Vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu

Tamara Luuk: „Oluline on tajuda oma piiratust, mitte enese ees laiuvat kõigi võimaluste maad, just piiratust, mis iseloomustab sind ja sinuga kõrvuti loovaid inimesi.“

INDREK GRIGOR, MAARIN MÜRK

2022. aastal Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud kunstiteadlane Tamara Luuk (sünd 1952) kehtestas end 1970ndate ja 1980ndate kunstipildis isikupärase käekirjaga kriitikuna. Pärast kolimist Belgiasse 1990. aastal sai temast 1996. aastal Eesti Vabariigi esimene kultuuriatašee. Tema roll Eesti kultuuri esindajana Euroopa Liidu juures ning kunstist kirjutaja ja selle mõtestajana on pärast Eestisse naasmist 2009. aastal jätkunud säravalt Tallinna Kunstihoone kuraatorina. Luugi siiras empaatia on võimaldanud tal näha seoseid, haakumisi ja viljakaid põrkumisi seal, kus need esmapilgul kätte ei paista. Ta on toonud näitustele kokku eri põlvkonnast ning isemoodi lähenemisviisiga kunstnikke ning tema mõju on viimase kümne aasta näitusepildis olnud peenekoeline, ent seda järjepidevam.

Kunstiajaloolane ja kultuuriatašee

Indrek Grigor: Sa õppisid Tartu ülikoolis kunstiajalugu. Kuidas selline valik sündis?

Tamara Luuk: Mulle meeldis kunsti puhul meeleline kogemus – laksab sulle oma tervikuga kohe ära – ning sageli irratsionaalset tunnet annab alles hiljem analüüsida. Helikunst või kirjanduslik kujund kasvab ja kujuneb aeglaselt, aga visuaalne kujund laksab.

Pärast lõpetamist sattusin ajalooinstituuti kunstiajaloo sektorisse tööle, algul laborandiks, siis nooremteaduriks, nagu ikka. Instituudis tehti valdavalt uurimistööd, millel olid väga ranged reeglid, millest mina mõhkagi aru ei saanud. Kolleegid Kaalu Kirme, Lehti Viiroja, Juta Keevallik ja Rein Loodus püüdsid siis leebelt suunata, et ei tuleks välja pursata esseid ja kriitikat, vaid uurida, kuidas aasta-aastalt muutused ja liikumised kujunevad. Minu kirjutamisviis tundus liiga veider ja seda toimetati palju. 1979. aastal kirjutasin Sirpi ja Vasarasse artikli Ilmar Malinist („Volens nolens“, 8. VI ). See oli üks minu esimesi nii-öelda minulikke artikleid, mida teistsuguseks ei toimetatud. Huvitaval kombel resoneerus see eelkõige kirjanike ja luuletajatega, nemad tulid mulle ütlema, et on hea artikkel. Minuga ongi käinud slepina kaasas fabulaatori või kunstkirjutaja imago. Ise olen püüdnud olla võimalikult täpne, otsinud täpset sõna.

 

Maarin Mürk: 1996. aastal sai sinust esimene Eesti Vabariigi kultuuriatašee Brüsselis.

Luuk: Mulle meeldis, et see töökoht tekkis kultuurkapitali juurde ja et sellega ei kaasnenud ametlikke riiki esindavaid funktsioone ega vastutusalasid. Otsused sündisid loovinimeste arutluste käigus. Kultuurkapitalis oldi suhteliselt vaba hingega ning seal olid kasutada tolle aja kohta arvestatavad vahendid. Otsustatigi, et seoses Eesti püüdlustega liituda Euroopa Liiduga on vaja luua Euroopa kontakte ja toetusi sondeeriv kultuuriatašee ametikoht. Hiljem viidi mind kultuurkapitali alt kultuuriministeeriumi haldusalasse. Aga jah, mul oli eelarve, millega opereerisin. Sellega korraldasin näitusi, kirjandusõhtuid, kontserte, üritades juurde leida nii palju lisatoetusi kui võimalik.

Grigor: Millised olid need märksõnad, millest sa Eestit Brüsselis esindades lähtusid?

Luuk: Ega see ei olnud lihtne, sest üsna kiiresti saabus meie ühiskonna tõehetk, tõdemus, et meie mäed ei ole kõige kõrgemad, meie inimesed kõige ilusamad, meie kunst kõige põnevam jne. Tähendab, me oleme üsna tavalised.

Mürk: Seda ei saa atašeena vist välja öelda.

Luuk: Ei saa. Nii et ma otsisingi siis seda, mida serveerida meie eripärana. Liivo Niglas tegi filmi neenetsitest („Brigaad“, 2000), mille esimest, lühemaks lõikamata varianti vaatasin vaimustusega: see film oli nii pikk ning muudkui voolas ja voolas. Näitasin seda ühele Arte tegijale, hõisates, et see ongi meie ajataju, me näeme igas sekundis tervet igavikku! Film tehti muidugi lühemaks ehk meie mugandusime skeemi. Nii juhtus paljude asjadega.

Ma ei leiutanud oma Eestit, aga hakkasin otsima vahendeid, mille abil oma Eesti teistele selgeks teha. Mind on alati imestama pannud, kui väike on meie maa ja kui rikka keelena on eesti keel keelte paabelist välja tulnud, kui rikas on meie kirjandus ja kui vähe seda on tõlgitud. Valisin parima hollandikeelse ja parima prantsuskeelse näitleja ja tegin nendega eesti kirjanduse lugemisõhtuid. Rahvast tuli nagu murdu, aga näitlejate, mitte kirjanduse pärast, kuid nad olid sunnitud siis ka kirjandust kogema! (Naerab.)

Mürk: Aga „metsik ida“? Kas see läks kaubaks?

Luuk: Ei läinud või kui, siis meile endile. Illusioon võis tekkida Moskvas toimunud Sotheby oksjonist, kus müüdi Nõukogude-aegset põrandaalust kunsti suurte summade eest. Aga tõelist huvi … ei tea, ei olnud kunagi. Me ikka haipisime end ise, olles kõik üsna ühte nägu ja üsna ühest Euroopast. Raha oli meil vähem ja kultuurikogemused väiksemad, aga kõik muu oli sama. Valdkondade sees oli ainus pädev näitaja ehe professionaalsus. Näiteks Watou väga prestiižsel gregooriuse laulu festivalil oli Eesti Vox Clamantis üks jumaldatumaid esinejaid, Jüri Kase originaalne maali- ja Priit Pärna filmikeel ning joonistused tekitasid vaimustust, Arvo Pärdi muusikal oli arvukalt austajaid.

Grigor: Räägi palun Eesti esimesest paviljonist 1997. aastal Veneetsia biennaalil, seal oli ka sinu käsi kõvasti mängus.

Luuk: Kui ma atašee koha sain, käisin läbi kõik kultuurkapitali sihtkapitalid ja kirjutasin üles, mida nemad Euroopast saada loodavad. Enamasti loodeti saada raha. Aga kunsti sihtkapitalis olid toona Leo Lapin ja Eha Komissarov, kes ütlesid, et Eesti on nüüd iseseisev riik ja meil on natuke raha ka, nii et vii meid Veneetsia biennaalile. Mina olin vait ja kuulasin, julgemata öelda, et ma pole kunagi Itaalias käinud, Veneetsiast rääkimata. Aga see oli nii konkreetne ja ilus tahtmine, et hakkasin asju ajama.

Avastasin, et Tallinn on Veneetsia sõpruslinn. Selle teadmisega marssisin alustuseks Veneetsia linnapea kabinetti. Too võttis riiulist paksu raamatu ja tõdes, et tõepoolest on – aga mida selle teadmisega teha? Giardinisse paviljoni ehitada ei tohi, palazzo’sid, mida üürida, vaateväljas ka polnud, ja raha nappis niikuinii. Jõudsime kokkuleppele, et eksponeerime Eesti kunstnikke kail, mis viib San Marco väljakult Giardini parki. Avamiseks rentisime väikse laeva, kus pakkusime maasikaid ja veini, mille autoga Belgiast tõime.

Edasi läks Eesti paviljonide korraldamine juba Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kätte.

Kuraator

Mürk: Belgiast tulid sa Eestisse tagasi 2009. aastal.

