Väikeste kõrvalekalletega

Festival võtab kokku Peeter Alliku kunstihoiaku. Kui seda tunnete komplekti suudetaks ka edaspidi kanda, oleks suurepärane. Seda on väga vaja nüüd ja ka tulevikus.

MEELIS FRIEDENTHAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peeter Alliku nimeline Tartu graafikafestival „Varjud“ Tartus Kunstimajas (kuraator Carlos Berberena ja kujundaja Taje Paldrok), Poissmeeste galeriis ja Tartu kaubamajas (Al ja Taje Paldroki näitus) kuni 10. VII, Soho hotellis (Toomas Kuusingu näitus) ja Jakobi galeriis kuni 31. VIII, töötoad Tartu kunstimuuseumis juunis ja Jakobi galeriis augustis.

Juba üle kümne aasta korraldatud Tartu graafikafestival kannab nüüd Peeter Alliku nime. Peeter Allik, kes suri 2019. aastal, olgu muld talle kerge, oli üks festivali asutajatest. Juba esimese festivali kontseptsioonis kirjutas ta, et „vana hea graafika on võimalus isegi siis, kui kõik muu kaob – täieliselt vaba eneseväljendus, igamehe trükitud omaajakirjandus, mis tahes demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes“. Mida see õigupoolest tähendab, selgitavad kirjad praeguse festivali plakatil. See on mõtlemapanevalt vastuoluline, hingekeeli puudutav, võõrandumist esile kutsuv, väikeste kõrvalekalletega, mõnutundest ägisev, sotsiaalsusele peeretav, pingeid üles kruviv absurdifestival. Tõepoolest võtavad need sõnad Peeter Alliku lähenemise graafikale ja kunstile kokku ja kui festival suudaks seda tunnete komplekti ka edaspidi kanda, selle kuidagi välja joonistada, oleks suurepärane. Seda on väga vaja nii nüüd kui ka tulevikus.

Seekordne festival toimub mitmes paigas üle linna ning Tartu Kunstimaja väljapanek on vaid üks osa. Seal on näha tööd, mille eest vastutas Nicaragua juurtega kunstnik Carlos Barberena, kes tegutseb praegu Chicagos ning vaatab oma kunstis kriitiliselt nii Nicaragua vasakpoolset kui ka USA parempoolset poliitikat. On näha globaalseks läinud teemad nagu rassism, George Floydi tapmine, Donald Trump, Macbook ja McDonalds, aga ka Lõuna-Ameerika probleemid, kujundid, mustrid, tätoveeringumotiivid, mis mõjuvad oma kohalikkuses mitmetahulisemalt kui üleilmsed sümbolid. Muidugi tuleb globaalsete loosungitega paratamatult suhestuda, mis teha, aga mulle tundub, et kunstiliselt on palju huvitavam näha midagi iseomast, kohalikku, spetsiifilist. Peeter Alliku vaimu iseloomustab just kohalikkus, maamehelikkus ning, nagu on tema kohta öelnud Al Paldrok: „Ta ei manifesteerinud oma tõde populistlike loosungite ja lihtsate sõnakõlksudega, tema pildikeel oli täis meisterlikkust, romantikat, koomikat ja absurdi, nagu elu ise“. Peeter Alliku vaimu tabamiseks tuleb kindlasti teha samm edasi ja minna kaugemale tarbekunstist, mis on rakendatud – ükskõik kui kiiduväärse – poliitika või ideoloogia teenistusse.

Hyunji Park ja Jaesik Park suutsid avamisrituaaliga kutsuda publiku tähelepanu korrale, meenutada Peeter Allikut ja juhatada piltide juurde.

Ove Maidla

Vaim ei ole lihtne asi, selle kättesaamiseks on vaja võrk laialt välja heita ning seda Tartu graafikafestival ka praegu teeb. Lisaks Tartu Kunstimaja suuresti rahvusvahelisele väljapanekule on Soho hotellis Peeter Alliku kaaskunstniku Toomas Kuusingu linoollõigete näitus, mis jääb meelde teemade mitmeti mõistetavuse ja tehnilise meisterlikkuse poolest. Tuleb välja isegi teravdatud tähelepanu väikeste ja keeruliste asjade suhtes, nagu tapeedimustrid, murulibled, vaibalõimed, mis jäävad kuidagi eriliselt selgelt meelde ja on lõpuks olulisemad kui kõik muu. Selliselt on Kuusingu töödes tajuda rõõmu lihtsalt lõikamisest, isegi sedavõrd, et kunstniku tegevus hakkab lähenema askeesile, pingutusele, kus nähtud vaev ise muutub millekski õilsaks ja pühaks. Huvi religioosse temaatika vastu on Kuusingu töödes igal juhul märgatav. Tundub, et isegi näituse viimine hotelli kannab samasugust eesmärki kui tänavanurgal jutlustamine, kus muist sõnu pudeneb tee äärde ning linnud tulevad ja nokivad selle, muist kukub kivisele maale, aga osa võib kukkuda ka heasse mulda ja anda sirgudes kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordse saagi.

Samamoodi kui Kuusing on läinud inimesi püüdma ka Al ja Taje Paldroki näitus Tartu kaubamajas, kus on küsimust tekitavad suured pannood inimestest relvadega kõrbes, pealuudest ja sigrimigrist kõrvuti sattunud kaubanduskeskuse jalanõu- ja kotireklaamidega. Kes võidab? Kunsti tulek oma institutsionaalsest ruumist välja on alati mõneti riskantne, sest ilma vastava raamistuseta ei pruugi inimene kunsti üldse ära tunda, isegi kui see tuleb talle kaubamajas vastu.

Just vastutulemine ja kaasahaaramine on graafikale keerulisevõitu, sest see on hääletu, ei liigu, graafika juurde tuleb ise minna. Seega on kõigepealt vaja inimene kuidagi kätte saada, panna ta pilti vaatama. Aga inimeste tähelepanu on piiratud, selle nimel võitlevad kingareklaamid, arvutimängud, Tiktokid. Siin hakkab tööle tähelepanumajandus, kus kõige hinnalisem ning väärtuslikum ressurss on inimese valmisolek oma aega kulutada ja huvi üles näidata. Tähelepanu on praegu väärtuslikum kui nafta või jahu. Aga kuidas saada inimeste tähelepanu kätte? Tegevuskunst on selleks hea viis, see on teatavas mõttes samamoodi poolele teele vastutulek, tänavale jutlustama minek, inimeste püüdmine. Peeter Allik tegi ise Non Grata performance’i-aktsioone kaasa ja performatiivne traditsioon Tartu graafikafestivalil jätkub. Avamis-performance’id kestsid kokku üle pooleteise tunni: seal oli Korea, Puerto Rico/USA, Ukraina ja Prantsuse kunstnikke, kes igaüks oma nurgast suhestusid nii graafikafestivali teemadega kui ka Ukraina sõja ja Ladina-Ameerika küsimustega. Tegevuskunstiks saab pidada ka Peeter Allikule pühendatud maleturniiri, mis toimus kultuuriklubis Promenaadiviis samuti festivali raames. Male kohta on suurmeister David Bronstein öelnud, et „males looming ja kunst ei ole suletud meisterlikkuse pitseri alla ja esteetilise elamuse rõõm on kättesaadav igaühele [—] see on meri, millest sääsk saab juua ja milles elevant võib ujuda“.* See läheb väga täpselt kokku sellega, mis on kirjas Tartu graafikafestivali kontseptsioonis, see võiks ollagi graafikafestivali juhtmõte.

Just sellise suhtumise ja vaimu kohalekutsumiseks tundus kõige tähenduslikum ja tõhusam Korea kunstnike Hyunji Parki ja Jaesik Parki sooritatud festivali avamisrituaal, mis võttis kohaletulnud kunstnikud, fotograafid, kriitikud, toiduklubilised ja kõik teised külalised tegevusse kaasa ja suutis kõik laulma panna surnute hingede eest, nende eest, kes on läinud enne meid ja kellele me varsti kõik järele läheme. Selliselt kutsus see esiteks kõigi tähelepanu korrale, meenutas Peeter Allikut ja juhatas meid piltide juurde.

*Sirp ja Vasar 6. VIII 1976.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht