Disainistik. Varisõnastik I

Et päästa rahvas terminoloogilisest pimedusest, tuleb selgitada disainis ja rakenduskunstis olulisi mõisteid.

URMAS LÜÜS

Alles see oli, kui keeleline korrektsus lõi eestlaste südames lõkendama ning igaüks vandus, käsi ÕSi kaanel, truudust sõnade „liiderlik“ ja „osavõtlik“ algupärastele tähendustele. Et päästa rahvas terminoloogilisest pimedusest, otsustasin avada veel mõne disainis ja rakenduskunstis olulise sõna tähenduse.

Ekspiratsioon

Valdavalt ollakse kursis „inspiratsiooni“ tähendusküllusega, kuid „ekspiratsioonile“ pakuvad peavoolusõnastikud vasteks ainult füsioloogilist väljahingamise akti. Inspiratsioon tuleb mujalt, seda hingatakse sisse. Tuuleõhk, mille jahe hingus annab aimu realiseerumata võimalustest, käivitab veskid. Loomeprotsessil pole inspiratsiooniga enam suurt midagi ühist. Inspiratsioon tuleb omaks võtta, läbi seedida, muundada, mutanteerida. Ekspiratsiooniprotsessi käigus tõmmatakse vaka alt peidust potentsiaalid välja. Kui disainer või kunstnik kohtub materjaliga, siis materjal ei hakka teda inspireerima, vaid meister mõtleb läbi materjali nagu kasutades filtrit. Luuakse endast välja. Loomine on akt, mille käigus saab üpriski kontrollitult endast välja minna. Kõigest, mis endast välja läheb, saab ekspiratsiooni kaudu eneseväljendus.

Täisväärtuslik

Täisväärtuslik vastandub sõnale tühiväärtuslik. Võtame näiteks tooli. Toolil on seda maapinnast eraldavad jalad, isteplaat ja seljatugi. Toolijalad lõpevad seal, kus inimesel algavad põlveõndlad. Tänu sellele saab istepositsiooni laskuv isend tekitada põlvedega üheksakümnekraadise nurga ja potsatada istmikuga turvaliselt isteplaadile. Et selg istesurvet taluks, eendub reserveeritud kalde all seljatugi. Sedasi väljendavad kõik klassikalise tooli osad keskmise inimese keha protortsioone. Saame aru, et tool on tool ka siis, kui keegi sellel ei istu. Tajume tänu inimmõõtu gabariitidele potentsiaalse fantoominimese kohalolu. Tool hoiab inimesele kohta ja on seeläbi väärtuslik ka siis, kui keegi parasjagu sellel ei istu. Sõjaväes karistati meid toolide äravõtmisega. Kusagile toetada ei tohtinud. Siis tundusid toolid eriti väärtuslikud. Kui tooli­õnarused on täidetud inimese kehaga, võib seda nimetada täisväärtuslikuks tooliks. Kui inimene sellel parasjagu ei istu, on see tühiväärtuslik.

Ülekate

Ülekatte skaala teises otsas on alakate. Alakateks nimetatakse ka inimesi, kel oma napi elukogemuse tõttu pole ühiskonnas täisväärtuslikke inimõigusi nagu alkoholi tarbimine, suitsetamine või raha peale mängimine. Samuti jääb ehitamisel alakatte puhul kohakuti sattuvaid materjalide servi liialt napiks, et servad saaksid üksteist piisavalt toetada ja näiteks katusele vihmakindlust pakkuda. Nii nagu maakeral on parasvööde, ja ka üht materjali teise servaga kattes, on skaala keskele jäävas osas paraskate. Paraskatte nihkumine üle- või alakattesse on muidugi puhas meistri kõhutunde ja vilumuse küsimus. Katte eesmärk on alati kaitse. Midagi tahab ühelt poolelt teisele poolele tungida. Tuul tahab tungida läbi seina, vihm tahab tungida läbi katuse, vang tahab tungida läbi kongi. Katte puhul ühe materjali serv toetab teist. Kirjutamata seadus on, et parem pane rohkem, kui et pärast läbi tulema hakkab. Sedasi saame enamiku rajatiste puhul väga harva rääkida paras- ja alakattest. Lausa niivõrd vähe, et need mõisted on keelest peaaegu kadunud.

Uitmõte

Uitmõtte sünonüüm, midagi, mis sellega paralleelselt kulgeb, võiks olla ajupuu, mereaju ehk aakrik. Kõik need ju tähistavad samalaadset kaldale eksinud triivijat. Rannarahvale pole tarvis seda kontseptsiooni seletada. Olen ka ise Haapsalus lapsepõlvest saati silmadega pidevalt kallast piirates randadel uidanud. Mereaju ei luba ennast soovida, ei paku eal oodatavat. Parafraseerides Tolkieni, pole leidmiseks paremat viisi kui otsimine, aga leides pole leitu enamasti see, mida otsima sai mindud. Uitmõtte kohale jõudmiseks on vaja tuulepealne kallas vabana hoida. Ei tohi seda lõputu asisusega piirata. Uitmõte tabab alati haavataval hetkel. Ootad, et veekeetja selle saatusliku klõpsu ometi ära teeks, seisad muliseva kannu ees, sekundid venivad minutiks, Pauh, ja uitmõte rammib sinu ajude paeklinti. Lähed sitale, lased kogu alakeha lõdvaks, et sooled saaksid ennast viimaseks pingutuseks stardivalmis sättida, tunned, kuidas jääkmass hakkab sulgurlihasele survet avaldama, pauh, midagi paiskub rannale ja kiilub rannakivide vahele. Sätid magama, särk seljast, sokid jalast, püksirihm lahti, tõmbad püksid põlvini, istud voodile, et saaks püksisääred paremini üle pahkluu tõmmata, pauh, midagi kõmatab vastu rändrahnu, jääd, püksid põlvini, sängiservale istuma. Uitmõte on kingitus, nüüd juba jääb sinu asjaks see üles korjata või vedelema jätta.

Avalik

Sõnastike järgi on eesti keeles mõiste „avalik naine“. Tähendab raisus ja langenud naisterahvast, kes elatub oma keha müümisest. Sõna võiks ju ka lubada tõlgendust avaliku elu tegelasena, aga ei, lits mis lits. Sellist tegelast nagu „avalik mees“ eesti keeles ei ole. Avalik mees on pigem seotud sõnaga „aval“. Avameelne, otsekohene, otseütlev, sirgjooneline, ehtne, siiras, lahtine, aus. Freudi järgi on avalik ruum mehelik ja privaatne ruum naiselik. Avalikus ruumis on fallostena kõrguvad monumendid, obeliskid, hooned. Need tähistavad õiglust, võitlust, võimu. Privaatsed ruumid on seotud nõgusate naiselike vormidega nagu sahtlid, kapid, riiulid. Neis saab asju hoida. Hoiavad ka väärtusi nagu näiteks hoolimine, leppimine, allumine. Kui naine läheb avalikku ruumi, pole ta aval, vaid avalik, avab end meestele. Seda probleemi pelgalt sõnaseletuse tasandil ära ei lahenda, vaja läheb aega ja avalikku diskussiooni. Aga mitte vananenud litsakat avalikkust, vaid kõigile võrdselt kaasavat, siirast ja sirgjoonelist avalikku arutelu.