Luuk: Endisele atašeele, kes polnud päevagi kultuuriministeeriumis töötanud, polnud kellelgi kohustust tööd leida, kuigi üritati heatahtlikult. Integratsiooni sihtasutus tundus mulle väga huvitav ja ma läksin alustuseks sinna, aga see osutus minusugusele liialt mehaaniliseks ja jõhkraks Euroopa Liidu raha taotlevaks ja nende kasutamise aruandlust vormistavaks masinavärgiks. Olin natuke aega töötu ja läksin siis sõjamuuseumisse tööle saalivalvuriks. Kureerisin ka Kumus Anu Liivaku kutsel Šarūnas Sauka näituse ja Jaan Elken pakkus mulle toimetada saate „Päeva kunstitöö“.

Kui Belgiast tagasi tulin, lõi mind jalust maha Eesti ühiskonna julmus. Läänes oli kõik pehme, vatine ja äärmiselt tundlik: igal oma väikeste kõrvalekalletega isiksusel oli mingi koht. Siin toimusid aga suured protsessid, põlvkondade vahetus. Valitses mineviku eitamine ja tulevikuvõimaluste ammendamatus. Ja muidugi tundus mulle selle põlvkondade vahetuse sees, et ma ei leia siin iial tööd, sest olen liiga vana. Aga ma keeldusin tunnistamast, et kõik vanad on jäägitult surnud. Ei ole ju. Praegune olukord on juba väga leebe, võrreldes sellega, mis oli siis, kui ma tulin.

Mürk: Sinust sai Tallinna Kunstihoone kuraator. Kuidas sa sellele töökohale sattusid?

Luuk: Karin Hallas-Murula, Tallinna Kunstihoone tollane juht, kutsus mu 2012. aastal sinna tööle. Minust sai näituseprogrammi koordinaator, sest kuraatorite kohad olid seal siis kaotatud. Valisin avatud konkursiga laekunud taotluste hulgast näitusi ning kaitsesin seda programmi Tallinna Kunstihoone nõukogu ees. Kui Tallinna Kunstihoonet tuli juhtima Taaniel Raudsepp, küsis ta, kes ma olla tahan – kas jätkuvalt näituseprogrammi koordinaator? Ma mõtlesin ja leidsin kuskilt üles sõna „kuraator“: tahan olla kuraator. Ja nii saigi, aga ega minu elus palju ei muutunud. Välja arvatud see, et olen ehk julgemaks läinud. Julgen nüüd oma nägemust esitleda. Lähtun alati kunstnikust, aga hiljutistel teemanäitustel, nagu näiteks eelviimasel, veel Vabaduse väljaku majas tehtud mängunäitusel („Me käime korraks ära, teie mängige!“, 2022), võtsin endale vabaduse allutada kunstnikud teemale. See tundus asjakohane. Enne ei oleks ma seda söandanud.

Mürk: Miks mitte?

Luuk: Ehk hierarhianärvi puudumise pärast, ma ei tea. Vanemad kunstnikud on tihtipeale oma maailmas kinni ja harjunud sellega, et ise joonistavad, maalivad, panevad ise välja ja ise ka hindavad. Aga nooremad on algusest peale kuidagi kogukonnast sündinud. Tundsin, et olen seal kuskil vahepeal.

Grigor: Sinu üks kõige rohkem tähelepanu ja tunnustust pälvinud näitusi oli Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu näitus „Kaunitar ja koletis“ (Tallinna Kunstihoone, 2016). Nende kahe kokkupanek üllatas kõiki, aga kui see tehtud oli, tundus see igati loomulik.

Luuk: Tiit Pääsuke tuli oma käsitsi kirjutatud näitusetaotlusega, et tahaks personaalnäitust. Raudsepa juhtimisel uuenenud Tallinna Kunstihoone meeskonnas nii-öelda lihtsalt isikunäituse mõte ei lennanud, alati tuleb põhjalikult (enda käest) küsida, et ikkagi miks just see näitus ja just praegu. Mina pakkusin siis välja, et teeksime küll Pääsukese näituse, aga koos Kris Lemsaluga.

Meist kolmest kujunesid suured sõbrad: aasta otsa saime regulaarselt kokku, rääkisime kunstist, arutasime elu üle. Neis on palju sarnast: palju efekti, natuke edevust ja natuke teatraalsust, riskijulgust ja avatust.

Grigor: See oli ka üks esimesi märkimisväärseid näitusi, mis murdis põlvkondliku barjääri. Näituse külastajate hulgas oli ilmselt pooleks neid, kes ei teadnud, kes on Tiit Pääsuke, ja neid, kes ei teadnud, kes on Kris Lemsalu.

Aga kuidas sa kuraatoritööd mõtestad? Teemanäituse puhul on kuraatori roll vahest natuke selgem, aga töötad kunstnikega sageli ka üks ühele, üks kahele. Kõrvalt vaadates tundub, et sa ei jää sealjuures distantsile, vaid lähed sellesse suhtesse alati sügavuti sisse.

Luuk: Teen, mida oskan, ja teen seda nii hästi, kui oskan. Panen näituse kokku, aga alati koostöös, mitte kunagi üksi. No mis kuraator ma ikka olen.

Mürk: Küllap ikka oled.

Luuk: Küllap jah. Ise ma ju tahtsin ka. Aga ma ei oska kuraatorluse kohta midagi öelda. Tänulikkus kunstitöötaja vastu, kes proovib mõista su kunsti, ning kunstnik, kes huvitub sinuga koos töötamisest, ja sellest kontaktist sündiv usaldus on igas ametis ühesugune, ole sa koordinaator, projektijuht või kuraator. Mingisugune intuitiivne närv peab olema, et vaadata, miks just need asjad ja kuidas kokku käivad. Mul ei ole süsteemi. Jaan Elken kirjutas mulle ükskord: „Sa oled esinejatele teinud suure teene, kontekst lubab töid küpsemate ja targematena paista.“ See tegi mind rõõmsaks ja ma olin heldinud. Aga ma ei püüa seda, ma näen seda, see lihtsalt on seal juba olemas.

Kui oled juba natuke jala maha saanud ja õppinud ennast terakene usaldama, siis tead, et mõne kunstniku töödele on vaja juurde heli. Mõnele kunstnikule oleks vaja juurde ruumikiiksu. Mõne puhul ei ole üldse midagi vaja: peab olema nii traditsiooniline kui vähegi võimalik, nii tuleb kõige parem. Kui ennast usaldad, siis julged ka kunstnikule öelda, mida arvad. Muidugi jääb kunstnikule viimane sõna, aga kui ta sind usaldab, siis võib juhtuda, et teie koostöö annab parema tulemuse, võrreldes sellega, kui ta oleks üksi näitust teinud.

Minu vahendid on väga lihtsad kõigi nende keeruliste asjade kõrval, mis praegu võtta on: tehnoloogia ülikiire areng, inimese leppimine sellega, et ta ei ole enam maailma naba. Kasutan kõige elementaarsemaid emotsioone, mida olen ise läbi elanud või mida suudan mõista, ja siis ehitan nende peale. Midagi muud nagu ei ole.

Mürk: Kas sa ise tajud, et kuulud kellegagi samasse põlvkonda?

Luuk: Siiamaani pole tajunud, võib-olla praegu hakkab see tulema, sest mulle tundub tarkus seisnevat selles, et tunnistad oma piiratust. Oluline on tajuda oma piiratust, mitte enese ees laiuvat kõigi võimaluste maad, just seda piiratust, mis iseloomustab sind ja sinuga kõrvuti loovaid inimesi. Ja see sunnib mind oma põlvkonna juurde tagasi minema. Aga üldiselt ei ole ma mitte kunagi tajunud hierarhiaid, põlvkondlikke erinevusi, mitte midagi sellist. Ilmselt olen lapsemeelne või naiivne.

Mürk: Mis siis, kui juhtub olema sita iseloomuga isend, aga väga hea kunstnik? Kui koostöö ei suju, kas näitust ei tule?

Luuk: Ei, näitus ei jää ära, kunstnikul on alati õigus, sest temata ei toimuks midagi. Miski ei võta talt seda, et tal on suur potentsiaal ja ta on hea kunstnik. Isegi kui ta seda esitleda ei oska ja vaidleb vastu. Kurbus on siis suur. See kunstnike sitt käitumine oli pigem vanema perioodi pitser. Me olime sellega nii harjunud, see oli lausa reegel, et elus siga ja kunstis geenius. Nüüd on hoopis vastupidi. Nüüd on kunstnik elus ja kunstis ka korrektne. Mulle see meeldib, aga tahaksin, et mõeldaks enesekriitilisemalt, et ei aetaks segi kunsti ja argipäeva. Kunst võiks tõsta argipäeva tasemele, mis oleks subliimsem, üldistatum, mis oleks tähtsam kui pesupesemine, aga seda on väga raske teha. Pesupesemist on palju ja seda on elus ka palju vaja, aga kunstiks see tihtipeale ei kerki.

Mürk: Kriitiline pilk on just see, mida praegu kunsti õpetades rõhutatakse. See on huvitav, et sinu arvates ei kiputa võtma distantsi.

Luuk: Ei osata, see on ju igaühe ainuke elu. Ma ei usu, et asi on õpetuses. Pigem domineerib eksistentsiaalne hirm, et olen valinud töö, valdkonna ja elamisviisi, aga kuidas paigutub see mudel maailma ja milline on minu ellujäämise tõenäosus. See hirm näib olevat kõige olulisem küsimus, aga ma ei tea, kas mina oskan seda lugeda ja palju ma seda üldse lugeda tahan. Võib ju olla, et ühel ajal saabki sellest valdav lektüür, mis hakkab kõnetama ka neid, kes otsivad suurt ja võimsamat kujundit, aga mina pole kindel, kas see mulle meeldib.

Grigor: Millisena näed sa Tallinna Kunstihoones töötades oma suhet institutsiooniga? Kui palju oled sa Tallinna Kunstihoone kuraator ja kui palju lihtsalt kuraator Tamara Luuk?

Luuk: Ma olen ikkagi Tallinna Kunstihoone kuraator Tamara Luuk. Ma ei olegi kuskil mujal kuraator olnud. Aga ma ei ole sunnismaine. Meil on vabadus. Esitad oma projekti ja põhjendad, miks. Tallinna Kunstihoone näituste poliitika määrab suuresti paratamatus, et meil ei ole enam kogu, seega ka mälu, ja see annab vabaduse, aga ka kohustab. Tallinna Kunstihoone eesmärgist lähtuvalt tuleb teha programmi, mis on võimalikult mitmekesine. Eestis ei ole tegelikult nii lõpmata palju häid kunstnikke, et neid jätkuks kogu aeg kõikjale, ja millegipärast satub ka nii, et nad teevad korraga kaks-kolm näitust mitmes näitusemajas korraga.

Meil kõigil on kuraatorina ka natuke erinev fookus: Siim Preiman on pühendunud jätkusuutlikule arengule ja rohepöördele, Corina Apostol on oma tegemistes programmiliselt sotsiaalse võrdõiguslikkuse teemade keskne. Mina olen selline vaba element, kellele on vanuse ja kogemuse tõttu võimaldatud üsna suur määramatus. Koormus on Tallinna Kunstihoone sees üsna hästi jaotatud: mõnel aastal teed ühe suure näituse, mõnel aastal teed neli väikest. Osalen otsustamisel, annan nõu, kirjutan jne – neid tööülesandeid ikka on.

Mürk: Kellele sa näitust tehes mõtled? Kas kunstnikele? Või publikule? Ehk hoopis institutsiooni kuvandile?

Luuk: Kui ma Tallinna Kunstihoones alustasin, mõtlesin ainult kunstnikule: kuidas panna ta parimasse valgusse, kuidas olla võimalikult vastutulelik, kuidas teda kõige paremini esile tõsta, kuidas tema looming hakkaks kõige paremini tööle. Hiljem – võib-olla siis tõesti teadlikuna, et olen nüüd kuraator – hakkasin mõtlema ka sellele, kui huvitav võiks näitus olla publikule. Üldiselt aga on kunstnikud olnud mul ikka esimesel kohal.

Grigor: Mis on näitust tehes kõige keerulisem?

Luuk: Tõehetk, kui pead näituse iseendale visualiseerima nii ruumiliselt kui ka tähenduslikult. Teen seda paratamatult isegi siis, kui on näituse kujundaja ja kunstnik tuleb oma valmis töödega, oma irratsionaalse mõttevooluga. Mõttes näituse kokkupanemine on vahest kõige keerulisem.

Mürk: Näitus ongi üks keerulisemaid kultuurielu formaate, sest peaproovi ei ole. On paar nädalat ülesehitamiseks ja siis selgub, kas see, mida paar aastat oma peas kokku oled pannud, ka tegelikkuses töötab.

Luuk: Viimased korrektsioonid tehaksegi kohapeal, installeerimise käigus. Mina pabistan ka viimase hetkeni, aga alati tuleb midagi välja. Alati ei tule sada protsenti, aga vahel võib tulla ka rohkem!

Mürk: Kuidas Tallinna Kunstihoone kolimine ajutisse paviljoni Lasnamäel on sinu tööd muutnud? Roosa pontšik vs. kunstitempel kesklinna esindusväljakul.

Luuk: Lasnamäe paviljon asub Lasnamäel ja selle probleemidega tuleb saada hakkama Lasnamäel. Katsun vaadata nüüd rohkem venekeelseid kunstnikke, kes ei tee allahindlust selles osas, mida mõistame kaasaegse kunstina. Neid loomulikult on. Aga ma kahtlustan, et kõik venekeelsed kunstnikud, isegi need, kes ei tee realistlikus laadis töid, on sündinud realismikooli ja sealt pärineva mõttelaadiga, selle võrratu käsitööoskusega, mis on mattunud Eestis elamisest tõuke saanud ise- ja teisitiolemise avastamisesse.

Väljajuhatus

Grigor: Kes on olnud sinu olulised kaasteelised?

Luuk: Need, kes on suutnud mulle midagi õpetada: kirjanikud, kunstnikud, näitused. Belgia aastate alguses nägin Shirin Neshati näitust, tema mõjus mulle väga võimsalt. Mulle meeldis väga Mark Manders, aga see vaimustus on nüüdseks natuke vaibunud. Kõik inimesed muutuvad. Tänapäeva, aga ka läinud aegade kunstnike elust on umbes kümme aastat erakordselt intensiivsed ja hiljem tuleb kas langus või jäädakse samale tasandile püsima.

Londonis Tate’is nähtud Marlene Dumas’ (2015) näitus mõjus kui kuld, olenemata sellest, et seinad olid määrdunud ja lihvimata, ruumiga ei olnud üldse tööd tehtud. Troonis see, millega kunstnik kogu elu tegelenud oli, tema töö. See oli väga hea kogemus. Lavastuslikkus, mis domineerib tänapäeva näitusepildis, on huvitav, aga kipub kõrvaliste vahenditega esile tõstma asju, mis võiksid iseenda eest rääkida.

Mind on väga mõjutanud kirjandus. Algusaastate Nikolai Baturin ja Paul-Eerik Rummo olid väga võimsad. Loomulikult ka klassikud nagu Thomas ja Heinrich Mann, Ernst Cassirer ja Augustinuse „Pihtimused“, ülikooliaegsed avastused.

Grigor: Eesti Kunstiakadeemias õpetatakse nüüd ka kureerimist magistritasemel. Millist nõu annaksid neile, kes tunnevad tungi töötada kunstnike ja kunstiteostega näituse loomise eesmärgil?

Luuk: Ma ei oska suurt midagi õpetada peale selle, et tuleb armastada seda, mida sa teed, katsuda mõista, mille poolest see väärib esitlemist ja kunstiks nimetamist.

Mürk: Kas on näitusi, mis elavad sinu sees, aga milleks ei ole näiteks aeg küps või mis on mõnel muul põhjusel realiseerimata?

Luuk: Ei, ma ei mõtle näitusest niimoodi ega tee endale ka illusioone. Ma sain preemia. Te olete kõik head inimesed ja vaatate mind lugupidavalt ja ma ei sega teid väga, sest olen teist nii palju vanem, aga ma näen, kuidas inimlik tunnustuse ning ka põlguse pendel liigub vasakult paremale, eksimatult ja raugematult. Tihtipeale ei sõltu see kuigipalju sellest, mida oled teinud või tegemata jätnud.

Ma ootan, millal ma enam ei sobi sellesse konteksti, kus praegu olen. Olen teoreetiliselt selleks valmis. Võib-olla seetõttu ei plaani ma ka pikalt midagi ette. Kui on teada, et järgmisel aastal on mul kaks näitust kureerida, siis hakkan nende peale mõtlema, korjan kokku oma märkamised ja tähelepanekud, vanad armastused, värsked kiindumused ja uudishimu.