Valge joonega karma

Boriss Uvarov on Narva kunstnik, sest tema kunsti tõlgendusobjekt on Narva ka siis, kui teose pealkirjas ega aineses ole osutatud Narvale.

REET VARBLANE

Boriss Uvarovi näitus „Valge joone vaatlus“ Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 19. IX, kuraator Karin Taidre, tekstiili teemaploki kuraator Olga Tjurina ja graafiline kujundaja Jaan Evart.

Kuraator Karin Taidre alustab ja lõpetab Boriss Uvarovi (1946–2020) kataloogiteksti läbini positiivselt: „rõõmustades ise, rõõmustas ta ka publikut julge maalilise värvimänguga“ (lk 3) ja „maalimine oli Uvarovi jaoks alati rõõmuallikaks ja olemise sisuks“ (lk 15).1 Uvarov kuulus vaieldamatult kunstnike hulka, kellele elu tähendaski kunsti, kes elas kunsti tehes, selle abil ja kaudu. Olgu see siis ajal, kui ta töötas Kreenholmi viimistlusvabrikus kunstniku-tehnoloogina või kui õpetas Narva kunstikoolis või ka hiljem, kui pensionieas tegutses vabakunstnikuna. Kuid rääkida tema kunstist ja kunstiprotsessist ainult positiivsete sõnadega ei ole ka õige. Boriss Uvarovi looming on selleks liiga rikas ja mitmekihiline. Tema esimese suurema retrospektiivi puhul on korraldajatel-kuraatoritel Karin Taidrel ja Olga Tjurinal tulnud teha raskeid valikud, et „valitud teosed“ annaksid kunstniku loomingust ülevaate, kuid tooksid esile veel midagi, mis köidaks praegust publikut ja ütleks ka kunstniku kohta midagi uut. Annan endale aru, et tegemist on pidulikuma, 75. sünniaastapäevale pühendatud näitusega ja nii käib sellepuhuse ülevaate juurde ka positiivne toon.

Väljapanek algab piduliku abstraktse kompositsiooniga „Muuseum“, mis asetab Narva klassiku väljavalitute looži – tema pärand kuulub rahvale ehk muuseumikogusse. Edasi kulgeb jutustus teemade kaupa – piiblisüžeed, inimene ja elukeskkond, Narva ja Jaanilinna vaated, etüüdid ja improvisatsioonid, lisamaterjalina kunstniku kujundatud tekstiilide näited, joonistused ja fotomaterjal –, traditsioonilisele esitusviisile omaselt on peetud silmas ka kronoloogiat.

Boriss Uvarovi ekspositsiooni keskne teos on „Valge joone vaatlus“, 2000. Teos kuulub Narva muuseumile.

Roman-Sten Tõnisoo

Keskse teosena tõuseb esile kompositsioon „Valge joone vaatlus“ (2000), mis on andnud väljapanekule ka pealkirja. Seda võib vaadelda üldistatud kunstnikuportree, aga ka autoportreena: esiplaanil on kujutatud pintsliga figuuri, taustal mitme kihistusena üksteisest läbi kumavaid maastikudetaile ja otse figuuri vastas kogu pinda vertikaalselt läbivat delikaatset valget joont. Teos on pealkirjastatud küll vaatlusena, kuid mehefiguuri, kunstniku pilk ei ole kinnistatud valgele joonele, vaid on sissepoole pööratud. Selline kujutamisviis asetab Uvarovi autoportree tõsiste ikoonimaalijate või ka XX sajandi alguse avangardistide ritta, iseäranis kui mõelda Kazimir Malevitši ja tema kaasaegsete peale. Kunst ei olnud neile ei rõõmuallikas ega värvimäng, kunst oli tööriist, mis juhatas tee algtõeni, aga andis ka kätte niidiotsa, valge joone, et minna edasi. Uvarovi valge joon ei ole Malevitši valge ruut. Uvarov ei olnud teoreetik, kes oleks ühte kujundisse projitseerinud ruumilise ja ajalise mõõtme ning näinud selles kõiksuse struktuuride paljususe kooseksistentsi. Uvarov ei olnud ka läbini improvisaator, ta oli töötanud välja oma lähenemisviisi, loomeprotsessi, mida Karin Taidre on kirjeldanud kunstniku Tallinna Vabaduse galerii näituse puhul,2 sellesse on aga jäetud ruumi spontaansusele, sest kui „kunstnik alustab loomise protsessi, siis mõne aja pärast hakkab maal ise suunama oma loojat. Iga järgmine pintsli ja/või paletinoa liigutus, voolava värvi dünaamika, pintslilöökide kihistus avavad eelneva lõuendi tasapinnal toimiva sündmuse dekoratiivsuse ja kutsuvad ellu uue sündmuse.“3 Valge joon ei olnud Uvarovile pelgalt abi-, kontrollivahend, et maal ei võtaks looja üle võimust, valge kontuuriga on Uvarov lõiganud prohvetina toimiva kunstnikukujutise välja ülejäänud kompositsioonist – nii sellest, kust kunstnik on ammutanud oma ainest, kui ka sellest, mida ta on loonud. See aga ei ole terav, eristav kontuur, see on katkendlik, kaduv ja taas tekkiv joon, justkui osutaks kunstniku ambivalentsele positsioonile olla korraga sees ja väljas, nautida ja tunda rõõmu, kuid veel enam kahelda ja kahtluse kaudu tunnetada maailma, ka oma maali-ilma ilu ja kerguse raskust. Eksistentsiaalset ängi.

