Vihkamine on meelemürk, vihkamine on nauding

HANNO SOANS

Listen to miss kittins and the hacker’s new direction / Driving the car, us three of three / Giving the piece of rising energy of the universe / We try to analyze feelings / Thinking of you & us, friends, nonsense & bodytypes / I wish you could see us, how we are – love & hate / This is what our music is about, you & us …¹

Miss Kittin & The Hacker.

Midagi on nüüd küll õhus! Aga alati on midagi õhus … Lõnkusin paar laupäeva tagasi läbi vanalinna tarbekunsti- ja disainimuuseumi (edaspidi ETDM) seminarile, kus käsitleti tehnoloogilise kunsti ja esemete maailma keerukaid suhteid, kui Draakoni galeriist möödudes vaatas mulle klaasi tagant vastu hiiglaslik must Peemot. Tegu oli Karl-Kristjan Nageli, nagu pressitekstis väideti – anarhismimeelse, ent juba küllaltki vilunud maalikunstniku –, isikunäituse ühe keskse kujundi, võtmevisuaaliga.² Must kass, mis oli reprodutseeritud ka näituse reklaam- ja infolehel, torkas uksest sisenedes paremal pool esimesena silma. Sel hetkel minus klikkis midagi, tekkis aimdus: korraga kajastus läbi kunstiajaloo sfinksideni ja kuhugi kaugemalegi ulatuv kujundite rida. Üht teistsugust kassi, justkui kergelt pleegitatut, rituaalselt sulgedega ehitut, jääkülma, olin just eelmisel õhtul näinud ETDMis.³ Vaatas teine seal oma külastajatele ainiti otsa, klaasjas pilk kollakas-rohetav, kõhkluste värvi, nõiduse värvi – nagu kassile kohane. Oli teine otsekui värskelt taksidermisti hoole, nõela ja terava pilgu all rematerialiseerunud – ilus töö, aga veidi creepy.

Siit võiks liikuda otseselt esemestatud loomade sfääri. Vaatajaist eraldas toda kassi steriilne klaasist kast, küllap sellepärast, et silitajaid kontrolli all hoida – kassidel lihtsalt on, kipub olema selline mõju, et veab mõnel inimesel nunnumeetri lakke. Aga see selleks …

Kass kunstiajaloos

See kõik – pisut ehk punnitatud sissejuhatus – on aga üksnes mu mõttearenduse raamistik, eelkontekst, väikene väesolev kokkusattumus. Tegelikult olen juba aastaid otsinud võimalust, et võrrelda omavahel soomeugri kunsti kahte suurt „süütegu“: Teemu Mäki legendaarset kassitappu (1988) ja kurikuulsa kakapurgimütoloogia ammuseid märkeid Jaan Toomiku kuulsusega tärgeldatud maniskil (1992). Tegu on kunstiajaloo maavõistlusega, millegagi, mida ma ammu olen soovinud mõttes pidada. Seejärel õnnestub mul ehk laiendada teemapüstitus kunstniku rollile ühiskonnas ning vägivalla silmi avavale rollile kaasaegses kunstis. Aga nüüd tagasi korduma kippuva küsimuse, kasside juurde kunstiajaloos.

Põgus punktiir kassidest kunstiajaloos joonistub välja parasjagu nii, nagu teema end mulle vaimusilmas avab. Ei midagi ammendavat – just a collage of random memories. Kuigi olen kindel, et pühasid kassikesi vorbiti Willendorfi Venuse kõrval juba eelajaloolisel ajal, kangastuvad esmalt silme ees ikkagi Egiptuse ja antiikse Kreeka kaslastest mütoloogilised värdolendid, eelkõige mõistagi juba Sigmund Freudi võlunud sfinks ja ka greif, kes ka oli lõvi kehaga. Sfinks – ja sfinksilikkusest on kassitopise puhul juttu juba artikli alguses – sobib rikkalike kirjanduslik-kunstiliste allusioonide poolest ju suisa alateadvuse (või pigem mitteteadvuse) analoogiks, mütologeemiks ja allegooriaks.

Samuti on võimalik Carl Gustav Jungi arvukaid hübriidseid hargnemisi mööda rääkida kollektiivses mitteteadvuses või, kui soovite, mitmete ajastute Zeitgeist’is figureerida tavatsevatest kaslastest, jõudes otsaga sedavõrd moodsate teemadeni nagu reklaamiajalugu, kust meile terendab vastu enam kui arvukalt loomset ainest. Huvitav on ka see, et kui panna otsingumootorisse väljend „children in advertisements“, siis jõuame arvukate pediaatriliste ja psühholoogiliste probleemide analüüsini: käsitletud on laste ja reklaaminduse/turunduse suhet, seejuures arvukate viidetega kassindusele. Ja jällegi oleme alateadvuse algusaegades, kuigi pigem personaalsel, mitte transhistoristlikul, ent ometi ajalooülesel/alasel tõlgendustasandil. Siinkohal lisandub sellesse ebamäärasesse psühhoanalüütilisse sousti veel kõikvõimalikku parafiiliat – asi on seega tõsine, kuid sellest ei puudu siiski huumori elemendid.

