Viis aastakümmet ilu variatsioone

Kui Mare Vint ka enam ühtegi pilti rohkem teha ei võta, on ta juba meile kinkinud küllusliku ja erakordselt hõrgu kunstiterviku.

MALLE TALVET

Möödunud aastal sain kujutava kunsti aastaelamuse arhitektuurimuuseumi näituselt „Geomeetria ja metafüüsika. Mare Vint ja Arne Maasik“. Vaimustav esteetiline kooslus tundus täiuslik. Eriliselt sümmeetriliseks korraldatud ruumi täitis kahe looja maailm, võimendudes vastastikku. Arne Maasiku objektid mõjusid kui Mare Vindi elujärkude kaupa grupeeritud seeriate lakooniline kokkuvõte. Neid sai süvenedes silmitseda vaiksetes valgetes ruudukujulistes kambrites.

Viis aastakümmet isikupäraseid variatsioone ilu ja ideaali teemal. Ilu­ideaal kui varakult, minevikust omaseks saanud teema ja selleni pürgimise pingutusest järjest juurde sündinud variatsioonid, kaugelt rohkem, kui kuld­lõikeline kolmkümmend nõuaks. Elutöö? Ehk pigem eluviis. Ei päevagi pliiatsita …

Noore kunstniku ülipeene tušisulega läbi kirjatud pinnad, millest on saanud vihm või meri või põld. Neis varajastes töödes – puhas aaria – on nüüd tagasi vaadates sees kogu järgneva kvintessents. Järgmistes looja elujärkudes on lisandunud variatsioone, mille küllus tekitab kohati peapööritust. Must-valged ja värvilised trepid, tornid ja varemed (ühel manuaalil, ei, kahel on ristiskäsi figuur ) … Skulptuurid pargis, põõsad, piiniad … Ja siis äkki ime: uue aasta­tuhande alguse värvipliiatsipildi pealkiri on taas „Meri“ (Mare!). Pildil ei ole mitte midagi näha, ainult tume õõtsuv hingamine eemal pimedas. Edasi polekski enam nagu kuhugi minna.

Kuid ometi. Valgetesse linnadesse on tunginud kirkad roosad ja punased, põõsad on tõmbunud mürkjaks ja siis on park säbardunud taas leebelt sõbralikuks. „Vindi filigraansed tööd on kunstniku käega läbi tunnetatud, need mõjuvad peene tikandina ideaalmaastikest ja mälestustest,“ on Laura Linsi ja Roland Reemaa kirjutanud tema arhitektuurimuuseumi näituse puhul (Sirp 9. VIII 2019).

Iluideaal on varakult paigas. Labane, kitšimaiguline ei lähe läbi, küll on aga mängu tulnud nii-öelda segavad, kriipivad elemendid: pildi täiust lõhuvad jooned, antennid, välgud ja võred. Neid on eriti palju 1990ndate alguse piltidel. On see ülestunnistus, nähtavale toodud märgid raudsest struktuurist, mis kunstniku kõiki, õhkõrnemaidki pilte koos hoiab? Või on tegemist tegelikkuse möönmise, tähelepanu juhtimise, kriitikaga? Liikumatuse elustamisega šoki abil?

Minu lemmikud on tüüned valged linnad, mis kumavad läbi kauguste või mälestuste udust, ning müüride vahelt avanevad maastikud ja taevad. Mare Vindi visandiplokis on neid küllap veel sadu: tõsi- ja kujutluspilte Casablancast, Tunisest, Tel Avivist …

Jõudsin arhitektuurimuuseumi näitusel mõelda, et see on nii kõikehõlmav, nii paigas ja tasakaalus, ei midagi ülearust – ja ometi pole ka mitte millestki puudu. Kui Mare Vint ka enam ühtegi pilti rohkem teha ei võta, on ta meile juba kinkinud küllusliku ning erakordselt puudutava hõrgu kunstiterviku. Saab olla vaid tänulik ja soovida, et see võiks olla kusagil püsivalt vaadata.

Kirjutades Mare Vindi piltide rahust, täiusest ja leebest mõjust, kerkib ometi mällu lõik Anna Enquisti raamatust „Kontrapunkt“, kus juttu looduse võimest inimeste tragöödiad osavõtmatult kinni katta: „Pliiats, mida naine oli mälestuste paberile panemiseks kasutanud, oli kulunud haledaks jupiks ja selle teritamine oli vaevaline. Ta tõstis pilgu laua kohalt üles. Laiade akende taga oli poldrimaastik end päikese käes välja sirutanud. Auravate prügiste kallaste vahel helkis kraavivesi, eemal tammil sõid lambad. Majale lähemal kriipsisid ringi kaks hiigelsuurt, kusagilt talust või varjupaigast pagenud pärlkana. Aeg-ajalt, ilma nähtava põhjuseta, nad kriiskasid. Läbi rohelise idülli kulges kõveralt kitsas jalgrattatee, mida mööda x oli ära sõitnud. Nende lopsakate aasade keskel oli naine näinud tema selga viimast korda. Rohi ei olnud ära närtsinud, kraav ei olnud kuivaks tõmbunud. Maad tabas häving ainuüksi tema peas, väljas ehtis loodus end kõige kaunimasse rüüsse: mets-harakputkest pitskrae teeraja ääres, varsakapjade erekollane viirg vees. Meisterliku julmusega pühkis maastik minema kõik valud ja kaotused. Naine teadis küllalt hästi, et inimesed võtavad looduse halastamatut jätkuvust lohutusena, kuid tema ei tundnud muud kui äratõugatust ja mõistmatust. …

Ta harjutas variatsioone rühmiti, et need üksteise suhtes häälestuksid ja üksteisega seostuksid. Kogu teosest pidi läbi kostma südame pidev, püsiv tuksumine. …

Kokkuvõtteks oli tõsiasi, et kõik oli jäänud seisma, kuid reeturlik süda tuksus edasi. Nii nagu igal kevadel roomas rohi jälle üle mulla, nii nagu pungad puudel peitsid ikka ja jälle enda alla maha langenud lehtedest jäänud armid, nii hakkas temaski siin ja seal midagi tärkama. Tahtmatult, kaudselt …“

Tasase naeratuse varjus võib mässelda trots. Kas ehk pole Mare Vindi piltides veel midagi hoopis muud peale selle, mis pinnal näha? Kas on need ehk tehtud nimelt nii, et mõni elukiht poleks aimatav?