Vastandumised Kunstihoones

Mai Levin

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus „Vastandumised” Tallinna Kunstihoones kuni 24. VII . Kuraator Enn Põldroos, kujundaja Jaan Elken, žürii Eero Kangro, Mari Laaniste ja Harry Liivrand.      Kuigi Enn Põldroos avab oma kuraatoritekstis näituse teema praktiliselt piiramatud tõlgendusvõimalused, on iseloomulik, et kujutava kunsti spetsiifilistele vastandumistele osutab ta viimases järjekorras, eespool on kõikvõimalikud ühiskondlikud vastasseisud või vastandite ühtsused. Ta ise on kunsti sotsiaalsuse lippu kõrgel hoidnud aegadel, mil enamikul kunstiinimestel oli temaatilisest kunstist kõrini, ning tõestanud ka oma loominguga,  et nn sotsiaalseid teemasid saab püstitada ja lahendada intelligentselt ja üldhuvitavalt. Vanema põlvkonna kunstnikest on arvatavasti just temal rohkem eeldusi noorema generatsiooni sotsiaalsustarbe mõistmiseks.   

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mulle isiklikult meenutavad otserünnakud sotsiaalsusele kas või Tiziani maali „Hispaania päästab Usu” Prados, mille ta maalis Philip II jaoks, ent alustas juba tolle vanavanaisa Maximiliani ajal pealkirja all „Habsburgide impeerium, mis päästab Euroopa uskmatute käest”. Algvariandist on taustale jäänud hulpima turbanit peas kandev Poseidon, Usku kehastab poolpaljas blondiin, endine Euroopa, kes üritab põlvitada lipuga tema suunas tormava  Hispaania, Athena ehk endise impeeriumi ees. Tõenäoliselt ei probleemitsenud Tizian eriti sedalaadi sotsiaalseid tellimustöid täites, pealegi tuli talle tellimusi, mis teda tõeliselt inspireerisid, ning mida sealsamas Prados esindavad noorpõlves maalitud „Bakhanaal” ja vanas eas maalitud „Sisyphos”. Nende kõrval mõjub tema „Hispaania päästab Usu” segaselt, naljakalt ja õpetlikult.   

Nii mõjub sotsiaalne kunst sageli tänapäevalgi: ei maksa arvata, et me oma eelkäijatest targemad oleme. Oma kaheldamatut sotsiaalset funktsiooni täidab kunst hoopis peenemaid ja peidetumaid radu pidi. Ent teisalt on kunstnikul õigus kasutada talle omaseid vahendeid  selleks, et ühiskondlikes probleemides sõna sekka öelda. Millised on need probleemid? Idanaaber minevikus ja olevikus on nähtavasti tükk, mida meil annab kaua mäluda, nii nagu mälus Hispaania sajandeid oma rolli Usu päästjana. Peasaalis troonib Mare Mikoffi imperiaalse atribuutikaga ehitud figuurinstallatsioon „Valge-sinine-punane”, mis on pühendatud Herman Simmile. Teispool  seina on Ahti Seppeti minevikutraagikaga seonduv installatsioon „Verekutse” ja Lembit Palmi antileninistlik „Pettunud jüngrite kättemaks”, milles ta on kasutanud skulptorile tavaliselt mitteomast väljendusviisi – digitrükki. Üks imposantsemaid teoseid on SiimTanel Annuse kaksikmaal „XX sajandi poeesia. Molotov-Ribbentrop I-II ” (akrüül), milles talle omane, imeliselt läbitöötatud faktuur õigupoolest varjutab salalepingu teksti. Seevastu 

Valeri Vinogradovi teoses „Poolpehme kontoritool” (õlimaal) on tekstil – tooli venekeelne, vaimukas luulevormis pihtimus – kandev osa.      Kuid ülekaalus on siiski teistsugused vastandumised. Lembit Sarapuu vastandub talle iseloomulikus mütoloogilises žanris kapitalismile  („Metsmees ja kapitalist”, õli ); Toomas ja Aili Vint deklareerivad kirjalikultki, et näevad oma rajale truuksjäämises vastandumist 1990. aastatel juurdunud kunstipoliitikale; August Künnapu vastandub traditsioonilisele süžeelisele poeetikale, vastandumata tegelikult maalipoeetikale („Lauatennisist”, akrüül); viimast jaatab ootuspäraselt Tiit Pääsuke, väites ühe teose nimetuseski, et „varjus on enam” (akrüül). Jaan Elkeni, nagu ikka, art brut vaimus kaksikmaal „Look Left, Look Right” („Vaata vasakule. Vaata paremale”, akrüül) vastab kuraatoritekstis väljendatud ootusele, et näidatakse ka vastandite ühtsust.     

Kõige kohal lehvib kerge künismiga segatud irooniline ajavaim, mida omal kombel väljendavad  kõik eksponendid, kui erinevad nad ka poleks. Just see erinevus on aastanäitustele ikka andnud atraktiivsuse ja nende korraldamist õigustanud nii enamiku kunstnike kui ka publiku silmis. Kas neil on mingi programmiline nimetus või ei, silmapaistvamate tööde protsentuaalne osakaal jääb jooksva loomingu puhul enam-vähem samaks, sellele suurt ei mõju kuraatori üleskutsed. Öelduga pole tahetud tema rolli küll pisendada. 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht