedest. Mõned aastad tagasi kujunes teiste tööde kõrval mustriks aga tema edasiliikumine ühe kindla kujundusvõttega.

2018. aastal alustas Leesi kalasabateemalise sarjaga. Ta lähtus selle puhul tavapäraselt V-kujulisse kalaroogu meenutavasse mustrisse kootud ning harilikult välirõivaste või ülikondade juures kasutatavast tvillina tuntud kangast. Esimene sellest inspireeritud töö, ülikond, oli eksponeeritud Portugalis kaasaegse tekstiilikunsti biennaalil „Contextile“, kus Leesi pälvis oma tööga peapreemia. Tema käsitluses muundus tvill fotorealistlikuks trükikangaks, kus siksakmustri moodustavadki turult ostetud harilikud heeringad (ld Clupea harengus) ning neist tehtud fotode põhjal ehitatud muster, millega on loodud uhke optiline efekt. Muster on trükitud helklevale siidile ja saavutatud sellega kala loomulik läige.

Järgmise aasta alguses oli tal samal teemal valminud juba rida täpseks vormistatud mõtisklusi, mis jõudsid publikuni esmalt näitusel Hopi galeriis, kus oli eksponeeritud klassikalise butiigi esteetika ja struktuuriga flirtivas keskkonnas terviklik ja range rõivakollektsioon. See koosnes aksessuaaridest, glamuursemast mustvalgest alakollektsioonist ja sportlik-argistest sinakates toonidest esemetest, mille hulka kuulus ka vesisele keskkonnale viitava elemendina trikoo. Muu hulgas peitus seal ka viide keskkonnateemale, puhta vee vajadusele ning nii inimeste kui ka kalade sõltuvusele sellest. Ülikond muutunud kanga osaks, mis omakorda elas edasi teistes rõivaesemetes. Samal ajal kui „Herring­bone“ oli eksponeeritud kaasaegse tekstiili biennaalil Madridis, kus Leesi pälvis ka ühe preemiatest, oli Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata näitus sarjas „Tuba“. Seal lõi Leesi muuseumi galeriisse tiheda installatiivse ja mõnevõrra eklektilise keskkonna, mis põhines muuseumi kogudest ja ruumist pärinevatel impulssidel ning moodustas segu mitmete autorite töödest ning tema enda suhestumisest filtreeritud materjaliga. Selle näituse üheks fookuspunktiks kujunes kalatemaatika laiemalt, tulemuseks mastaapne vastavamustriline vaip ning kattekangas mööbli eksperimentaalvabrikus Standard 1959. aastal välja töötatud ja toodetud diivanil, mille autor on Are-Silvia Kala.

Tegu oli omaoodi eellooga Leesi 2021. aasta Tartu kunstimuuseumi mahukale isikunäitusele „Verbarium“, kuhu Tartu, Tallinna ja Pariisi kohaspetsiifilised ilmingud ning nähtused olid koondatud jutustavaks ja seosterohkeks tervikuks. Tuttavatele objektidele ja kohtadele andis Leesi oma sekkumisega uue ja teravmeelse tähenduse, kutsudes vaatama keskkonnale avarama pilguga, looma seoseid ja mänguliselt kaasa mõtlema.

Oma lähenemises ümbritsevale on Krista Leesi erialaselt ja sotsiaalselt tundliku närviga tekstiilikunstnik, kes püüab näivalt mängleva kergusega, kuid läbimõeldult peaaegu nähtamatuid seiku lähiümbrusest. Krista Leesi töömeetod on lihtne. Pidades oluliseks Fred Jüssi viljaka molutamise mõtet, käib ta kogu aeg ringi, tundlad püsti, laseb leitul settida ja seob kogutu teravmeelse tõlgenduse kaudu korduvasse mustrikeelde, osutades vajadusele näha olnu ja kaasaja seoseid ning muuta argine eriliseks. Eesmärgiga luua tervik, mida toetavad nii tehnika, teostus kui ka materjal, tuletab ta viimase üldideest, konkreetsest projektist. Ehkki eesmärk ei ole jõuda tooteni, on talle omane disainerlik teostus, selge ja lõpuni läbi mõeldud vorm. Ühendades ajaloolisi võtteid ja praktikaid, materjale ja ideid, hägustab ta oma loominguga tulemuslikult ka kaasaegse kunsti ja disaini piire, luues pigem olukorra, kus mõlemad on samavõrra tähtsad.

2022. aasta alguses oli Leesi kollektsioon „Herringbone“ eksponeeritud Prantsusmaal Musée Bargoini muuseumis utopismile, kujuteldavale uuele jagatud ajaloole, maailmale, kehale ja materjalile keskenduval kaasaegse tekstiilikunsti festivalil „Le Fite“.

Krista Leesi on pikaaegne Eesti kunsti­akadeemia tekstiilieriala õppejõud. Mitmed tema teosed kuuluvad meie tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse. Leesi töid leiab ka Hiina rahvusliku siidi muuseumi (Hangzhou, Hiina), Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali (Contextile Contemporary Textile Art Biennial, Portugal) ning maailmatekstiili muuseumi (Miami, Florida, USA) kogudes.