Vana hää rituaalsus Pärnu kunstisuves

See on nongratalikkuse üks alusvõti: teadlik inimülese rituaali kehutamine ja loomine ning elukestva rituaalsuse tagasitoomine maailma.

JÜRGEN ROOSTE

Non Grata aktsioon „Tulnukate invasioon“ Illuka laiu elamusfestivalil 14. – 17. VII, tegevuskunsti festival „Diverse Universe“ Pärnu loovlinnakus 22. – 23. VII ning „In graafika“ festivali avapäev Pärnus 30. VII.

Pärnu loovlinnak on midagi Pärnus päriselt muutnud. Muidugi võib see kõik olla tingitud minusuguse turisti perspektiivist – ma lähengi sinna ainult kunsti ja kirjandusega põimunud paikadesse, harva, kui üldse, satun randa või mujale Pärnu suvemelusse. Aga kunstisuvi ja nüüd vaikselt ka juba pimedama aastapoole sündmused sääl on põnevamad, loovad Pärnule teisi kihte – mis sääl vist ikka on olnud, või noh, vähemasti alates Non Grata sünnist.

Pärnu loomulik väikekodanlik vaim on muidugi selle käimalükkaja ja põhjustaja – kus mujal kuuled sa linnavolikogus kunstiajaloo loengut, mida võib pidada absurdihuumori meistriklassiks. Kui seda esimest korda videona nägin, olin veendunud, et see inimene peab olema väga hää koomik ja parodist. Tõde osutus muidugi kunstist humoorikamaks … Aga see üleüldine hoiak, mis nüüdiskunsti kõigi valdkondade vastu ikka õhus ripub, et see pole õige kunst, õige luule, õige tants jne, peatabki mind arutlusele ja vaatlusele. Ka enesevaatlusele ses aegruumis, mis meile on antud. Tõsi, nüüdisaegses kunstis on n-ö tegutsejaid-mängijaid, kelle hoiak on miskit säärast, et „kõik, mis ma teen, on nagunii kunst“, a priori, iseenesest. Ja kui nüüd suures plaanis vaadata, pole selles mõttes miskit väära, aga lihtsalt osa sellest loomingust ei toeta kuidagi ümbritseva maailmaga suhestumist, mingi läbitunnetatus on puudu.

Ma ei ütle, et „Diverse Universe’i“ (Al Paldroki ja co) veetud asjadel või Pärnu kunstinädalal säärane kunst sootuks puuduks, kus sa sellega, aga pinnale ujub hoopis mingi muu vaim, ma mõtlen siin just performance’it, selle väljenduslaadi olemist. Loovlinnaku avamisel, kunstisuve vallapäästmisel oli seda juba näha: midagi teistsugust on õhus. Muidugi võib öelda, et midagi teistsugust on minus endas, sest mis õhuteadlane ma ikka olen. Et võib-olla pole see element tugevnenud kunstis, vaid mu enda nägemises, et äkki pole mul piisavalt võrdlusalust ja materjali, et säärast üldistust teha, aga ikkagi kripeldab mus tunne, et nüüdiskunstis on just performance läinud tagasi rituaalsuse, šamanismi juurde.

Inimeseks olemise asi

Kuidas seda seletada? Kõik see, mille kohta suvamööduja või netikommentaator on puistanud „suva taidlemine“, ei ole mitte tänapäeva kunst, vaid kunstniku katse minna tagasi ürgse, esialgse, katsetusliku-otsiva juurde. Selle juurde, kui inimkond jõudis rituaalsuse kaudu oma kunstipraktikateni. Tõsi, see eeldab mingi sisima lapse leidmist ja vallapäästmist, jah, selles võib olla omaenese tobeduseni laskumist, et saaks piisavalt ruumi lendutõusmiseks, aga sisuliselt, olemuslikult tehakse sääl sedasama „inimeseks olemise asja“. Et mingis mõttes on performance’i-kunstnikud läinud tagasi algse, olulise juurde, ja seda on sääl rohkem kui professionaalses, klassikalises kunstis vahepäälsete sajandite või aastatuhandetegi jooksul.

Muidugi, need kogemusastmed on täiesti erinevad: kui Poolast pärit vampiirlik-nõialik Fremen teeb oma tantsu- ja techno-muusikapõhist rituaali ja laulab sireenlikult, siis mõistame seda kõik. Kui Hyunji ja Jaesik Park Lõuna-Koreast kutsuvad meid lapselikule ringmängule ja ühislaulule, et maailma ilusaks loitsida, siis on sellest ka kerge aru saada, osalemisjulgust on alul raskem leida, sest kunstnikud ei diferentseeri, ei eralda end publikust ning ilma osavõtuta jäävad rituaal ja kunst kui sellised poolikuks.

Keerulisemad vormid võtab selline ritualism, meditatsioon, asjade sisse minek siis, kui prantsuse ambient-võlur Mathieu Sylvestre oma puldi taga helimaailma koob, või siis, kui keegi loob pleki või klaasi või kivide ja relakaga oma helimaailma … Sylvestre’i kootud elektrooniline põimik viis mind küll äramaailma rännakule, oma teadvuse taha, aga Pärnu selle suve helikunstikuningannaks pean tunnistama ikkagi Doris Steinbichleri Austriast. Mingis mõttes võiks tema esitust nimetada „vanakooli häälutuseks“, aga tema isiklik, justnimelt šamaanlik energia ja esinejakuju olid nii kõvasti tollest üle.

Kuningatest ja kuningannadest, transformatsioonidest: pikemalt loovlinnakus resideerinud Ukraina piiga Daria Stiletskaja lõi avaüritusel juunis säärase koorumisperfoka, kus pagulase sajast kihist kaevus välja uue maailma kuninganna. Vaid mõni nädal hiljem astus „Diverse Universe’i“ raames üles Gerardo Juarez Jurado legendaarsest La Pocha Nostra rühmitusest Mehhikost oma šamaani- või indiaanipäälikumänguga, mis põimus samuti tänapäeva võõrandumiskogemuse ja ekslemismaailmaga: oled sa siis šamaan või üks oma kohta otsiv eksootiline veidrik? Ja kuidas nad sind kõrvalt näevad, kui sa nihutad oma loomuliku rituaalsuse loodusest linnakeskkonda? Sääraste kunstnike võlu on kohalolu, osadus publikuga, aga just kandjarollis, energiaallikana, tuumajaamana, kui tahate. Noh, need, kel kehad kudevad … või hinged. Ju neil on kohustus seda kütet jagada.

Paari nädala tagusest Põhjamaade kunstipäevade algusest jäid meelde ka pesapunumise ja ämblikuvõrgu tööd: Marita Isobel Solbergi veider villane kookon ning Greta Altmetsa võitlus iseenda ämblikulisuse ja võrguga. Mitte et neil performance’itel rohkem ühist olnuks kui teatav visuaalsus-materiaalsus – sisuliselt olid taotlused vägagi erinevad –, aga taas oli neis see „inimeseks olemise asi“, vaatlus mitte väga spetsiifilistele asjadele, nüanssidele, tänapäeva muredele, vaid inimsusele kui sellisele, mis loobki tolle rituaalsuse.

Lõhkumisest eksiteedeni

See on nongratalikkuse ja paldroklikkuse üks alusvõti: teadlik inimülese rituaali kehutamine ja loomine, elukestva rituaalsuse tagasitoomine maailma, kus kõiki kotib bensiinihind rohkem kui inimelu väärtus. See toimub ja toimib isegi siis, kui Paldrok ise toda rituaalsust justkui lõhkuma hakkab, mängides omaenda maailmas pahalast (kehastades vastasjõudu rootslase Morgan Schagerbergi „igavale kunstile“ või kurtes vahepääl poolsarkastiliselt, et kõik teevad nii sügavat „kunsti“, et publik võib laiali joosta. Muide, see on argument – kuidas väikekodanlik kõnts omast elemendist vabamasse vette kiskuda?).

Me oma armas Steve Vanoni – vaat tema on mõnigi kord antiritualist, s.t lööb sageli kaasa teiste sügavalt rituaalsetes-šamaanlikes töödes, lõhkudes nende „tõsist“ või lummatud meeleolu, pannes näiteks paar publiku liiget elektritõuksidel nüüdiskunsti vahel võidusõidu­slaalomit tegema. Võluv pohhuism, mis teeb minusugused hirmsad esteedid relvituks: mis too nüüd siis oligi?

Jah, kõik ei saa õnnestuda. Kui näiteks laenata igasugused puderkapsas­elemendid kokku, viidata kristlusele ja satanismile samas lauses (kuhu need ju ajuti kuuluvadki), aga kaotada seejuures kandev või juhtiv idee ja lõpetada efektiga, mida mustkunstnikud on üle saja aasta järjest paremini teinud, siis kukub välja midagi säärast, nagu USA-Eesti kollektiivil Pain Killher. Võib-olla pidi see olema sääraste tööde paroodia, aga siis polnud ma hetkel lainel, tundus, et sääl, selles asjas olid nood rituaalsed komponendid ja ajalooline taust ja popkultuurielemendid kuidagi käest läinud. Et see oleks võib-olla üks negatiivne näide – neid oli muidugi rohkem – sellest, kuhu nüüdiskunst võib eksida, kui kunstnik kaotab järje või ehitab mingit ruumi, milles ta ise veel inimesena kohal ei ole.

Aga, jah, et kõige väikekodanlikumas linnas saab vaadata, näha kõige rajumat, riskialtimat kunsti – see on ainult paratamatus. Ma ei tea, kas see muudab lõpuks Pärnu hingeelu, eks see ole spiraalne, see spirituaalne allakäik, mis inimkonda tabanud ning mingit tsementset mõtteruumi taastootnud kõige fluidaalse ja otsiva asemel. Eks väike murendav vastupanu, inimolemuse otsimine, ongi võimalus teistsuguseks eksistentsiks. Tõenäoliselt on see aga illusoorne, naiivne, enesepetlik mõtelus. Hää, et selleks veel võimalust ja mahti on: kas see on pidu katku kiuste? Selleks pole meil veel distantsi ega ka piisavalt arenenud eneseteadvust. Või siis kaotatud eneseteadvust – ma ei mäleta, kumba vaja läkski, et „kohale jõuda“.