Niisiis koostame viimaks lubatud rivi, selle pisukese pildipanga … Püramiididest või minu pärast kas või Qumrani koobastikust leitud sfinksid, kassimuumiad, müütilised elukad Ištari väravatelt nugilise pea ja kaslase kehaga seismas müüridel suisa sümboolses faalanksis, seejärel loomastumiseni alandlik Maarja, mitte neitsi, vaid see prostituut, nühkimas juuksekarvadega Jessukese väsinud jalgu, varakeskaegsete manuskriptide papüürusenurkadesse unustatud kassid, mis pärinevad juhuslikest pastoraalstseenidest, ehk sekka ka irdne illustratsioon Boccaccio „Dekameronile“, mis sai naljakaks treitud rusuvas katkuootuses. Kass renessansis, mil külmetavas udus kuhtusid uued jumalad, kaslaste paganliku potentsiaali taasavastamine, olgu siis nõialooma või vapilõvina. Kass deemonite hulgas Goya grotesksetel gravüüridel ajal, mil Euroopa vaevles Napoleoni küüsis …

Värske patt kahandab eelmist

Nagu on oma raamatus „See on moodne kunst“⁴ veenvalt osutanud briti kunstnik ja kriitik, teleonu Matthew Collings, leiab kesk- ja renessansiaja kasside mõjuväljast otselingi praegusesse aega, Jake ja Dinos Chapmani juurde näiteks. Nood on sürreaalse õõva vaimustuses taasloonud skulptuuris/installatsioonis Goya fantaasiamaailma – ja seda taksidermisti või hobironginduse harrastaja perversse detailitruudusega. Ja ongi ring täis: sürrist, seksuaalsusest ja pre-psühhoanalüüsist jõuame post-lacaniaanideni kunstis ja ilukirjanduses ning elame taas kaasa sürrealismi pära kummitavale saatusele praeguses kultuuris.

Enne veel kui siirdun põhiargumentatsiooni juurde, nihkun korra tagasi algusse ja tsiteerin Draakoni galerii näituse pressiteadet – kontekstualiseering seegi, pealegi kumab seal vastu konkreetne, praeguses näitusetegelikkuses heiastuv hiiglaslik must kass. „Esmaspäeval, 17. XII 2018 avab Karl-Kristjan Nagel Draakoni galeriis näituse „Järelmaailm. Üks paralleelne sulgemisaeg“. Tsiteerin: „Nagel on tundliku närviga anarhistlik maalikunstnik ja mõtleja, kes tegutsenud kunstiväljal aktiivselt juba paarkümmend aastat. Tema maalid on kummaline kombinatsioon klassikalistest maalivõtetest, -motiividest ja filosoofilistest lausungitest/seisukohavõttudest, mis vahel peidetumalt, vahel otsesõnu tema teostes väljenduvad. Maali kõrval eksponeerib ta tihti ka videoteoseid. Näitus Draakoni galeriis koondab valiku uusi maale ja dokumentaalseid videoteoseid, mis tegelevad järelmaailma idee ja maiselt ebameeldivate eksistentsiteemade sulgemise mõistega. For Posteriority („Järeltulevatele põlvedele“) kõlab läbi Tom Waitsi sõnade albumi „Closing Time“ viimase samanimelise instrumentaalloo eel. Näitus on pühendatud kõigele sellele kallile, mida üks indiviid on määratud igapäevaselt kaotama – omaenese elu, mälestused või lähedased kaasteelised“.

Ja jällegi kõlab muusika ja jällegi esineb kass negatiivsel seoseväljal, assotsieerub surma, unustuse, kaduviku ja mälumõradega.

„Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head“ – nii kõlab Goethe „Fausti“ moto. Kurjast kirjanduses on põhjalikult kirjutanud prantsuse pornograaf, sürrealist ja antropoloog, Bibliothèque nationale de France’i kauaaegne töötaja Georges Bataille.⁵ Raamat, õigemini esseekogu, kus kajastatakse prantslasi markii de Sade’ist André Gide’ini, jõudis minuni esmalt vene keele vahendusel. Seal püstitatud hüpotees on järgmine: kuri on hea ja viljastab kunsti ja kirjandust, kuri on möödapääsmatu ja kultuuris kogu aeg kohal iselaadsete kurja lillede kaudu. Eesti kultuuris on see faustlik-mefistofeleslik motiiv esil esipunkar Villu Tamme samateemalise luuletuse „Sorlimeki plät“ (1998) ja luulekogu (1999) kaudu. Ma võin siinkohal eksida, ent see on üks väheseid Villu Tamme luuletusi, mis pole laiemalt tuntud laulutekstina. See aga, mitte üksnes võtmepositsioon kogumiku võtmeluuletusena, näitab hea ja kurja tundmise puu suunas viipava luuletuse erilisele kohale punkar Villu mahukas loomingus. Lauluna esitavat seda hoopis ansambel Tüse Asi, kelle olemasolust polnud mul varem aimugi. Tsiteerin fragmenti kõnealusest tekstist, mida samuti kannab antropoloogiliselt erakordselt huvitav needuse motiiv: „jalgu järgi vedades / ta astus üle läve / istus veidi / rääkis vähe / hiljem andis kätt / nukralt tõmbas kaabu pähe / Sorlimeki Plät / nukralt tõmbas kaabu pähe / Sorlimeki Plät“. ⁶

„Ma olen Kauriga alati saanud mõtteid vahetada, me oleme selleks piisavalt erinevad, meil on, mida. Kurvastan alati, kui näen tema seletamatutest allikatest tulvavat entusiasmi raugevat, ta rämedust sametistuvat, ta nooruslikku sitkust taltuvat. Aga siis on ta ikka tulnud jälle puhanuna, provokatiivsena, väljakutsuvana – nii nagu omal ajal aguli koduõues akna taga vile, mis tähendas: „Kas välja saad tulla?“,“ on Kenderi kohtuasjast kirjutanud Linnar Priimägi.⁷

Minu hüpotees – minu töövisand – on väide, et Kenderi lapsepilastusfantaasiad on eesti kultuuriruumis kujuteldamatult tõsisem patt, kui meedias ammuseks ära leierdatud pisipoju pissi-ja -kakajutud. Asi pole sugugi ainult selles, et meedia siseloogika ja toimemehhanismide kohaselt on uus skandaal alati määratud varjutama vanemat, vaid ikka kuritöö enese raskusastmes, selles, kes enam süüd kanda võtab. Ent kui asja süü vaatepunktist veidi kaugemast perspektiivist hinnata, sealt, kust paistab kätte soome maali- ja videokunstniku, inimõiguslase, teatraali ja Helsingi kunstiakadeemia vabade kunstide doktori Teemu Mäki loometee, siis tundub, et kahvatub ka Kenderi patt. See – tuleb tunnistada – on videosse jäädvustatud ja nn money shot’iga „õilistatud“ kassitapuga võrreldes ikka läbinisti sümboolset laadi. Mäki on muuhulgas ka vabakutseline kirja­tsura, isegi luuletaja, keda muide vägagi veenvalt on eestindanud üks praeguse eesti kultuuri esidekadente näitleja Taavi Eelmaa.⁸

Ikkagi miks?

„Mu ema on Coca-Cola. Mu isa on Pepsi-Cola. Ise olen McDonald’s.

Usun, et kõik, mis on, on ette­valmistus olümpiamängudeks. / Kõnnivad sisse Lenin, Marx, Engels, sest Punased Ahvid ei viitsi tööd teha. Jäävad ootama. Ootavad natuke aega. Siis tuleb Godot. / Hea kunst on nagu tugitool. Invaolümpia on Eesti American Dream. / Iga hetk kulub lõpliku võidu nimel. Järgmiste olümpiamängudeni. / Kõik, kes seda loevad, on lollid. Peale Jaani. / Praegu on olümpiamängud Kosovos.“ See on kunsti­teoreetiku Anders Härmi, kunstniku ja anarhisti Marko Laimre ning firmajuhi Andrus Kõresaare poliitiline manifest aastast 1999.

Ja olemegi jõudnud päris praegusesse aega, poliitika, sotsiaalsuse ja kehalisuse juurde, sinna, kust Miss Kittin & The Hacker alustas populaarseks saanud estraadilooga „You & Me“.

Kui Jaan Toomiku teod on meie kultuuri­ruumis juba pikka aega rääkinud iseenese eest, siis Teemu Mäki, kuigi ta kohalolu on ka Eesti kultuuris tugevasti tunda (kui mitte maalikunsti ja esoteerilise protestiluule, siis vähemalt teatripedagoogika ja kureerimise vallas), vajab ikka veel tutvustamist. Eriti vajab tutvustamist ja selgitamist tema legendaarne kassitapuaktsioon ja sellest ajapikku mitmetesse vormidesse sündinud kunst. Erinevalt Toomikust ja sarnaselt Kaur Kenderiga on siin asi sootuks tõsine, kuna asjade käiku on sekkunud kultuuriametnikud, tsensuur (Teemu Mäki puhul suisa Euroopa Liidu ja Soome kultuuriministrite tasemel). Ei hakkagi rääkima siin asjassepuutuvatest või -tikkuvatest valvemoralistidest kunsti vallas: nood, nagu teame, lehvivad aktiivselt ka meie kultuuri ümber. Esitan pigem faktid. 1988. aastal sooritas noor soome kunstnik Teemu Mäki räige akti: tappis kassi, raiudes loomakesel kolme käbeda kirvelöögiga pea maha – ja takkatippu masturbeeris kassi verise kolba kohal (siit siis see nn money shot!). Ta jäädvustas selle kõik ka videos, saades kokku umbes kuus minutit kassitapumaterjali.⁹ Selle erinevaid variante võib pidada mitte üksnes Soome või Skandinaavia maade, vaid ka kogu kunstiajaloo seisukohast erakordselt radikaalseks aktiks. Üldse on see ülimalt komplitseeritud järellooga teos. Sajandilõpu meelsusega immutatud teosed pole lõppeks mingi haruldus, kuigi võib väita, et kassitapp on kindlasti julmemaid akte Teemu Mäki loomingus ja üldse kaasaegses kunstis. Ja kuigi seal on räigust küllaga – ma mõtlen Teemu Mäki ülejäänud loomingus –, siis oleks selle loo lõpuks paslik mainida, et enese väitel pole Teemu sadist ega masohhist, ei tunne erilist naudingut BDSM-mängudest, ammugi siis kassi tapmisest. Aga miks ta siis midagi nii julma ja jäledat ette võttis? Sellele oskaks küllap vastata üksnes papa Freud või tema praegused jüngrid.

How does it feel / To treat me like you do / You lay your hands upon me / And told me who you are / I thought I was mistaken / And those whose came before me / Lived through altercations...¹⁰

.

1 Miss Kittini & The Hackeri esimene album, laul „You & Us“:

Kuulake seda Miss Kittini ja The Hackeri uut rida / Me sõidame autos, me kolm / Andes edasi osakest universumi tärkavast energiast / Üritame analüüsida tundeid / Mõtlemine sinust ja meist / sõpradest, eimiskist ja kehatüpoloogiast / Soovin et sa näeksid meid nüüd – viha ja armu! / Selline me muss juba kord on, oled sina ja meie…

2 Karl-Kristjan Nageli näitus „Järelmaailm. Üks paralleelne sulgemisaeg“ Draakoni galeriis 17. XII 2018 – 12. I 2019.

3 Emeli Theanderi teos „Fantoomliha“ ETDMi näitusel „Laetud objektid“.

4 Matthew Collings. This is modern art. Weidenfeld & Nicolson, London 2006.

5 Eesti keeles on Bataille’ rabavaim tekst kirjastuse Eft 1993. aastal üllitatud „Silma lugu“ Hasso Krulli tõlkes.

6 Villu Tamme, Sorlimeki plät. Eesti Kostabi Selts, Tartu 1999.

7 Linnar Priimägi. Kirjandus või mitte? – Looming 2017, nr 10.

8 Teemu Mäki. Surelik. ZA/UM, Tallinn 2015.

9 Edasiseks lugemiseks ja detailide kallal nokerdamiseks soovitan Teemu Mäki hiljuti Soomes kirjastuse Into välja antud raamatut „Taiteen tehtävä“. Võrdluseks eestlaste kunstipattudega piisab ka YouTube’i-otsingust.

10 /Kuidas tunne on / kui käituda minuga nii, nagu sina seda teed/ sa paned oma käed mu peale / ja ütled mulle, kes sa oled / ma mõtlesin, et olen valesti aru saanud / ja need, kes tulid enne mind / elasid läbi sõnasõja.

Laulus „Blue Monday“ ehk „Kurb esmaspäev“ kajastub või kajab vastu üks oluline kultuuriline üleminek ehk üleminek postpungilt uue laine muusikale. Ühtäkki, pärast Joy Divisioni laulja Ian Curtise traagilist surma (ta oli vaid 23aastane, kui end üles poos), tegi bänd üllatuslikult kannapöörde ja sellest sai üks esimesi kollektiive valgete inimeste maailmas, mis muutis diskobiidi mässuliseks ja ühtaegu lohutamatult kurvaks.