Veel üks sõsarkond

Karolin Kruuse on portreedes tabanud midagi, mille kõrval kahvatub ükskõik kui huvitav ja sügav kultuuriline märk.

REET VARBLANE

Karolin Kruuse näitus „Naine“ Narva kunstiresidentuuris kuni 17. III.

Karolin Kruuse fotoprojekt ei ole Narva kunstiresidentuuri esimene naist käsitlenud või naise kaudu ja abil üldisi protsesse ja ilminguid avanud näitus. Narvast pärit, kuid Londonis elav ja töötav Maria Kapajeva vaatles oma ruumiinstallatsioonis „Unistus on helge, veel ebaselge“ Kreenholmi manufak­tuuri suurust ja ka allakäiku seal töötanud naise kaudu ning naist tema tööpaiga, ameti kaudu – ükskõik kas naine töötas kudumistelgede või ketrusmasinate taga või oli tehase kunstnik või kuulus juhtkonda. Kuigi enamiku Kreenholmis töötanud naiste suhtluskeel oli vene keel, ei olnud Kapajevale – vähemalt selle projektis – tähtis naiste päritolu, rahvus, tõekspidamised. Nii nagu Kreenholmi manufaktuur oli naise mõtteline laiendus, tema kehand, sest väga sageli oli ka tema isiklik elu seotud manufaktuuriga (abikaasa töötas seal, elati manufaktuuri majas, lapsed käisid manufaktuuri lasteaias), nii moodustas ka naine ise manufaktuuri mõttelise kehandi.

Karolin Kruuse naistel ei ole otseselt Narva ega mõne teise Eesti linnaga, veel vähem mõne institutsiooni, ameti või töövaldkonnaga midagi pistmist, kuid ka Kruuse on piiritlenud oma ainese täpselt.

Kunstnik on portreteerinud Eestis elavaid soome-ugri päritolu naisi, kuid piirdunud eestlaste, ersade, ingerlaste, liivlaste, maride, mokšade, setode ja udmurtidega. Kui jätta välja eestlased, kelle oma riik on projekti esimene raamistus, siis kaasa on haaratud vaid need soomeugrilased, kellel ei ole oma riiki, kes on aastasadu elanud suurema totalitaarse üksuse sees ning hoolimata šovinistlikust kultuuripoliitikast püüdnud säilitada oma kultuuri. Nii on välja jäetud ka Eestis elavad soomlased ja ungarlased. Eestlastestki on ta valinud ääreala esindajaid, kes ei kanna mitte ainult eesti, vaid ka selle sees toimivat väikest kultuuri, näiteks on võru oma.

Naisi on pildistatud rahvarõivastes, mis mitte ainult ei määratle nende pärimus- ehk rahvakultuuri, päritolu, vaid millel on just selle portreteerituga väga isiklik side – üldjuhul on rõivas saadud emalt või vanaemalt, kuid perekonnas on see olnud märksa pikemat aega. Nende rõivaste puhul ei ole enam tähtis autentsus, toimunud on mugandumine XIX ja XX sajandi linnakultuuriga. Nende puhul ei ole vaja rääkida ka karnevalikostüümist või sellest, mis ei kuulu orgaaniliselt praegusesse aega, mille abil luuakse mõne teise aja elamisviis või illusoorne olukord. Neid rahvarõivaid tuleb vaadelda naisliini põhimõtete, hoiakute sümboolse jätkuna. Eheda ja seepärast eriti väärtusliku rõiva kõrval on nii mõnigi neist lasknud ennast portreteerida ka moderniseeritud, argieluga hõlpsasti kohandatavas rahvarõiva­variandis.

Kruuse on asetanud portreteeritavad ülineutraalsele tumehallile taustale, ka tool, kus nad istuvad, ei osuta ajale ega staatusele. Fotod on napilt pealkirjastatud: vaid eesnimi ja rahvuslik kuuluvus („Ene, eestlane“, „Anna, mokša“, „Natalja, mari“). Kuid portreteeritavate poos – keha on külgvaates, nägu suunatud otse kaamerasse – ei tule mitte ainult kunstiajaloost tuttav ette, vaid XIX sajandi perefotodel, iseäranis kui tegemist on abielupaariga, on naist niiviisi pildistatud.

Portreesid, õigemini mitmes suuruses portreedest moodustatud kompositsiooni, saadab heliinstallatsioon – naiste mõtisklus selle üle, mida tähendab olla naine. Mari, mokša, ingeri, ersa, udmurdi, seto, eesti, vene, läti ehk siis oma ema- või endale kõige hõlpsamas keeles öeldud laused on samuti nagu fotod komponeeritud hääletämbri, jutu pikkuse, rütmi järgi voogavaks heliks. Vaataja ei tea, kui ta just ei satu kuulma talle arusaadavat keelt, kas tekst ja pilt kuuluvad kokku või ei. See ei olegi tähtis, sest naistest, nende näoilmest, keha intensiivsusest kiirgab vastu sisemist uhkust, enesekindlust. Karolin Kruuse on suutnud tabada midagi, mille kõrval kahvatub ükskõik kui huvitav ja sügav kultuuriline märk.

Ma ei tea, kas on projekti raamistus nii tugev või mõtlevadki need naised niiviisi, kuid esimese asjana, mis teeb naisest naise, toovad nad välja emaduse, perekonna, eelkõige mehe, laste ja kodu eest hoolitsemise. See ei ole XIX sajandi kolme K-tähte (Kinder, Küche, Kirche) surutud naine, see on soov avastada endas ürgnaine, kes usaldab oma vaistu. Või teisisõnu: naine peab püüdlema hingesoojuse ja sisemise enesekorrastamise, sisemise rahulolu poole. Mitte enda, vaid ikka teiste nimel. Ei tohi tähelepanuta jätta, et portreteeritud naised kuuluvad mitmesse põlvkonda (tegemist ei ole mitte ainult ema ja tütre, vaid ka vanaema ja tütretütre suhtega) ja et nad osalevad aktiivselt tööelus: nende seas on õpetajaid, administraatoreid, avalike suhete juhte. Nende elu ei koosne ainult mehe ja laste eest hoolitsemisest.

Näitust saadab raamat, esialgu ühes eksemplaris väljaanne, kus fotode kõrval on eesti- ja venekeelne tekst. Kunstnik on seda nimetanud punaseks raamatuks, sest „meie kiiresti muutuvas maailmas on täiesti tavalised soome-ugri naised muutunud haruldaseks ja väärivad kohta punases raamatus“.

Naiste sõnadest, ükskõik mismoodi nad ka ei väljendu, jääb kõlama veel üks ilus mõte. Naine on loo jutustaja, suulise pärimuse kandja. See iseloomustab ka näituse tegemise protsessi, sest kunstniku valiku aluseks oli samuti suuline pärimus, kokkukuuluvustunne: üks naine teadis teist, teine suunas kolmanda juurde ja nii see sõsarkond tekkis. Aga just sõsar on olnud soome-ugri muinasjuttude meelisnaistegelane.

Nädal tagasi lõppes rahvusraamatu­kogus Annika Haasi islamiusulisi käsitlenud näitus „Eesti moslemikogukonna anatoomia“. Seal ei käsitletud ainult mosleminaisi, eesmärk oli teadvustada üht tõsiasja, mida praeguses hüsteerilises olukorras ei mäletata või ei taheta tunnistada. Islamiusulised on elanud Eestis XVI sajandist peale, nad on olnud ühiskonna osa nagu ükskõik millisest rahvusest või usutunnistusega inimesed. Annika Haas on portreteerinud mehi, naisi, lapsi, perekondi, noori ja vanemaid. Ta on nad asetanud Eesti lumise või vesise või tuulise maastiku taustale, nagu lepitades sellega vaataja silma millegipärast praegusel ajal teistsuguse, võõra, harjumatuga. Ma ei saa midagi parata, kuid just mosleminaised, nende trotslik, ometi enesekindel, rahulik, korrastatud pilk on mind saatma jäänud. Nagu ka soomeugri naiste oma.