Boriss Uvarov on Narva kunstnik, ükskõik millisesse raamistikku teda ka ei aseta. Ta ei ole Narva kunstnik mitte ainult selle tõttu, et elas ja töötas Narvas, et oli omandanud kunstihariduse Moskvas ja et tema hilisem kunstisuhtlus käis Venemaaga ning seetõttu ei olnud ta Eesti kunsti orgaaniline osa. Ta on Narva kunstnik eelkõige selle poolest, et tema käsitlus-, täpsemalt tõlgendusobjekt on Narva – ka siis, kui teose pealkirjas ega aineses ei ole otseselt osutatud Narvale.

Uvarovi maalid on värvilised, tema koloriidi vabadusest ja spontaansusest on põhjalikult kirjutanud Karin Taidre mõlemas kataloogis. Kuid koloriidi vabadusest on huvitavam ja tähendusrikkam, vähemalt minu arvates, midagi mis jääb tema maalikihtide – kaootiliselt toonitud krunt, alusmaali niisked pinnad, spontaansete pintslilöökidega pealispind – alla ja vahele. Uvarov ei avanud neid kihistusi, ta ei käitunud nagu arheoloog, tal puudus selleks kas vajalik uudishimu või tahtis ta varjata midagi, mis oli teda ennast sügavalt puudutanud. Midagi, mille kohta võib öelda mälestus või igatsus. Kuid ta ei katnud neid ka täiesti kinni ning nii tekkisid maali pealispinnale uued, algsetest kihistustest sõltumatud ja neid katvad kujundid. Pealispinna kujundid on aga maalitud sellistena, et olenevalt ekspositsioonipinna valgusest, vastuvõtja taustast või emotsionaalsest seisundist, võivad need äratada vastuvõtjas mälestusi või igatsust, ja mis kõige tähtsam, anda teostele ja kogu väljapanekule erineva emotsionaalse tonaalsuse.

Läbikumavad vahekihistused, olgu kaootilisest maalikrundist aimuvate kujundite kontuuride või ka maalialuskihi voolavate pindadena, korduvad teosest teosesse. Nii ilmuvad Narvast inspireeritud teoste kujundid, küll ebamääraste ja katkendlikena piibliainelistesse või mõistujutulistesse kompositsioonidesse või isegi portreedesse. Uvarovi Juuditi või Juudase juured ei ole Betuulias või Jeruusalemmas, vaid Narvas, nende lugu ei ole iidne müüt, vaid Uvarovi ja tema Narva omalugu. Just nii, nagu jutustas Italo Calvino „Nähtamatute linnade“ peategelane nooruke maade­avastaja Marco Polo ükskõik milliste nimede ja tunnusmärkide abil ikka ja jälle oma kodulinnast Veneetsiast, sest „mälestus on külluslik: ta kordab märke, et linn eksisteerima hakkaks“.4

Boriss Uvarovi näituse kõrval on vaadata kunstigalerii kogude põhjal koostatud põhiekspositsioon. Kuraator Rael Artel on selle üles ehitanud Narva linna ümber: representatsiooni esindusmärkidest argielu võlu ja vaevani. Ei ole kõrvale jäetud ka Narva kunstielu, just selle 1980ndate ja 1990ndate hiilgeaega. Boriss Uvarovil on ka seal oma koht olemas. Kuid Vestervalli rühmituse kunstnike töödest, Kreenholmi tekstiilinäidetest või ka Ruth Tulvingu liblikamaalide projektist märgilisem on ekspositsiooni viimane teos – Nublu muusikavideo „Für Oksana“. Video algab sissejuhatusega, kus kaks kena puhast vanaprouat väikese koerakesega tervitavad lahkelt limusiiniga Narva jõudnud võõraid, sest seal on kõik teretulnud. Võõrad on skeptilisemad, sest Narva, nagu paljud teisedki vahetsooni linnad, pisaraid ei usu. Uvarov, kui ta oma vana koeraga mööda Narvat jalutas, uskus pisaraid, aga mõnikord ei uskunud ka. Tema elu ja tema Narva olid karma.

1 Karin Taidre, Boriss Uvarov. Maal kui olemise viis, kui eksistentsi kehastus. – Kataloogis: Boriss Uvarov, Valge joone vaatlus. Narva Muuseumi Kunstigalerii 2021, lk 3 ja 15.

2 Karin Taidre, Boriss Uvarovist, Narva kunstnikust. – Katatoogis: Boriss Uvarov, Narva seinad. Narratiiv. Narva, 2016, lk 26.

3 Samas, lk 27.

4 Italo Calvino, Nähtamatud linnad. Perioodika, 1994, lk 19.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht